Jõulutraditsioon…

Advent, päkapikud, küünlasära, verivorstid…

Mis teil veel jõulude traditsiooniga seostub? Äkki jõulutähed?

Minul vist küll, sest juba kolmandat aastat nagu iseenesest teen neid pikukesi pärlitest iludusi ja ma olen üpris veendunud, et ka järgmisel aastal on vähemalt 4-5 tk jälle hinge ja silma rõõmustamas.

Aga nüüd selle aasta pikukestest. Need said sellised:

  

Üks neist sai niisama ära kingitud, aga neli ülejäänut peitsin kinkekarpidesse. Ikka neisse samadesse, mis eelmisel aastal spetsiaalselt lillede jaoks disainisin. Kui eelmisel aastal mängisin karbi juures erinevate värvidega, siis sel aastal panustasin rohkem jõuluvärvidesse ja paelte ilusse.

Need kaks said sellised “lihtsuses peitub efekt” idee esindajad:

aga teiste kahe puhul üritasin kaunistuseks aretada Le_.li poolt eelmisel aastal õpetatud lipsukesi:

Seda punast lipsu tehes oli küll selline tunne, et tahaks meistril üle õla vaadata, et kuidas ta ikka neid lipsukesi üksteise otsa sätib, niivõrd ebakindel oli see tunne

rohekollast lipsukest tehes hakkas aga juba tunduma, et ma tean, mida teen ning sestap olen selle tulemusega ka rohkem rahul

aga noh, tegelikult said mõlemad sellised nunnud ja seda lipsukeste värki kasutan lihtsa, kuid mõjusa efektina edaspidigi. Näpud hakkasid igatahes sügelema uute värvide järgi juba.

 

Päkapiku viimased tegemised…

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

• Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
• Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
• Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
• Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
• Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.

Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb

Ja tuligi Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool , edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades

 

15. detsember 2008

Krissu käis eile jälle sünnipäeval ja nii ma siis öösel nikerdasin pisut lisa tema klaasist tehtud küünlaalusele. Päris nunnud tulid välja. Peaks juuksekumme juurde hankima ja selliseid veel tegema.

 

Aga mis ma veel eile pildistasin, olid jõulutähed. Õde tahtis mõned saada jõulukinkideks ja andis samas vabad käed värvikatsetusteks. Eks ma siis pisut proovisin, on ju jõulutähti na palju erinevaid toone.

   

24. november 2008

Katsume siis taas enda toimetuste eksponeerimisega järjele saada. Kui tavaliselt olen lähtunud nn tegemiste ajalisest järjekorrast, siis sel korral võiks hoopis temaatika kaupa jupitada.
Kuna esimesena sai netti laetud lillepildid, siis neist täna just alustamegi. On olnud mõni väike ja üks suurem tellimus, sestap on korratud ennast ja loomingulisust lisatud vaid värvivalikus. Kuid peab ütlema, et pea aasta tagasi esmakordselt katsetatud nartsissegi oli omajagu põnev teha, sest tehnilisi oskusi ja kogemusi on vahepeal oluliselt lisandunud.

  

   

Siiski on ka miskit uut. Katsetasin jõulutähti. Peab ütlema, et esimesega neist polnud ma just eriti rahul ja see piinas hinge pikalt, kuid siis leidsin mustri, mis minu mõttele ja vaimule kõige rohkem vastas ning tõeliselt kena ja loomulik ka välja tuli. Siin siis minu pikukesed (kõrgus 10cm) iludused:

17. november 2007

Nüüd, kui oksjonikaup sai valmis, oli mul lõpuks ometi aega käsile võtta traadirõngakesed, mis juba paar nädalat tagasi Stuartilt saabusid ja riiulil vedeledes mul näppe sügelema ajasid. Esimesed katsetused ketipunumise alal on sellised:

Vat nii palju sain sest piskust juba aru, et sedasorti nikerdamine on miskit minu jaoks ja seda tahan ma veel tulevikus proovida, katsetada, nökerdada…
Ja eile võtsin kätte ja realiseerisin ühe jõulupärja jäägi ära:

Lõpuks ometi sai minu laps ka endale juukseklambri. Muidu olen neid ikka vahel kiiruga ja sundkorras kingitusteks teinud. Aga kuna see päris kobe välja näeb ja mul selliseid õisi veel kaks tükki ootamas, siis arvatavasti leiavad need samasuguse otsa endale. Hea ju kellegile kinkida või äkki on kellegil suisa ostusoov.
Ühel päeval pesu triikides jäi silme ette üks vana tikkimistöö. See sai tehtud keskkooli ajal. Nimelt just siis sai käsitöötunnis tehtud kaks suurt projekti. Üks neist oli endale rahvariiete tegemine ja teiseks oma lapsele haiglast kojutuleku komplekt tegemine, mis siis hõlmas batistist särgiku, mütsi ja tekilina ning flanellist lina, jaki ja mütsi. Kristellale sai nad küll korra ka selga pandud, kuid kui ausalt öelda, siis need riided polnud just seda kõige õigemat mõõtu ja rohkem kasutust ei leidnud kui välja arvata tekilina. See on ka nüüd kolmanda lapse puhul kasutuses nn pepukuivatuslinana – hea pehme ja mitmekordselt ka väga hea imavusega. Aga asjast s.t. tikandist: see on minu esimene (ja siiani ka viimane) põimpilu koos nurgasitikaga, tehtud on see ühekordse mulineega. Ise jäin tollal tulemusega rahule ja ka praegu olen sest täitsa sillas. Samasugused ribad sai tikitud mütsiäärde ja särgiku rinnapealt alla.

13. november 2007

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud . Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab ) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:

Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.