Kevadine punamütsike…

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2

Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.

Valmistume talvekülmadeks…

No ma ei saa aru, miks minul alati talvekülmad üle öö saabuvad. Sel aastal jälle. Nii ma siis olengi nüüd kolm päeva mütse kudunud.

Kõigepealt müts abikaasale. Kolm aastat tagasi sai mehele kootud müts ja sall. Nüüdseks oli müts nii välja veninud, et suisa keerles peas. Nii siis võtsin kätte ja harutasin mõlemad ülesse, et lõngale uus elu anda. Uut mütsi alustades võtsin ette sellise õpetuse, kuid kuna minu lõng ja vardad olid peenemad, siis tuli seda omaloominguliselt kohandada. Kui müts valmis, soovis mees sellele tagasikeeratavat äärt lisaks. Egas miskit, korjasin äärest silmad ülesse, tegin ühe pahempidise rea keeramisekoha paremaks hoidmiseks ja kudusin siis paraja jupi soonikut lisaks. Lõpuks sai omanikku ja mind rahuldavaks tulemuseks selline müts:

 

 

Järgmisena sai ette võetud müts Kristellale. Sel aastal sai talle ostetud uued talveriided ja needki on eelmistele sarnaselt lillat värvi, kuid pisut teist tooni. Mütsile olid lapsel järgmine nõudmine: “ma tahan kõige tavalisemat mütsi ilma tuttide ja kõrvadeta, no sellist normaalset”. No ma siis üritasin … kavalusega endale ka põnevust tekitada . Nimelt jäi mul Tallinnas käies Veimevaka poes silma sellistes mõnusates erksates toonides Novita Puro lõng, aga kuna jämedamad lõngad kipuvad hiljem pisut rohkem venima, siis mustriks proovisin põimitud soonikut. See hoiab mütsi mõnusalt paksuna ja Krissule meeldisid need tekkinud “sitikad”  ka. Lõpptulemusena siis mõlemad rahul – Krissu sai oma lihtsa mütsi ja mina sain jälle miskit uut proovida.

 

 

Viimasena ootas sooja mütsi poja Kristofer. Juba eelmisel aastal oli plaan talle kududa nokaga talvemüts. Ikka selleks, et lumehelbed taevast alla liueldes silma ei potsataks. Kaelussalli Maasikmari õpetuse järgi jõudsin tol korral valmis kududa, kuid müts jäigi tegemata. Ju siis oli liiga soe talv, et karjuvat vajadust ei tekkinud Eelmise aasta kombekas jäi kevadeks küll juba väikeseks, kuid sel aastal ostsin uue just nimme samade värvidega, et mütsiplaan siiski teoks saaks ja ka sall kasutusse jõuaks. Siin need siis nüüd ongi:

  

Materjaliks on kunagi õele kootud kampsunist üle jäänud Susanna lõng, noka monteerimisel on snitti võetud Mannu õpetusest. Mu meelest sobib kombeka juurde täitsa hästi ja mis peamine – lapsele meeldis.

Tänaseks on kõik, kuid lumi võiks veel oodata, sest mees ja Kristella ootavad endale veel salle ja sõrmikuid, Karmenile peaks kindad kuduma ja ehk ka ühe kaelussalli ning Kristoferile võiks ühed sokid kududa.

9. august 2009

Aeg jälle üks kokkuvõte vahepeal toimunud tegemistest kirja panna.

Kui eelmises postituses näitasin ära juba ühe lapse suvise peakatte, Kristoferi nokatsi, siis järgmisena sai ette võetud kübarake Karmenile:

 

Vanemale tüdrukule sai sel aastal pearätik tehtud. Ma pole siiani eriti miskit motiividest heegeldanud, sestap kasutasin võimalust ja katsetasin ära. Omalt poolt sai mustrisse lisatud suuri seemnepärleid.

 

Kunagi oli plaan sellest üksikust suurest orhideeõiest teha pisike kimbuke, milles ikka nn roheline ka pärlitest, kuid siis oli järsku kiiresti-kiiresti vaja väikest meelespidamise kingitust ning nii pidin leppima ka lihtsama lahendusega.

Järgi sai proovitud uues värvikombinatsioonis roos. Põhivärviks selline tumetumepunane ja äärerant on seesama tumepunane hõbedaläikelise viimistlusega. Tegelikkuses jäi õis rahumeelsem, pildi peal kuidagi äär liiga plingib.

Juunikuusse jäid veel ka mõned kõrvarõngapaarid. Teile on näitamata vast sellised värvikatsetused:

 

Siis aga sai ette võetud veel üks mütsike õe kahekuusele tirtsule. Selle ma kudusin, sest na pisikesed ju peamiselt lamavad ja kude tundub mulle pehmem kui heegeldis. Võtsin ette ühe klaasialuse mustri kunagisest Ilutegijast ja hakkasin sealt sobivalt edasi aretama. Esimene müts sai selline:

Justnimelt esimene, sest ma tegin teise veel. Kaugjuhtimise teel on ju kole raske miskit leiutada ja tuli välja, et etteantud mõõtude järgi müts kippus ikka tiba väike olema. Eks siis tegin uue
Pea peal on sama lilleke, lille ümbritsevad rombikesed on nüüd juba pisut korrektsemalt kujundatud ja lisaks tegin allapoole ka veel mõned üksikud rombid. Nii sain ilusti ja sujuvalt igale vardale veel ühe vajaliku silmuse juurde aretada ning ehk andsid rombid kasvamiseks venivust ka juurde.

Ja lõppenud on ka järjekordne koolikursus. Sel korral oli teemaks Victoria tehnika ehk paralleelsete ridade tehnika, kuidas keegi parasjagu armastab seda kutsuda. Et tegemist on minu lemmiktehnikaga lillede tegemisel, siis ootused kursusele olid hoopis teised, kui puukooli puhul. Olen ju ise palju enda jaoks vajalikke töövõtteid leiutanud ning avastanud seejuures erinevaid nippe ja knihve. Suur oli äratundmisrõõm, kui avastasin, et  olen täitsa õigel teel – ka meid õpetav oluliselt kogenum tegija kasutab täpselt samasid töövõtteid. Juurde sain ka mõned uued nipid, mida lihtsalt siiani polnud veel vaja avastada olnud, kuid peamine, mis hea enesetunde sellest kursusest andis, oli õhkkond. Mõnus oli arutleda erinevate ideede või mõtete üle inimesega, kes on minuga ühel lainel ja ka minust kogenum.  Sellest kursusest siis sündis samuti kaks tööd. Esimene töö oli erinevate töövõtete harjutamine ja valminud detailidest panin mina kokku sellise oksakese:

ning teiseks siis eksamitöö – liilia

13. november 2007

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud . Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab ) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:

Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.

13. november 2006

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on -  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.