Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.

Päkapiku viimased tegemised…

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

• Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
• Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
• Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
• Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
• Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.

Kuduskeem Karmeni pärlitega kaunistatud 2-vardaga kootud kinnastele.

Lubasin paar postitust tagasi, et kui keski huvi tunneb, siis jagan Teiega oma leiutatud kuduskeemi. Üks väike mänguanne tuli ja seega siis teen sellest pisut juttu. Ehk leiab keegi ka peale julge märguandja mõne tarkusetera kõrva taha panekuks.

Alustuseks tahan öelda seda:

• Mul oli kudumiseks üpris jäme lõng (Novita Julia), mille vardasoovitus on 4-4.5, kuid kudumiseks kasutasin oluliselt peenemaid vardaid (3.25), et kude oleks piisavalt tihe ja hoiaks sooja.
• Kindad on mõeldud 2-aastasele lapsele. Kui mängida lõnga jämeduse ning  varda- ja helmesuurustega, siis ilmselt saab tulemuseks ka nunnud ja edevad beebikindad. 
• Kuna tegemist on jämeda lõnga ja 6/0 seemnehelmestega, siis helmeid tuleb mustrisse sättida igal real. Mustriskeemil on märgitud nn lumehelbekujutis mõlema käepoole peale. Sina koo korraga ainult üks nii, et muster jääks käe peale. Randmele koo helmetriip mõlemale poole.

Siin on ühe kinda kudumiseks vajalik skeem, mille tulemus peaks olema selline:

Nagu näete, siis skeem on pika randmega kinda jaoks. Selline paraja pikkusega randmeosa tuleks vast siis, kui vähendate seda 5 silmuse võrra, kuid oma nüüdsest kogemusest pean ütlema, et väikese lapse puhul on see pikk ranne ütlemata tänuväärne asi. Kudumist lõpetades jätke piisavalt pikk lõngasaba, et sellega saaks ka kinda kokku õmmelda. Õmblemiseks soovitan jällegi sama moodust, mida sõrmikute juures juba kirjeldasin.

Ja valmis ta ongi:

Tee nüüd samasugune ka teise käe jaoks. Kui sul tekib mõni küsimus tingmärkide või skeemi kohta, siis küsi julgesti. Katsun siis seda asja rohkem lahti seletada.

Rääkides veel helmestega kudumisest, siis Google otsing andis välja ühe huvitava raamatu tutvustuse. Neil näidislehtedel on väga kenasti ka välja toodud erinevad võimalused ja võtted pärlite lisamiseks kudumile.

Mõnusat kindakudumist!

Kuulutan müüginurga ametlikult avatuks!!!

Usinamad ja tähelepanelikumad blogikülastajad on kindlasti märganud lehe ülaäärele tekkinud viidet müüginurga lehele. Panin sinna nähtavale kõik sellised valmisasjad, mis aja jooksul on tekkinud ja mille hea meelega uutele omanikele loovutaks. Seega kui tahad miskit ilusat endale või otsid parasjagu kingitust oma lähedastele, tuttavatele, sõpradele, siis astu alati läbi. Ehk tekib äratundmisrõõm ja leiad miskit hingele.

Kättesaamisviisis saame kindlasti kokku leppida. Mina ise elan Haapsalus, kui Sina mitte, siis saame kasutada Smartposti või Eesti Posti teenuseid. Pakkimiskulud on minu poolt, saatekulud Sinu poolt.

Ongi vist kõik oluline öeldud

Teretulemast minu müüginurka sirvima ja loodan, et leiate teinekordki tee sinna!

Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb

Ja tuligi Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool , edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades

 

Arendame teemat ja eksperimenteerime ehk Karmeni pärlitega kaunistatud 2-vardaga kindad…

Enne pärlilainele hüppamist jäi mul kuduteemal miskit hinge peale. Nimelt nagu teate, siis mulle väga meeldis see 2-varda ja lühikeste-pikkade ridadega mängimine. Seega otsustasin veel sel teemal katsetada ja tegin Karmenile labakud. Ja et kaks asja oleks jälle ühe hoobiga tabatud siis proovisin ära ka pärlite lisamise ripskoesse nagu Keson seda na võluvalt on juba mitmeid kordi teinud. 

Aga nüüd siis ka mõned pildid. Neile kommentaariks na palju, et esimesed neist valmisid nn kuduskeemi aretades aga jäid pisut liiga lühikese randmega, teistele lisasin seda pikkust uhkelt juurde siis ja sain pika randmega kindad. Ideaalne ilmselt oleks miski vahepealne variant Kaunistusideena mõlkusid meeles jäised lumehelbed. No päris lumehelbe kujuga need pole, kuid läbipaistvad seemnehelmed andsid päris hea efekti. Üritan seda ka paaril pildid lapse käes demonstreerida, kuigi lapse sebimiskiiruse juures pole võtted päris selged.

 

 

Kui on huvilisi (andke endast märku), siis võin kõpitseda oma kuduskeemi üldsusele arusaadavaks ja siia üles panna.

Mesimummune Hello Kitty

Laupäeval käis Kristella kui kass kord ümber minu, kord ümber issi ja püüdis meid erinevaid diile pakkudes veenda, et ta peaks õhtul kindlasti telekast Jääaeg 2 saama kella poole 11ni vaadata. Ja siis, kui lõpuks oli kokkulepe saavutatud, 3 last olid pestud, tuduriietes ja filmini oli veel kümmekond minutit aega, leidis neiu minu paprates sobrades, et ta tahaks praegu ja kohe endale mobiiliripatsiks Hello Kittyt, mille skeemi ma juba terve igaviku tagasi omale välja olin printinud. Lubasin talle õpetada skeemi lugemist ja punumist, kuid mitte seda, et mina üksi selle valmis peaks nikerama. Kohe oli lapsel meelest läinud oma kolekolesuur tahtmine multifilmi vaadata ja hakkasime siis koos tegutsema. Sel korral jäi siiski tamiil ja nõel minu kätte, aga Kristella sai skeemi lugemise selgeks . Muidu ma ju ühtegi pistet ei teinud, kui ta mulle täpselt ei öelnud, mitu ja mis värvi seemneid lisada oli vaja ja kuhu nõelaga pista. Eks ta algajale pisut keerukam skeem ju oli aga nii oligi õppimiseks palju erinevaid nüansse läbi katsetada. Igatahes eile sai meie ühistöö lõpule viidud ja tulemuseks selline mesimummune Hello Kitty:

  

Veel üks Lotte…

Mhh…kui selle pealkirja ära kirjutasin, jäi see mind justkui kummitama. Tundus järsku miski seos lapsepõlvest, kas äkki lugesin sellenimelist raamatut või miskit sellist…

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud täna rääkida, vaid hoopis veel ühest Lottest. Lasin meeltesegaduses  ennast ära moosida ja nii siis valmis minu näppude vahel veel üks Lotte võtmehoidja vanema õe sõbrannale. Sel korral oli aega ka enne poodi külastada ja pisut harmoonilisemalt kokku sobivat materjali muretseda. Vat ei tea, kas sai parem, kuid loodan, et uue omaniku silmad löövad särama seda saades.

Päkapikumissioon ehk peotäis tamiilipunutisi…

Paar aastat tagasi aitasin oma  õel päkapikumissiooni täita ja mulle väga meeldis tema lapse lasteaias toimivast päkasüsteemist. Juba siis mõlgutasin mõtteid, et võiks sama asja välja pakkuda ka oma lasteaias. Nüüd ta nii ongi. Eelmisel aastal sai esimest korda proovitud. Esmalt olid lapsevanemad selle idee suhtes umbusklikud aga kui selle õppeaasta alguse koosolekul asjast juttu tuli, siis tundusid kõik na rahul olevat ja eks lapsedki olid.

Kuna sel aastal on põnnid juba parasjagu suured (5-sed juba), siis otsustasin korrata miskit analoogset, kui tol korral õele sai meisterdatud. Et siis mis muud, kui oli põhjust arvutisügavusest välja kaevata oma tamiilipunutiste raamatud ja miskit põnevat neist katsetamiseks välja valida. Neli vidinat oli mul ehtekarbis juba enne ootamas, nüüd lisandus neile veel 8 tükki.

 

 

 

  

 

 

Pean ikka tunnistama, et harjutamine teeb meistriks ja kui järjest ikka mitmeid asju teha, siis tuleb ka vilumus. Viimaseid vidinaid punusin köögis vahvlite küpsetamise kõrvalt ja, kas sa näe, skeemilugemine ei läinudki sassi. Vastupidi, arvan, et olen jaganud ära skeemi järgimise nipid ja ehk suudaks seda ka edasi anda. Proovin selle Astra peal ära, kui ta aasta alguses külla tuleb.

Nendest vidinatest said siis poistele võtmehoidjad. Või no tegelikult on neid mõnus ju ka kuskile jopeluku külge riputada.

 

Tüdrukuid on rühmas kaheksa. Kuus neist on patsikandjad ja neile panin oma ehtekarbist kõrvale ussipatsikummid, kuid oli veel kaks neiut, kelle juuksepikkuse kohta kasvataja ei osanudki täpset hinnangut anda s.t ei ole nagu päris lühikesed, aga patsi ka panna ei saa. Otsustasin neile lihtsad juukseklambrid ära kaunistada. Ideede puudust polnud, sest juba ammu ootas mind katsetama üks ülihää raamat. Ma olen sellest ikka veel vaimustuses ja sellest tekkinud elevus ei taha mu hinge ära mahtuda Aga noh, mis ma siin lobisen, valmis said sellised nunnud lillekestega klambrid:

Oksjonil on rõngastest punutud kaelakee “Crown Byzantine”

Sel korral pakun välja miskit rõngaste maailmast – üks imeilus kaelakee:

Oksjon kestab 04. dets. 2009 kella 21ni.

Olete oodatud pakkumisi tegema!