Viimane päkapikumissioon…

Et miks viimane? Ega lapsed ole ometi päkausku kaotanud?

Ei seda viimast küll mitte, aga kuna poja hakkab järgmisel aastal lasteaeda lõpetama ja Karmeni rühmas pole sellist mõnusat kommet juurutatud, siis ilmselt pole mul ka põhjust na laiahaardeliselt päkapikku mängida ning kiiksuga üllatusi välja mõelda.

Kui üleeelmisel aastal sai kõvasti pärlitega nokitsetud ja eelmisel aastal üllatasin lapsi hoopis magusate lusikatega, siis sel aastal jäid asjatoimetused üsna viimasele minutile ja ostsin poest lihtsalt pulgakomme. Ajanappusest hoolimata ei suutnud jätta kommidele lisamata oma väikest kiiksu, milleks siis sai kreppaberist päkapikurüü. Vot selliseid tegelasi leidsid lapsed ühel lõunal oma sussi seest:

 

Mardilaadast Kadrilaadaks…

Katsuks ikka vanal aastal ära näidata vana aasta tegemised. Või vähemalt needki, mille kohta on pildimaterjali saadaval

Üks kajastamata teemadest on Haapsalu Gümnaasiumi heategevuslik laat. Kui meenutada minu postitusi üleeelmisest ja eelmisest aastast, siis võib öelda, et traditsioon jätkub, kuid natuke moondunud kujul. Sellega seoses muutus ehk ka meie panus antud üritusse ja täna ei näitagi Teile enam süüteroosi ideearendusi . Kadrilaada ajastus oli rohkem lähedane jõuluks valmistumisega ja sestap meisterdasime Kristellaga mõned õrnad lumehelbed kaunistamaks kuusepuud või kodu. Need on needsamad helbed, mille kohta jagasin oma kogemusi ja mille õpetusele viitasin oma eelmise aasta alguse postituses. Kuna iga kingitus või kaup on täiuslik vaid kenas pakendis, siis voltisime nende pakkimiseks ka mõned jõulumeeleolulised ümbrikud.

 

 

Krissu sünnipäev…

“Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

 

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.

Säravad hõbedased rõngad säravale ja särtsakale neiule…

Nii ammu pole enam rõngaid näppinud, et suisa nostalgia tuleb peale

Aga nüüd oli selleks jälle põhjust ja motivatsiooni. Teadagi, eks ole, Kristella hakkas sünnale minema. Seekordset sõbrannat iseloomustavad märksõnad: alati naerusuine ja rõõmsameelne (nii palju kui mina teda näinud/kohanud olen); välimus hoolitsetud ja väljapeetud; ehted sobivad tema juurde, kui loomulikud aksessuaarid; armastab heledaid riideid (palju kannab valget ja tal pidavat olema ka üks helesinine lemmikpluus). Novot sellise algse pildi panin kokku omast kogemusest ja lapselt kuuldud omadussõnadest. Sellest pildist lähtuvalt said värvideks hõbedane ja helesinine ning Liivia nimelisele tüdrukule Olivia Byzantine seosega ehtekompekt:

 

Mustad lilledega pitsilised varrukad…

Krissu on juba mitu suve käinud sünnipäeval ühel oma sõbrannal. Alati on sünnipäevast pikalt juba ette teatatud ja sestap on mul võimalus olnud ka ise oma kätega kingitus teha. Tehtud on nende aastate jooksul päris palju erinevates tehnikates asju (esimesel aastal fimost roosiklamber ja väike pärlitest roosipuhmas, teisel aastal mu meelest sai rõngastest miski ehtekomplekt, eelmisel aastal heegeldatud klõpsukott) ja selleks, et oleks üllatusmomenti, oli sel aastal parasjagu peamurdmist.

Kudumistehnikat ma veel polnud siiani kasutanud ning sellega seoses tuli mulle kohe meelde, et kunagi tahtsin väga kududa ka musti pitsilisi varrukaid. No selliseid nagu Karmenile sai eelmisel kevadel tehtud. Kui siiani polnud piisavalt ettevõtmist sellega tegeleda, siis nüüd oli see lausa imeline väljakutse. Õnneks oli mul veel nädalake suvepuhkust käimas ja oli võimalus varrastega klõbistades pisut mõnuleda. Kasutasin Haapsalu salli lõnga 36/2, mida antud juhul võtsin kahekordselt ning ootuspäraselt valmis selline kena riidetükk:

 

 

Kristella käskis siia piltide juurde kindlasti selgituseks märkida, et märjad plekid riietel on sellepärast, et ta käis enne pildsessiooni basseinis suplemas ja märjad juuksed tilkusid riietele

Helesinine heegeldatud pearätik…

…sai tehtud meie pere vanemale tütrele. Ega ta muidu enam eriti mingitest peakatetest hooli, kuigi emme tahaks näha miskit muud aga nüüd luges tantsuõpetaja sõnad peale, et kui on kuum päikesepaisteline ilm, siis tema ühtki last palja peaga platsile lasta ei taha. Jajah, te arvasite õieti. Jutt käis tantsupeo proovidest, mis juba nädalake enne suurt pidu alguse said. Nüüd siis oli noor neiu fakti ette pandud ja ohates otsustas, et ok, tee siis mulle rätik .

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti

 

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.

Laisa aga loomingulise inimese pesulõksukott…

…valmis täpselt veerand tunniga.

Kui mina väike olin, siis mäletan, olid meil pesulõksud nööri küljes. Kui ema pesu õue kuivama panema läks, pani ta lõksunööri kaela ja nii oli mugav ja käepärane toimetada. Meie siis näppisime pesulõksud pärast nöörile tagasi. Samal põhimõttel hoidsin minagi alguses oma pesulõkse. Üpris tüütu oli lõkse tagasi nöörile toppida, sest minul polnud usinaid abilisi. Kuivatame pesu valdavalt korteris koridori lae alla tõmmatud nööridel, seega pole olulised ka vahemaad pesu riputamisel, pigem on kõik paari sammu ulatuses. Nii kolisid lõksud sujuvalt koridoris seisva lasteratta kärusse. Laps kasvas ja tekkis plaan ratas edasi pärandada. Nii tuli kiiremas korras leida lõksudele uus pesa. Niisiis võtsin ühel hetkel lihtsalt kaltsukotist (olen lastele väikeseks jäänud, kuid materjali või mustri poolest potensiaalikad asjad ühte kotti kogunud) üks kirjumirju fliisist pusa, kapist riidepuu ning kääride ja niidi abil sai pisut pusitud. Tulemuseks vägagi mõnus, mugav ja silmagi paitav pesulõksukott:

 

 

Rukkililled kutsete pääle…

Kõik sai alguse sellest, et minu blogis jäid jällegi silma põllulillede kimpudes olevad rukkililled. Need meeldivad ikka päris paljudele ja tõele au andes, eks nad ole omajagu efektsed ka. Praegusel juhul aga oli soov lilleõit kasutada mitte kimbus vaid hoopis kutsete peal. Eks üritasin kõigepealt täpselt aimu saada, millised plaanid selle õiega on ja kas minu lillekesi on antud plaani jaoks võimalik kohandada, sest lillekestel on omajagu raskust ja traadiga tehtutel peab olema kindlasti ka pisut varreosa. Kutse idee näidiseks anti mulle link Vikikese tehtud teistmoodi kutsetele, kus siis kangast tehtud lill sooviti asendada rukkililleõiega.

Ragistasin pisut ajusid ja tegin katseid ning pakkusin välja miski sellise analoogi:

  

Selline lahendus meeldis ja sobis väga ning nii saigi tehtud 15 rukkililleõit ja saadetud need teise Eesti otsa Võrumaale. Kahjuks ei ole mul õnnestunud näha pilte päris kutsetest, kuid usun, et need said ilusad ja läksid kutse saajatele koos selles peituva sõnumiga hinge.

Väike lepatriinu…

Teate ju küll seda tunnet, kuidas antakse kätte algne ülesanne ja sa mõtled oma ajusopis sellele välja lahenduse, oled iseendaga maru rahul ja kuna kiiret pole, siis nagu muuseas unustad selle õigeaegselt ellu viia. No ok, seekord läks siiski teisiti aga väga napilt.

Nimelt saatis kasvataja meile maili peale juba varakult kevadiste ürituste nimekirja, milles muuhulgas oli mainitud, et selleaastasel emadepäevapeol on tüdrukud lepatriinud ja poisid mesimummud ning palus tekitada lastele peoriietusele lisaks mõned äratuntavad detailid. “Fantaasial võib lasta vabalt lennata, samas ei maksa midagi väga suurt ja kulukat ette võtta.” – nii ta kirjutas kommentaariks. Et siis selline üles- ja väljakutse

Mõte hakkas kohe liikuma ja pani kokku lihtsa ning omast arust efektse plaani, kuid miskipärast ei jõudnud keski kangapoodi, et asi ka kohe teoks saaks. Lõpuks oli käes viimane päev enne pidu ja minul tol päeval kohe eriti pikk tööpäev koolitustega Pärnus. Olin juba käega löömas, sest tegutseda veel suudaks öösel aga materjali ju pole Siiski, siiski, koolituse lõppedes tärkas uuesti lootuskiir ja sõna otseses mõttes viimasel minutil  õnnestus jalg Pärnu Abakhani poe ukse vahele saada. Jagasin kiiresti oma ideed müüjaga ja ta oli väga abivalmis minuga kaasa mõtlema ning mõne hetke pärast väljusin poest tüki punase tülli ja kandipaelaga. Oi, ma olin na õnnelik, et ei pidanud lapsele pettumust valmistama. Õhtul hilja koju jõudes hakkasin aga kohe tegutsema ning hommikul olid piduriided lapsele kaasavõtmiseks valmis. Olin endaga väga rahul. Ainult karvast traati ei leidnud kodust, millest oleks saanud tundlad kokku väänata. See jäi pisut hinge kripeldama, kuid laps oli rahul niisamagi ja see ju kõikse tähtsam. Siin ta on, minu väike lepatriinu:

   

Nokatsid on moes…

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

 

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

 

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.