Kuulutan müüginurga ametlikult avatuks!!!

Usinamad ja tähelepanelikumad blogikülastajad on kindlasti märganud lehe ülaäärele tekkinud viidet müüginurga lehele. Panin sinna nähtavale kõik sellised valmisasjad, mis aja jooksul on tekkinud ja mille hea meelega uutele omanikele loovutaks. Seega kui tahad miskit ilusat endale või otsid parasjagu kingitust oma lähedastele, tuttavatele, sõpradele, siis astu alati läbi. Ehk tekib äratundmisrõõm ja leiad miskit hingele.

Kättesaamisviisis saame kindlasti kokku leppida. Mina ise elan Haapsalus, kui Sina mitte, siis saame kasutada Smartposti või Eesti Posti teenuseid. Pakkimiskulud on minu poolt, saatekulud Sinu poolt.

Ongi vist kõik oluline öeldud

Teretulemast minu müüginurka sirvima ja loodan, et leiate teinekordki tee sinna!

Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb

Ja tuligi Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool , edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades

 

Arendame teemat ja eksperimenteerime ehk Karmeni pärlitega kaunistatud 2-vardaga kindad…

Enne pärlilainele hüppamist jäi mul kuduteemal miskit hinge peale. Nimelt nagu teate, siis mulle väga meeldis see 2-varda ja lühikeste-pikkade ridadega mängimine. Seega otsustasin veel sel teemal katsetada ja tegin Karmenile labakud. Ja et kaks asja oleks jälle ühe hoobiga tabatud siis proovisin ära ka pärlite lisamise ripskoesse nagu Keson seda na võluvalt on juba mitmeid kordi teinud. 

Aga nüüd siis ka mõned pildid. Neile kommentaariks na palju, et esimesed neist valmisid nn kuduskeemi aretades aga jäid pisut liiga lühikese randmega, teistele lisasin seda pikkust uhkelt juurde siis ja sain pika randmega kindad. Ideaalne ilmselt oleks miski vahepealne variant Kaunistusideena mõlkusid meeles jäised lumehelbed. No päris lumehelbe kujuga need pole, kuid läbipaistvad seemnehelmed andsid päris hea efekti. Üritan seda ka paaril pildid lapse käes demonstreerida, kuigi lapse sebimiskiiruse juures pole võtted päris selged.

 

 

Kui on huvilisi (andke endast märku), siis võin kõpitseda oma kuduskeemi üldsusele arusaadavaks ja siia üles panna.

Mesimummune Hello Kitty

Laupäeval käis Kristella kui kass kord ümber minu, kord ümber issi ja püüdis meid erinevaid diile pakkudes veenda, et ta peaks õhtul kindlasti telekast Jääaeg 2 saama kella poole 11ni vaadata. Ja siis, kui lõpuks oli kokkulepe saavutatud, 3 last olid pestud, tuduriietes ja filmini oli veel kümmekond minutit aega, leidis neiu minu paprates sobrades, et ta tahaks praegu ja kohe endale mobiiliripatsiks Hello Kittyt, mille skeemi ma juba terve igaviku tagasi omale välja olin printinud. Lubasin talle õpetada skeemi lugemist ja punumist, kuid mitte seda, et mina üksi selle valmis peaks nikerama. Kohe oli lapsel meelest läinud oma kolekolesuur tahtmine multifilmi vaadata ja hakkasime siis koos tegutsema. Sel korral jäi siiski tamiil ja nõel minu kätte, aga Kristella sai skeemi lugemise selgeks . Muidu ma ju ühtegi pistet ei teinud, kui ta mulle täpselt ei öelnud, mitu ja mis värvi seemneid lisada oli vaja ja kuhu nõelaga pista. Eks ta algajale pisut keerukam skeem ju oli aga nii oligi õppimiseks palju erinevaid nüansse läbi katsetada. Igatahes eile sai meie ühistöö lõpule viidud ja tulemuseks selline mesimummune Hello Kitty:

  

Veel üks Lotte…

Mhh…kui selle pealkirja ära kirjutasin, jäi see mind justkui kummitama. Tundus järsku miski seos lapsepõlvest, kas äkki lugesin sellenimelist raamatut või miskit sellist…

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud täna rääkida, vaid hoopis veel ühest Lottest. Lasin meeltesegaduses  ennast ära moosida ja nii siis valmis minu näppude vahel veel üks Lotte võtmehoidja vanema õe sõbrannale. Sel korral oli aega ka enne poodi külastada ja pisut harmoonilisemalt kokku sobivat materjali muretseda. Vat ei tea, kas sai parem, kuid loodan, et uue omaniku silmad löövad särama seda saades.

Päkapikumissioon ehk peotäis tamiilipunutisi…

Paar aastat tagasi aitasin oma  õel päkapikumissiooni täita ja mulle väga meeldis tema lapse lasteaias toimivast päkasüsteemist. Juba siis mõlgutasin mõtteid, et võiks sama asja välja pakkuda ka oma lasteaias. Nüüd ta nii ongi. Eelmisel aastal sai esimest korda proovitud. Esmalt olid lapsevanemad selle idee suhtes umbusklikud aga kui selle õppeaasta alguse koosolekul asjast juttu tuli, siis tundusid kõik na rahul olevat ja eks lapsedki olid.

Kuna sel aastal on põnnid juba parasjagu suured (5-sed juba), siis otsustasin korrata miskit analoogset, kui tol korral õele sai meisterdatud. Et siis mis muud, kui oli põhjust arvutisügavusest välja kaevata oma tamiilipunutiste raamatud ja miskit põnevat neist katsetamiseks välja valida. Neli vidinat oli mul ehtekarbis juba enne ootamas, nüüd lisandus neile veel 8 tükki.

 

 

 

  

 

 

Pean ikka tunnistama, et harjutamine teeb meistriks ja kui järjest ikka mitmeid asju teha, siis tuleb ka vilumus. Viimaseid vidinaid punusin köögis vahvlite küpsetamise kõrvalt ja, kas sa näe, skeemilugemine ei läinudki sassi. Vastupidi, arvan, et olen jaganud ära skeemi järgimise nipid ja ehk suudaks seda ka edasi anda. Proovin selle Astra peal ära, kui ta aasta alguses külla tuleb.

Nendest vidinatest said siis poistele võtmehoidjad. Või no tegelikult on neid mõnus ju ka kuskile jopeluku külge riputada.

 

Tüdrukuid on rühmas kaheksa. Kuus neist on patsikandjad ja neile panin oma ehtekarbist kõrvale ussipatsikummid, kuid oli veel kaks neiut, kelle juuksepikkuse kohta kasvataja ei osanudki täpset hinnangut anda s.t ei ole nagu päris lühikesed, aga patsi ka panna ei saa. Otsustasin neile lihtsad juukseklambrid ära kaunistada. Ideede puudust polnud, sest juba ammu ootas mind katsetama üks ülihää raamat. Ma olen sellest ikka veel vaimustuses ja sellest tekkinud elevus ei taha mu hinge ära mahtuda Aga noh, mis ma siin lobisen, valmis said sellised nunnud lillekestega klambrid: