17. september 2008

Suvi on läbi ja sügis on käes. Viimane aeg oli ennast kätte võtta ja suviste tegemiste pildid netti sikutada ning siin järjelejõudmiseks üks pikk ja lohisev postitus teha. Lohisev saab ta olema seepärast, et kogu see aeg on käed täis olnud pusimist ja nikerdamist. Valdavalt olen olnud lillelainel ja vastavalt vajadusele/nõudmistele teinud kõrvalepõikeid ka ussi- ja rõngamaailma ning pisut isegi fimotanud. Ei mäletagi enam, millal ma enne seda niivõrd produktiivne olen olnud Aga nüüd asjast:

Juunikuus on mu õel sünnipäev ja seega ootas mind ees pikk autosõit kolme lapsega. Pabistasin natuke Karmeni vastupidavuses sellele ja kuigi ta pole meil eriline lutilaps, nikerdasin enne sõitu kiiruga ühe lutiketi valmis, et “tropp” olulisel hetkel kaduma ei läheks.

 

Tegime Susaga omavahel väikese vahetuse. Tema tegi mulle mõnusa seljakoti ja mina pidin talle vastutasuks tegema rõngastest käekee. Algmaterjaliks oli teadmine, et see peab olema kas roheline või hõbedane ja tehnikaks oli soovitud Mobiuse Flower’it. Kuna raske on siiski teise inimese eest otsustada, mis talle meeldiks, siis pakkusin välja kaks keed:

 

Susa valis endale hõbedase. Rohelise kee juures väänasin oma elu esimese haagi ka. Oi, küll ma olin pärast seda endaga rahul. No nii nunnu tuli see välja

 
Kolleeg töö juurest tahtis teha oma ämmale kingitust ussikeedest. Tegemist pidi olema sellise temperamentse daamiga, kes armastab kärtsu ja särtsu. Seega ka värvivalik oli vastav.

 

Kui mäletate, siis kunagi kevadel tegin ema jaoks ühe nuppus roosi. Ta kinkis selle töö juures ühele kasvatajale (mu ema töötab lasteaias). Selge see, et miskit samaväärset oli vaja ka teise oma rühma kasvataja sünnipäevaks. Seekord soovis ema roosioksa.

See lilledega oma kingivajaduste katmine on mu emale juba meeldima hakanud vist, sest kohe tuli roosioksale järgi tellimus lihtsale roosivarrele. Siin proovisin esmakordselt katsetada ammu meelesmõlkunud meetodit lehtede tegemiseks. Väljanägemine sai neil täitsa kena, kindluse ja hoidvuse koha pealt tahaks aga veel pisut timmimist.

 

Minu juuksuril oli sel aastal pisuke juubel (40a). See ikka selline ümmargune number ja puha, seega otsustasin teda üllatada omatehtud lilleõiega. Ta on minu ja laste juuksur olnud juba 7 aastat ning tema juurde minnes saan ma tõesti end lõdvaks lasta ja öelda: tee midagi, tahaks sel korral miskit särtsumat vms. ning sellest piisab. Ma ei pea pabistama tulemuse pärast, ma võin ennast usaldada tema kätesse ja tean, et lõpptulemus on kena ja sobib mulle.
Salajaste luureandmete põhjal pidavat talle meeldima liiliad. See andis mulle võimaluse teostada oma kratsivat soovi tiigerliiliat proovida. Kasutasin õies 5 erinevat värvitooni ja see andis lillele sellise mõnusa sügavuse. Ma ise igatahes jäin tulemusega väga rahule, iseasi kas mul õnnestus seda ka teie jaoks piisavalt hästi pildile püüda.

  

Ka suvel käivad lapsed üksteisel sünnipäevadel, kui neil õnnestub muidugi edastada kutse peole. Sel korral läks see õnneks, kui Kristella klassiõe ema mulle ühel suvepäeval helistas ja peoplaanidest teavitas. Teadagi oli seejärel vaja välja mõelda kingitus. Kuna aega oli piisavalt varuks siis otsustasin kaasata tegemisse last ennast ka. Tuletasime kahepeale meelde maikuised Eria fimoõpetused ja nikerdasime valmis roosilise klambri. Ja kuna Krissu niiiiväga tahtis ka miskit pärlilille sinna juurde, siis nikerdasin ühe nunnu roosipuhma ka.

 

Ema ostis omale uue jaki. Sellise linasel taustal jooksmas samblaroheline väät, mille heledus-tumedusaste varieerub ühest äärmusest teise. Jaki alla pidavat ta panema musta t-särgi tüüpi pluusi ja nüüd oli vaja sinna juurde ka ehteid. Kuna seda õiget rohelist värvi rõngaid mul polnud, siis otsustasin musti rõngaid kombineerida koos samblaroheliste rombidega. Tulemus sai kohe ülihäää. Ma võisin endaga täitsa rahul olla ja veenduda järjekordselt, et lihtsuses peitub ilu võlu.

   

Õele sai sünnipäevaks tehtud üks käekee, millest mul kahjuks pilti ei ole. Esiti nagu ei julgenudki komplekti teha, sest ei teadnud, kas mu katsetused talle ikka meeldivad. Meeldis küll Seega siit siis tulevad käevõrule lisaks kaelakee ja kõrvarõngad:

 

AstraC tahtis väga, et aitaksin/õpetaksin tal teha ühe põllulillede kimbu. Tema õpihimu vist oli nii nakkav, et Kristella otsustas ka endale mõned lilled teha. Sõbrannale sünnipäevaks ta neid kinkida ei raatsinud, aga kui oli õelapsele sünnipäevale minek, siis järsku oli nii oluline just need kingiks kaasa võtta. Et Krissu rukkilill ja moon üksikuna väga haledaks ei jääks, tegin neile lisaks ühe viljapea ja köitsin kimpu. Täitsa uskumatu, kuid isegi nii väikese pundina mängisid õied oma efekti välja.

Augusti alguses toimus minu esimene heategevuslik oksjon Isetegija toetuseks, kus oli pakkumisel rõngastest ripatsi tegemise komplekt, mis koosnes vajalikest rõngastest (+mõned veel varuks) ja piltidega samm-sammult õpetusest. Kui kellegil on veel asja vastu huvi, siis valige ainult värvikombinatsioon ja andke oma soovist maili teel teada.

Sel aastal otsustasin ka mina Isetegijate suvisele kokkusaamisele minna. Kuigi sündmuse lähenedes iga päevaga rahvast järjest rohkem sellest loobus jäime meie AstraC ja Kunksmoorikesega algsele plaanile truuks. Õigesti tegime ka, sest see oli superpäev, mille Mirjami seltsis veetsime. Ammutasin endasse igasuguseid tarkuseteri ja nippe ja muud teooriat ning pisut ikka sai savi ka näpitud:

Vastutasuks mõnusa päeva eest oli mul võimalus Mirjami lapselapsele üks rõngastest käekee teha. Olen seda Mobiuse Flower’it teinud nüüd juba päris mitmes värvitoonis, kuid ikka ja jälle suudab see mind meeldivalt üllatada. Loodan, et see piigale meeldis ja meie ühised salasepitsused kandsid vilja.

Järjekordne tellimuse peale tehtud ussikomplekt on selline tagasihoidlikuma mustriga. Omapoolse üllatusena tegin usside juurde kõrvarõngad.

  

Kristella innustus minu pallinokitsemistest ja nii sai talle ka õpetatud nende punumist. Sattus teine suisa hoogu ja lisaks oma mobiilile ripatsi tegemisele, said ripatsid ka kaks sõbrannat. Ainult mina polnud nii kiire pallikesi pildile püüdma, kui tema neid tegema. Seetõttu ongi üks pilt puudu.

 

Meie foorumi Sant’le jäid hinge peale kevadel tehtud põllulillede kimp. Niisiis tellis ta endale ka ühe või õigemini mina tegin ainult toormaterjali, kimbu pidi ta ise kokku seadma neist.

 

Esimesel septembril tuli Kristella koju järjekordse sünnipäevakutsega. Pidu pidi toimuma juba paari päeva pärast. Seega polnud eriti kahtlust, mis tehnikaga ma sel korral kingitust tegema hakkan. Õhtu täis mõnusat nokitsemist ja katsetamist ning valmis sai selline ehtekomplekt. Mu meelest sai täitsa mõnus ja sünnipäevalapsele olla ka väga meeldinud.

 
 

Ja selle pisukese esitluse lõpetan ühe suurtööga, mis on saatnud mind läbi suve. Mitte, et see oleks olnud üle mõistuse aeganõudev vaid lihtsalt tähtajatu tellimus. Või noh, selline ülim tähtaeg ju oli ka aga see alles sügisel saabuv pulma-aastapäev. Tundub, et pinge all töötan ma tõhusamalt Igatahes siirad tänud siinkohal Sant’le kannatlikkuse eest.
Aga nüüd siis asjast täpsemalt. Eesmärgiks oli teha kolm gerberaõit ja neile lisaks üks mirdioks, nagu omal ajal oli kombeks kimpudes kasutada. Tänapäeval see aga kombeks enam pole. Seega tuli teha tõhus eeltöö lilleraamatutes tuhnides ja internetis pilte/joonistusi googeldades, et aimu saada, milline see mirt siis õigupoolest välja näeb. Ja siis juba teistpidi nikerdamine, et millise tehnikaga ja mil moel kombineerides tuleks see kõige tõepärasem tulemus ja samas piisavalt tugeva efektiga, et see suurte gerberaõite kõrval mõjule pääseks. Ühesõnaga protsess iseenesest oli põnev ja kuigi gerberad olid juba proovitud asi, siis siin sain mängida erinevate värvide kombineerimisega. Puhtalt isiklikust huvist sai seetõttu tehtud suisa kaks roosat õit, et näha efekti, mida õiele annab matt valge ääristus ja mida pärlmuttervalge. Lõpliku valiku siis jätsin tellijale Saladuskatte all võin öelda, et ta valis need mõlemad Loodan, et kogu see värk oli pikka ootamist väärt.

     

Ja siis veel üks liblikake suve meeleolu meenutamas:

13. november 2007

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud . Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab ) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:

Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.

28. märts 2007

Kui muidu tuleb ajast ja vahel ka motivatsioonist puudu, et katsetada erinevaid ehteid, siis Kristella sõbrannade sünnipäevad annavad selleks siiski aeg-ajalt põhjust. Sel korral aga ei mõlkunud mul esiti ühtegi ideed peas ja lõpuks oli käes pühapäeva hommik ning viimane aeg tegutseda. Tühi pea andis tulemuseks sellise lihtsa, kuid siiski neiulikult edeva ehtekomplekti. Kuuldavasti sünnipäevalapsele meeldis.

Krissu lisas omalt poolt liblikaprossi.

Selle pusis ta ajakirjas “Pere ja kodu” olnud Pärlikese õpetuse järgi. Muidu oli kõik ok, aga traati soovitan ma oluliselt vähem võtta, sest tiibadest jäid ikka väga pikad jupid muidu üle.

Kaart käis ikka ka komplekti aga selle unustasin kahjuks pildistamata.

18. veebruar 2007

Panen siia kiiruga üles mõned pildid Krissu tehtud sõbrakingitusest.

Uskumatu, aga paari õhtuga sai lõpetatud pärlitest liblikas, mis lapsel peaaegu pool aastat juba riiuli peal poolikuna vedeles. Kuna olin selle tegemise alguses ka ise veel ullike, siis on ühendustetes natuke pusserdamist, aga ehk klambri pealt ei paista see niipalju silma.

Lisaks sai tehtud kumminiidi ja Hama nuppudega käevõru. See siis analoogne, kui ta endagi lemmik.
Siis veel erivärvi lõngadest punutud pael. Ise  ta nimetab seda juuksepikenduseks, sest selle pean talle tavaliselt peenikese punupatsi sisse punuma, aga eks tegelikult vast ole sel ka teisi kasutusvõimalusi.
Ja lõpuks nuppudest sõbrateemaline karbike, kuhu kõik see staff sisse panna. Esialgne plaan oli ikka südamekujuline, aga kuna Krissu ei suutnud südamekujulist alust kuskilt üles leida, siis oli vaja plaanid ringi teha.

23. jaanuar 2007

Ma jõudsin juba vahepeal ära unustada, et ei oska neid pärliloomakesi piisavalt hästi vormida. Nii sai siis ühel uue aasta õhtul ette võetud väike hiireke, mis mind juba kilpkonna tegemisest peale ahvatles.

Jaanuari esimesel nädalal käis mul külas lapsepõlvesõbranna ja kunagine pinginaaber. Muuhulgas tuli juttu ka käsitööst ja sellest, kuidas ta omale ilusat palmikutega ja lillekesega mütsi osta tahtis. Kuna päris sellist aga kohe kaubanduses kuskilt võtta polnud, pidi ta leppima kompromissidega. Kui sõbrants usinalt haridusseminaril tarku ettekandeid kuulas, üritasin mina tema mütsikompromisse vähendada ja püüdsin mütsi peale unistuste lillekest heegeldada. Kasutasin selleks Drexi õpetust. Jäädi rahule küll sellega ja mütsile õmblesin ka.

PS! Tutvustasin talle Isetegijate lehte ja soovitasin julgelt tegijatega ühendust võtta kui tekib soov mõne käsitööasja järele. Pärast külaskäiku pidavat ta iga päev korra Isetegijate lehel käima. Nakatasin ta vist meie aurasse. Ta pole küll isetegija, kuid nimetas end tugitoolikäsitöölaseks
Leidsin riiulilt eelmisel aastal seisma jäänud kudumi. Hakkasin ju lapsele sõrmikute juurde roosat sallkraed tegema. Võtsin selle siis ette ja lõpetasin ära. Nüüd, kui tali jälle õues, peab vist mütsi ka valmis kuduma. Vaheapeal oli juba tunne, et kevad varsti käes ja pole mõtet üritadagi.

On selline vahva lastesaade nagu “Tomi ja Anni juures”. Meie lapse kindel lemmik. Ja mis te arvate, mis juhtub siis, kui nad seal miskit meisterdama juhtuvad? Loomulikult see, et nii kui saade lõpeb, nõutakse emmelt tarvikuid, et saaks kohe järgi teha. Nii siis näiteks valmis kumalane, keda Krissu ka lihtsalt mummiks hüüdis.

Ja kui te arvate, et puidutööd seejuures kõrvale jäetakse, siis te eksite. Kuna puuriida maketi ehitamiseks polnud meil vastavaid tarvikuid lapsele ette sööta, siis lähenes ta asjale loominguliselt. Puuriida alus tehti papist, postideks kasutas ta hambatikke ja halgudeks pulgakommidest jäänud pulgakesi. Seda vist nimetatakse laste fantaasiakülluseks…

Veel olen nokkinud pärlite kallal. Teemaks Lillekese soovil taaskord nartsissid.

Esimene katsetus oli Victoria tehnikas:

teine Prantsuse tehnikas:

ja kolmas peaks olema kahe eelmise kombinatsioon:

Oli vaja kingitust. Kuigi mulle ei meeldi kiirustades õppida, ei saanud ma siiski avanenud võimalusest loobuda ja võtsin ette oma esimese klambrikaunistuse tegemise. Selleks õppisin/harjutasin erinevaid pärlipõimimise tehnikaid ja proovisin punuda ka ühe lille. Selle võrgulise tehnika mõtles 1994.a. välja Ljudmilla Boshko ja nimetas selle oma tütre järgi “annushka” tehnikaks. Esimese hooga mõtlesin küll asja nurka visata, sest ei suutnud järjele saada, kustpidi nüüd ringitada ja kuhu nõela pista. Kuid kui esimene kroonleht valmis oli, siis ei jätnud jonni – proovisin edasi ja hakkama sain. No ja ega ma siis ei saanud kõikse lihtsamat lillekest teha, kuigi tegemise käigus just sellepärast ennast kirusin Igatahes selline lihtne algaja katsetus ta tuli.

Kristella küsis selle peale, et miks ma kõik ilusad asjad ära kingin ja et kust mul sellised head ideed küll tulevad

27. november 2006

Kui mäletate, siis suvel heegeldasin õepojale sünnipäevaks Nodzu. See on tal praegu lasteaias kaisuloomaks. Ühel ilusal õhtul astus kasvataja areldi lapsevanema juurde ja tunnistas,  et ta on poisi Nodzusse armunud ja küsis kas talle ei oleks võimalik ka sellist teha. Andsin nõusoleku. Õde oli aga nii lahke ja pakkus välja kõik neli looma, mille õpetus mul olemas on. Seepeale valiti välja hoopis Tiiger. Aga kunagi sai ju lubatud Kristellale, et järgmisena heegeldan talle Tiigri. Kus ma siis sain oma sõnadest taanduda, seda enam et juba ammu olin selle tarbeks varunud erksavärvilist Novita Helenit. Nüüd sai siis asi ette võetud. Juba kõrvadest tundus, et lõng on na paks ja sestap on tulemas hiigelloom. Oma lastele polnud sest kahju, sest neil väiksemaid kaisukaid küll. Piltidest ei suutnud ma välja valida, millisel toolil Tiiger just paremini poseerib, seetõttu panin mõlemad siia teile imetleda.

Tellimust hakkan siiski täitma pisut peenema, Steinbach Wolle Jumbo, lõngaga. Ehk siis tuleb ikka normaalse mõõduga kaisukas.

Aga ega pärlitest pole saanud oma näppe eemal hoida. Kui näitasin vanemale õele oma materjale pärliloomadest, siis vantsude peale hakkas ta eriti õhistama. Seepeale oli otsustatud, et ühe elevandi peab ta ka saama. Esiti oli plaan teha normaalset (loe: looduslikku) värvi elukas ja sellele mõeldes sai tellitud Helmehaldjast tumehalle seemneid. Kui töö valmis, siis ei jäänud ma sellega eriti rahule. Eks ma algaja kobakäpp ka alles, aga see kehahoid ei tahtnud eriti õnnestuda ja üldmulje polnud ka päris see, mis ootasin. Ja hing ei andnud rahu. Eile kui Tiiger valmis sai, võtsin asja uuesti ette ja tegin sel korral muinasjutulise sinise elevandi. Tehniliselt on ta võrreldes esimesega kindlasti parem, kuid kas ka kenam…..selles pole ma enam nii veendunud

13. november 2006

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on -  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.

30. oktoober 2006

Näitan vahepeal mõnda Kristella nikerdamist ka. Need siis ikka valikuliselt, sest kõiki joonistamisi, voltimisi jms, mida ta genereerib ei jõuaks ma siia üles panna.
Kõigepealt sügisene kaardike, mille ta tahtis teha õpetajale. Valmis see juba paar nädalat tagasi aga nüüd sai siis õpetajale viidud tekstiga: Ilusat sügisvaheaega!

Ükspäev tuli laps koolist ja rääkis kuidas nemad kasutasid seal ühte võlutehnikat, et imeilusat pilti saada. Kodus tegi ta siis mulle kohe näidistöö ka.

idee seisneb siis selles, et paberi alla pannakse puuleht tagurpidi ja siis pealtpoolt hõõrutakse õlipastelli küljega muster paberile. Minule meeldis see võlutehnika samaväärselt kui Krissule. Mõnus efekt. Lisaks joonistati siis vabakäeliselt pildile veel tammetõrusid ja mõned marjakobarad.

Kolmandaks leidsin fotokast pildi volditud seenemikkudest, mida ta siin ükspäev mitmeid teha vorpis ja hiljem seina peale riputas, et venna kätte ei saaks. See siis tema enda pildistatud.

Aga ise? Et päevasel ajal salaprojektiga tegeleda ei saa, siis sai hoopis Knitty kampsun ära lõpetatud.

Ise olen rahul. See on minu esimene puuvillane kampsik ja jube mõnus on seljas. Kootud on see siis Novita Tennesse lõngast ja idee sai alguse siit. Tegelikult sõltuvalt materjalierinevusest ja apsakatest mustrikirjelduses, tegin ikka omaloomingut ka.

Eile sai käidud pärliõpitoas võtteid harjutamas. Väga vinge üritus. Kohe ukselt satud omasuguste seltsi ja võib-olla unustad ka mõned käitumisnormid (no ega muidu vast ju ei julge minna võõra inimese kaelakeed või kõrvarõngaid näppima ning uurima, et mis-kus ja kuidas ta ikka need tegi).
Mina alustasin kõiksepealt Pärlikese juures. Nagu teate, olin siiani näppu proovinud 2-mõõtmeliste asjadega (eespool postides peaks olema mõned liblikad ja pooleli on üks nirk) ja tahtsin väga proovida 3-mõõtmelisi. Iseõppimisega niikaugele polnud veel jõudnud. Pean ütlema, et kasu oli sest ettevõtmisest küll. Iseõppimisega kindlasti poleks ma nii mõndagi nippi teadnud ega teada saanud. Proovitööna valmis selline putukas:

Täitsa nunnu sai (üldse peab ütlema et päriselus on need loomad veelgi vingemad kui ükskõik millise pildi peal). Ja Krissu oli selle üle eriti õnnelik. Ei suutnud siin õhtu jooksul kohe kuidagi ära olla. Muudkui käis ja kiitis mind. Nüüdseks on siis putukal juba oma pesa jms. Sai lubatud, et teen veel talle loomakesi. No kui need sellist reaktsiooni tekitavad, siis ei ole ju kahju lapsele rõõmu tekitada, samas kui ise saab näppu harjutada.
Hiljem sai ka traadiväänamise algtõed omandatud, kuid valmisasjade esitlemist peate veel ootama.

Täna hommikul aga lõpetasin veel Krissu sallkrae.

Kasutasin Steinbach Wolle Jumbo lõnga ja 3.5 vardaid. Mustriidee Epsteini raamatust. Sedasama kasutas ka Ampsak oma sallkrae juures. Mina tegin pisut teisiti. Tegin 1:1 sooniku proovilapi. Ja venitasin ta maksimaalselt laiaks ja võtsin nii mõõdu. Samuti mõõtsin lapse peaümbermõõdu ja nendest kahest kokku arvutasin krae jaoks vajalikud silmad. Need korrutasin kahega ja ümardasin lähema 14kordseni ning hakkasin mustrit kuduma – ringselt. Kokkuvõtmiste real kudusin silmad kahekaupa kokku ja jätkasin 30 rea 1:1 soonikuga. Lõpuks kudusin pahempidise võttega silmad maha.

10. oktoober 2006

Sai siis ka esmakordselt ühest ühistegemisest osa võetud. Valisin selleks projekti Soe Kingitus Salasõbrale. Tegelikult mõtteid on liikunud paljude tegemistega siin IT-s, kuid need on liikunud just ainult ühepoolselt st endal oleks mõni huvitav idee, mida võiks proovida teostada aga millegi saamiseks nagu polekski vajadust ja kottide puhul ma ikka suht valiv (mul peamiselt üks kott kasutusel). Sel korral suutsin lõpuks välja mõelda, mida ise võiks tahta ja nii see registreerimine teoks saigi ning siis ootasin põnevusega, mille kallal oleks võimalus endal nikerdada. Olin valmis tegema kõike. Mütsi puhul ehk oleks enne järgi mõelnud, sest ise neid ei kanna ja seetõttu ka nende tegemise praktika väike.
Läks nii, et sel korral sain valmistada rõõmu käpikutega. Üks trett lõngapoodi ja juba poolteist nädalat tagasi valmisid paari õhtuga helesinised kindakesed. Mõte käis vahepeal uitamas pärliradadel ja seetõttu jäi kaunistamine pisut venima, kuid eelmisel neljapäeval panin posti sellise tulemuse:
 

Ühte kindasse sai pistetud lõngavöö, kuid teise peitsin sinisefännile boonuseks ühe liblikaprossi (nüüd pildi pealt vaatan, et sabaots na kõver saanud tahaks nii kohendada teist).

19. juuni 2006

Tegin õe tuttavale tellimise peale paar mütsi.
Tüdrukule tegin sellise roosa ja edeva:

  

Sooviks oli, et see oleks pealt õhuline. Võtsin siis ette ühe linikumustri ja üritasin asja edendada. Tahtsin tegelikult kogu mütsi na hõreda teha, aga see muster ei hakanud mul sobival ajal kausiks tõmbama, seega tegin vägisi ja siis kui mulle sobis
Ääre panin sel korral meelega lokitama ja minu arust selline korrapärane lokitamine kukkus täitsa kena välja.
Kaunistuseks sai tehtud minu esimene nn pärliloom. Ei olnudki see mässamine väga keeruline. Kristella oli ka kohe elevil ja tahtis samasugust nikerdada. Tema liblikas on siiski veel pooleli, seega esitlen seda hiljem kunagi. Tal oli esiti plaan see seinale panna, kuid hiljem juba tekkis praktilisem plaan juukseklambri näol. Eks näis, kas ta siis sellega ükskord valmis ka saab. Liblika punumise õpetuse leiad siit.

Poisile sai aga nokats:

Alustades võtsin ette Aet’i õpetuse ja otsustasin selle ära proovida. Minul sama jämedat lõnga polnud, seega tuli juba jooksvalt kohandusi teha. Kui noka tehtud sain, ei jäänud rahule ma selle hoidvusega ja nii tuli hakata ise “jalgratast leiutama”. Tulemus sai selle võrra parem, et jäin ise rahule ja Krissu, kes mul pildistamisel ja mõõtmisel modelliks oli, ka mütsi heaks kiitis.

Veel sai õele sünnipäevaks nikerdatud üks kaelakee tema oranzhi topi juurde:

Selle juurde ütleks vaid nii palju, et kogemused tulevad proovides ja harjutades. Kui selle töö lõpetanud olin, tuli mitu teist mõtet, kuidas tulemus ehk parem ja efektsem oleks olnud. Lammutama siiski ajapuudusel ei hakanud ja õele meeldis ka selline versioon.