8-aastase poisi päkapikusoov ehk klapiga kindad…

Ei või olla, eksole, et noorte poiste sees võiks olla trendikad kootud labakud. Aga just selline soov oli mu õepojal päkapikkudele edasi anda .

No tegelikult oli see ikka pisut kiiksuga soov st taheti selliseid klapiga kindaid, et labakute sees oleks peidus poolikute sõrmedega sõrmikud.  Mis seal’s ikka, võtsin asja kätte ja väikese leiutamise peale need valmis saidki. Loodetavasti vastavad oodatud normidele

Kui muidu olen kasutanud soojade kinnaste jaoks ikka oma narmastamisevõtet, siis sel korral kasutasin oma isapoolse vanaema põhilist firmanippi – soojad kahevärvilised kindad, kuid korraga peab kudumisel mässama ainult ühe lõngaga:

 

  

Viis punast roosi…

Nii tuli novembrikuus tellimus. Aga et millist punast siis eelistatakse, vat seda ei teadnud. Tegelikult polnud üldse nii ammu enam pärlitega mässanud. Viimased roosid olid tiba teistsugused kui vanasti armastasin teha, kuid mitte päris see, mis tahaks. Samas vahepealne areng ei lubanud rahul olla ka vana rutiinse lahendusega. Seega tuli leida miski kesktee ja nii ma siis jälle leiutama hakkasingi. Õis sai tihedam kui vanasti, kuid mitte nii raske, kui viimased katsetused. Nii valmisid esimese hooga kolm õit erinevat tooni punaste seemnetega:

ja kui siis lemmiktoon välja valiti, tegin veel ühe päris ühevärvilise õie ning teise puhul kombineerisin tumedat heledatriibulise äärega. Minu arust andis päris head efekti.

Jõulutraditsioon…

Advent, päkapikud, küünlasära, verivorstid…

Mis teil veel jõulude traditsiooniga seostub? Äkki jõulutähed?

Minul vist küll, sest juba kolmandat aastat nagu iseenesest teen neid pikukesi pärlitest iludusi ja ma olen üpris veendunud, et ka järgmisel aastal on vähemalt 4-5 tk jälle hinge ja silma rõõmustamas.

Aga nüüd selle aasta pikukestest. Need said sellised:

  

Üks neist sai niisama ära kingitud, aga neli ülejäänut peitsin kinkekarpidesse. Ikka neisse samadesse, mis eelmisel aastal spetsiaalselt lillede jaoks disainisin. Kui eelmisel aastal mängisin karbi juures erinevate värvidega, siis sel aastal panustasin rohkem jõuluvärvidesse ja paelte ilusse.

Need kaks said sellised “lihtsuses peitub efekt” idee esindajad:

aga teiste kahe puhul üritasin kaunistuseks aretada Le_.li poolt eelmisel aastal õpetatud lipsukesi:

Seda punast lipsu tehes oli küll selline tunne, et tahaks meistril üle õla vaadata, et kuidas ta ikka neid lipsukesi üksteise otsa sätib, niivõrd ebakindel oli see tunne

rohekollast lipsukest tehes hakkas aga juba tunduma, et ma tean, mida teen ning sestap olen selle tulemusega ka rohkem rahul

aga noh, tegelikult said mõlemad sellised nunnud ja seda lipsukeste värki kasutan lihtsa, kuid mõjusa efektina edaspidigi. Näpud hakkasid igatahes sügelema uute värvide järgi juba.

 

Reedene lauamänguõhtu…

No nii hea rahulik, ei mingit jagelemist, kaklemist, trallimist ja jooksmist, ainult vaikne nohistamine. Ah, et kuidas on võimalik, et lauamänge na vaikselt mängitakse? Võlu ongi selles, et neid mitte ei mängitud, vaid joonistati-meisterdati.

Kõik sai alguse sellest, et Kristofer tuli lasteaiast koju mingi joonistusega, mis tema väitel oli lauamäng ja nõudis kõigilt, et seda on nüüd vaja kohe mängima hakata. Paraku aga keegi ei võtnud vedu, sest tema reeglid olid segased ja ringikesi nuppudega käimiseks oli vaid 6 tk, ülejäänud pidid nähtamatud olema Ebakindel värk ju sellist mängu mängida. Kui Kris tiba õnnetuna minu juurde kööki jõudis, siis tegin lapsele ettepaneku uue mängu tegemiseks. Alustuseks lasin terve paberitäie ringikesi joonistada ja siis edasi juba hakkasime neid vastavalt lapse ideede ja reeglite järgi värvima:

Reeglid:

1) Alustada saab 1 ja 5-ga!!!

2) punased on tegutsemiseringid, sealt peab hakkama noole suunas liikuma ja maanduma pruunidel ringidel.

3) kaks valget ringi on “vahelejäämise” ja “veel veeretamise” ringid.

Peaaegu (väikeste erisustega) nagu iga tavaline lauamäng aga te ei kujuta ette kui tähtsaks see lapse tegi, et ta sellega hakkama sai.

Kristella, nähes vennat usinalt ringitamas ja neid värvimas, otsustas ka oma kõikvõimalikud ideed kokku panna. Mänguväli iseenesest väga lihtne:

aga mängu juurde käisid veel väikesed kaardikesed:

ja reeglitega oli mäng vägagi põnevaks aetud:

1) mängu saab alustada 1 või 6-ga

2) kaks nuppu ei saa olla ühe ringi peal – “tulija” jääb, “seisja” alustab mängu algusest peale

3) kui satud punasele ringile, siis pead ühe sammu tagasi astuma s.t. jääd seisma eelmisel ringil

4) kui satud sinisele ringile, siis pead valima ühe sõnaseletuskaardi. Sellele joonistatud/kirjutatud asja pead hakkama kaasmängijatele seletama. Kui sul see õnnestub, siis saab nii seletaja kui arvaja liikuda oma nupuga kahe ringi võrra edasi.

Reede õhtu kadus nii usinalt joonistades-meisterdades ära, et mängimiseks aega ei jäänudki, aga seda rohkem tegeleti sellega laupäeval. Ja kui mängimisest isu täis, siis tahtis Kris veel ühe mängu teha, seekord ruutudega. No saad sa siis last keelata

Vastupidi, mind haaras lapse tegutsemishasart ja nii sai lapse mängureeglitele mõeldud jutumull ümber.

Reeglid ehk “jalutuskäik metsas”

1) Alustada saad jalutuskäiku veeretades 1 või 5.

2) Ruudul 3 seisatades ilmub järsku suur tuuleiil, mis tõstab sind õhku. Õnneks on sul langevari kaasas, maandud õnnelikult ruudul 47.

3) Ruut 8: müristab ja välku lööb, sa kardad ja tahaks kiiresti kuskile varju alla jõuda – veereta 1 kord veel.

4)  Ruut 13 – vihma hakkaski sadama, lähed suure tamme alla vihmavarju ning jääd 1 korra vahele

5) Ruut 21 – jäid kinni mudaauku, saad edasi liikuda vaid siis kui veeretad 3.

6) Ruut 27: teeraja kõrval on suur sipelgapesa, seda sebimist on nii põnev jälgida – jääd kaks korda vahele

7) Ruut 34 – mõtled, et saad teed natuke lühendada ja põikad läbi põõsaste. See polnud väga hea mõte, jääd okstesse kinni ja saad edasi liikuda vaid siis, kui veeretad 4.

8 ) Ruut 40 – leiad metsa alt marju, need maitsevad sulle hästi, sestap jätad kaks veeretamiskorda vahele ja naudid magusaid suutäisi.

9) Ruut 55 – puude vahelt paistab päikesekiired, oled tüdinud metsaalusest hämarusest ja tormad valguse poole – saad veel 1 korra veeretada.

Vat selline lauamänguline nädalavahetus siis oli meie lastel.

Selle aasta päkapikumissioon…

Nagu eelmisel aastal sai poja rühmale lasteaeda sussinänni meisterdatud nii tuli missioon täita ka sel aastal.

Eks alati on mõtteis mõlkumas vingemad ideelossid, mis lõpuks ajapuudusel tolmuks pudenevad. Nii mõtlesin minagi, et teen lastele sel aastal susside sisse näpunukke. No et esindatud oleks hunt ja 7 kitsetalle ja kolm põrsakest ja punamütsike ja muu muinasjutuline seltskond, keda siis mõnusaks näitemänguks annaks kombineerida. Lastel juba vanust ka (5-6a), et suudaksid end seeläbi mõnusalt välja elada. Aga toredaks mõtteks see jäigi. Kuidagi märkamatult ja kiiresti saabus novembri lõpp ja päkapikkudel aeg jalutama hakata. Egas miskit, tegin plaani ringi tagasihoidlikuks ja ostsin paar pakki pisikesi lusikaid, natuke shokolaadi, suhkruglasuurid ja tsellofaani. Seda kõike selleks, et ära proovida Le.li magusate lusikate idee. Ei tea, kas asi oli minus või shokolaadis aga see sulamine ja lusikate dippimine ei tahtnud kohe üldse õnnestuda. Lõpuks ladusin lusikad kandiku peale ritta ja tõstsin teise lusikaga plastist lusikate õõnsused shokolaadi täis, ise seejuures imestasin, et mille paganapärast ma kohe nii ei teinud. Igatahes kasutades ära nn shokolaadi niristamisel jäänud muhku aretasin lusikatele suhkruglasuuridega lõbusad näod ja pakkisin tsellofaani. Usun, et lastel on avastamis- ja maiustamisrõõmu piisavalt.