Kasutame ära issi väikest õlleharjumust ehk kott ja vöö Kristellale..

Ühel hetkel kurtis laps, et tema püksirihm hakkab ära lagunema. Mul oli kohe võimalus talle miskit erilist pakkuda. Nimelt sai juba pikemat aega kogutud issi õllepurkide küljest klõpse ja siiani polnud veel ühtegi head ideed, kuhu oleks vaja ja saaks neid proovida. Nüüd oli kätte jõudnud minu võimalus ja tundus, et ka lapsele idee meeldis. Nii siis valmiski esimese katsetusena Kristellale uus ja edev püksirihm:

 

Materjaliks miski tundmatu heegelniit, heegelnõel suurusega 2.5 ja 56 plekkpurgiklõpsu.

Aga kuna see heegeldamine oli na mõnus, siis otsustasin seda jätkata. Krissu igatses suve alguses omale miskit pisemat kotti, kuhu tal mahuks ära telefon, rahakott ja võtmed. Ta isegi tegi heegeldamisega algust, et see vajadus omal täita, kuid asi ei edenenud eriti. Nii ma siis sujuvalt pakkusin, et teeksin talle ise koti, kasutades muuhulgas neid klõpse. Kuna vöö lapsele kohe hirmsasti meeldis, siis loomulikult polnud tal selle vastu miskit, et omada ka samas stiilis kotikest. Emal jälle “pidu põlvini” ja võis fantaasia tööle panna Lõpptulemus sai siis selline:

 

  

Materjaliks Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.

Seni oli kõik lõbus ja mõnus nikerdamine kuniks oli vaja kotile voodrit teha. Õmblemine on vot selline asi, mis mulle ei meeldi ja milles ma kohe olen koba. Kui annab, siis teen õmblusi käsitsi, sest siis tunnen asja üle suuremat kontrolli aga siin siiski kasutasin ikka pisut õmblusmasina abi kah. Õmblesin ja kirusin, sest tulemus peab mu kobadusest hoolimata ju viimase peal olema No eks ta lõpuks sai ka. Lapsel rõõm koti üle ja minul rõõm, et voodri- ja lukuõmblemisega ühele poole sain.