Viimane päkapikumissioon…

Et miks viimane? Ega lapsed ole ometi päkausku kaotanud?

Ei seda viimast küll mitte, aga kuna poja hakkab järgmisel aastal lasteaeda lõpetama ja Karmeni rühmas pole sellist mõnusat kommet juurutatud, siis ilmselt pole mul ka põhjust na laiahaardeliselt päkapikku mängida ning kiiksuga üllatusi välja mõelda.

Kui üleeelmisel aastal sai kõvasti pärlitega nokitsetud ja eelmisel aastal üllatasin lapsi hoopis magusate lusikatega, siis sel aastal jäid asjatoimetused üsna viimasele minutile ja ostsin poest lihtsalt pulgakomme. Ajanappusest hoolimata ei suutnud jätta kommidele lisamata oma väikest kiiksu, milleks siis sai kreppaberist päkapikurüü. Vot selliseid tegelasi leidsid lapsed ühel lõunal oma sussi seest:

 

Mardilaadast Kadrilaadaks…

Katsuks ikka vanal aastal ära näidata vana aasta tegemised. Või vähemalt needki, mille kohta on pildimaterjali saadaval

Üks kajastamata teemadest on Haapsalu Gümnaasiumi heategevuslik laat. Kui meenutada minu postitusi üleeelmisest ja eelmisest aastast, siis võib öelda, et traditsioon jätkub, kuid natuke moondunud kujul. Sellega seoses muutus ehk ka meie panus antud üritusse ja täna ei näitagi Teile enam süüteroosi ideearendusi . Kadrilaada ajastus oli rohkem lähedane jõuluks valmistumisega ja sestap meisterdasime Kristellaga mõned õrnad lumehelbed kaunistamaks kuusepuud või kodu. Need on needsamad helbed, mille kohta jagasin oma kogemusi ja mille õpetusele viitasin oma eelmise aasta alguse postituses. Kuna iga kingitus või kaup on täiuslik vaid kenas pakendis, siis voltisime nende pakkimiseks ka mõned jõulumeeleolulised ümbrikud.

 

 

Krissu sünnipäev…

“Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

 

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.