17. juuli 2007

Et siis katsuks jälle järje peale saada omadega.
Kõiksepealt sai tehtud pojale nokats. Eelmisel suvel tehtu ju kadus teadmata suunas kuskile (kahtlustan, et ta poetas selle suvilas põranda soojustamisel kuskile laudade alla andes asjale oma panuse .

Paar tüdrukute kübarat sai ka linikumustrist algatatud aga neid näitan mõnel teisel korral.

Minu laps käis ka sel aastal tantsupeol ja et nad seal üksteisel proovides ikka silma peal saaksid hoida, tehti tüdrukutele ühesugused seelikud. Meie oma koos väikeste lisavidinatega (pean siin silmas siksakpaela nii allääres kui vöökohas) sai selline:

Üks vana riiuliprojekt sai ka kätte võetud ja ära lõpetatud. Või õigupoolest, kui aus olla, siis oli see mul kunagi taskuprojekt (kui poissi potile harjutasin, siis oli seal kõrval istudes hea see kleiditaskust välja võtta ja rida või kaks nokkida). Tegemist on Kristella kaelaskantava rahakotiga. Heegeldatud on see iirisest, kinnissilmustega ja nr 1 või 1,25-se heegelnõelaga. Nüüd vist saate aru, miks nii väike asi jääb riiulisse seisma. Aga jah, kuna eelmine rahakott katki läks, siis oli vaja nüüd see valmis teha, seda enam, et tantsupeole oli just kaelaskantava rahakotiga mugav minna.

Kui kiired tegemised enne tantsupidu lõpetatud, siis sai natuke jälle lillekesi katsetatud. Uueks valikuks olid tumedaõielised võõrasemad, sest just sellise sooviga tuli kolleeg mu juurde. Mustreid oli mul olemas selle kohta kaks. Esimesena sai katsetatud Nancy Lee Binkley õpetust. Temal oli see õis muidugi nelja erineva tooniga tehtud, minul sellist valikut siniseid paraku polnud. Seega kombineerisin kahe värviga. Õppisin paar uut nippi ka juurde ja tulemuseks sai selline kahe õiega varreke:

Tellija jäi väga rahule ja nagu mokaotsast poetas, et ei tea, kas mul neid seemneid seal kodus veel jagub. No miskit mul ju ikka veel on . Seega sain kohe uue tellimuse. Sooviks oli miskit roosat tooni, lillesort jäeti konkretiseerimata. See mulle just sobis, sest sain siis jälle katsetada miskit sellist, mis hinges kripeldamas, aga pole jõudnud veel proovida. Valikuks olid sellise õhulisema olekuga väikeseõielised roosid. Kuna ma ei suutnud otsustada, milline roosa selleks kõige paremini sobib, siis tegin olemasolevatest toonidest igaühest ühe. Nikerdamise tulemuseks sai selline kimbuke:

Paralleelselt roosikimbuga püüdsin aretada värvipaki isetegemise osa. Selleks puhuks kummitas mul ajusopis kaks ideed. Esiteks ei andnud mulle rahu see, et jäi katsetamata võõrasemade teine õpetus ja teiseks tundis Tintsik puudust mobiilikotist. Alustasin esimesest, kui aeganõudvamast ja konkreetsemast ideest. Värviks oli sedakorda kollane. Teise varre puhul tõin siiski sisse pisut rohkem ka sinist lootes, et saaja ei pahanda sellise omavolitsemise pärast. Kasutasin siis seekord õpetust raamatust “Tsvetõ is bisera” (Maria Fedotova, Galina Valjuh) ja sain tulemuseks väikesesse vaasi pisut lilleilu.

Projekti lõpptähtaeg hakkas lähenema aga ma ei tahtnud ikka loobuda teisest isetegemise ideest. Pärlitest ma seda niiväga enam teha ei plaaninudki (esimese hooga oli plaan katsetada miskit sarnast nagu õelapsele tegin aga teiste mustritega) aga esiplaanile oli kerkinud üleeelmisel suvel tekkinud idee, kui toimetasin aias ja tundsin puudust lahendusest, kuidas saaks mobiili mugavalt enda ligi hoida, isegi siis kui mul puuduvad taskud ja seljas on võib-olla ainult päevitusriided. Kaelas tolknev pael ei tundunud eriti praktiline lahendus, küll aga hakkas mõte arenema miski vöölahenduse poole. Suvi möödus ja nagu elu näitab ka teine ja peaaegu kolmaski… . Idee aga polnud kuskile kadunud ja ootas ajusopis kükitades oma aega. See aeg saabus…küll mitte minu jaoks aga Tintsiku jaoks küll. Loodan, et talle see lahendus ka kasutuskõlbulik tundub. Materjaliks kasutasin puuvillast lõnga, millega heegeldasin üle võtmerõngad ja mõningad südamed (Tiimarist pärit kaup). Kinnituseks lihtsad heegeketist paelad (no vingemaks lahenduseks ei jagunud enam materjali, sest tõesti viimse mm-ni sai antud lõngajääk ära kasutatud). Vöö külge heegeldasin sidrunimustrit (pärit raamatust “200 heegeldatud ruutu”) kasutades mobiilikotikese, mille kaunistasin pisut seemnepärlitega. Kinnituseks sai ka kasutatud ühte suuremat pärlit.

Tintsiku poolt veel lisaks üks lähivõte:

Krissu on aga viimasel ajal suhteliselt laisk olnud. Värvipakigi pärast jagelesime siin, sest idee panime pärast tantsupidu kohe paika aga teostust hakkasime ikka aretama alles viimasel päeval. Sirtsu pakki sai siis Hama nuppudest tehtud üks tuhkatriinu kinga kujuline võtmehoidja ja väikese linnukese kujuline pross (algselt oli mõeldud see külmkapimagnetiks aga viimasel hetkel ei suutnud ma kuidagi oma selleks mõeldud magneteid üles leida), lisaks tegime valgele süstikule pisut salvrätitehnikas lillekesi (paki värv oli ju helesinine aga sinist süstikut polnud kuskilt võtta). Lisaks panime paki sisse minu poolt kootud helesinise nn Kreysy lillekese. Minul jäi see tookord oma aega ootama, sest valik osutus kinnastel tumesinise kasuks, kuid usun et sinisefännist Sirts leiab sellele oma hea koha. (siinkohal kommentaar talle: need lõngasabad õielehtede otsas polnud mitte laiskusest sinna jäänud vaid nendega saad lille paika kinnitada, täiesti piisab kui kinnitad selle keskelt ja siis iga õielehe otsast). Piltidega on siinkohal aga kehvasti, sest saatsin oma fotoka õega reisile. Jään lootma Sirtsule, ehk õnnestub tal siiski see pisku näputöö pildile püüda, siis saame seda siinkohal visuaalselt ka esitleda.

23. jaanuar 2007

Ma jõudsin juba vahepeal ära unustada, et ei oska neid pärliloomakesi piisavalt hästi vormida. Nii sai siis ühel uue aasta õhtul ette võetud väike hiireke, mis mind juba kilpkonna tegemisest peale ahvatles.

Jaanuari esimesel nädalal käis mul külas lapsepõlvesõbranna ja kunagine pinginaaber. Muuhulgas tuli juttu ka käsitööst ja sellest, kuidas ta omale ilusat palmikutega ja lillekesega mütsi osta tahtis. Kuna päris sellist aga kohe kaubanduses kuskilt võtta polnud, pidi ta leppima kompromissidega. Kui sõbrants usinalt haridusseminaril tarku ettekandeid kuulas, üritasin mina tema mütsikompromisse vähendada ja püüdsin mütsi peale unistuste lillekest heegeldada. Kasutasin selleks Drexi õpetust. Jäädi rahule küll sellega ja mütsile õmblesin ka.

PS! Tutvustasin talle Isetegijate lehte ja soovitasin julgelt tegijatega ühendust võtta kui tekib soov mõne käsitööasja järele. Pärast külaskäiku pidavat ta iga päev korra Isetegijate lehel käima. Nakatasin ta vist meie aurasse. Ta pole küll isetegija, kuid nimetas end tugitoolikäsitöölaseks
Leidsin riiulilt eelmisel aastal seisma jäänud kudumi. Hakkasin ju lapsele sõrmikute juurde roosat sallkraed tegema. Võtsin selle siis ette ja lõpetasin ära. Nüüd, kui tali jälle õues, peab vist mütsi ka valmis kuduma. Vaheapeal oli juba tunne, et kevad varsti käes ja pole mõtet üritadagi.

On selline vahva lastesaade nagu “Tomi ja Anni juures”. Meie lapse kindel lemmik. Ja mis te arvate, mis juhtub siis, kui nad seal miskit meisterdama juhtuvad? Loomulikult see, et nii kui saade lõpeb, nõutakse emmelt tarvikuid, et saaks kohe järgi teha. Nii siis näiteks valmis kumalane, keda Krissu ka lihtsalt mummiks hüüdis.

Ja kui te arvate, et puidutööd seejuures kõrvale jäetakse, siis te eksite. Kuna puuriida maketi ehitamiseks polnud meil vastavaid tarvikuid lapsele ette sööta, siis lähenes ta asjale loominguliselt. Puuriida alus tehti papist, postideks kasutas ta hambatikke ja halgudeks pulgakommidest jäänud pulgakesi. Seda vist nimetatakse laste fantaasiakülluseks…

Veel olen nokkinud pärlite kallal. Teemaks Lillekese soovil taaskord nartsissid.

Esimene katsetus oli Victoria tehnikas:

teine Prantsuse tehnikas:

ja kolmas peaks olema kahe eelmise kombinatsioon:

Oli vaja kingitust. Kuigi mulle ei meeldi kiirustades õppida, ei saanud ma siiski avanenud võimalusest loobuda ja võtsin ette oma esimese klambrikaunistuse tegemise. Selleks õppisin/harjutasin erinevaid pärlipõimimise tehnikaid ja proovisin punuda ka ühe lille. Selle võrgulise tehnika mõtles 1994.a. välja Ljudmilla Boshko ja nimetas selle oma tütre järgi “annushka” tehnikaks. Esimese hooga mõtlesin küll asja nurka visata, sest ei suutnud järjele saada, kustpidi nüüd ringitada ja kuhu nõela pista. Kuid kui esimene kroonleht valmis oli, siis ei jätnud jonni – proovisin edasi ja hakkama sain. No ja ega ma siis ei saanud kõikse lihtsamat lillekest teha, kuigi tegemise käigus just sellepärast ennast kirusin Igatahes selline lihtne algaja katsetus ta tuli.

Kristella küsis selle peale, et miks ma kõik ilusad asjad ära kingin ja et kust mul sellised head ideed küll tulevad