Suvi on läbi ja sügis on käes. Viimane aeg oli ennast kätte võtta ja suviste tegemiste pildid netti sikutada ning siin järjelejõudmiseks üks pikk ja lohisev postitus teha. Lohisev saab ta olema seepärast, et kogu see aeg on käed täis olnud pusimist ja nikerdamist. Valdavalt olen olnud lillelainel ja vastavalt vajadusele/nõudmistele teinud kõrvalepõikeid ka ussi- ja rõngamaailma ning pisut isegi fimotanud. Ei mäletagi enam, millal ma enne seda niivõrd produktiivne olen olnud 😀 Aga nüüd asjast:
Juunikuus on mu õel sünnipäev ja seega ootas mind ees pikk autosõit kolme lapsega. Pabistasin natuke Karmeni vastupidavuses sellele ja kuigi ta pole meil eriline lutilaps, nikerdasin enne sõitu kiiruga ühe lutiketi valmis, et “tropp” olulisel hetkel kaduma ei läheks.
Tegime Susaga omavahel väikese vahetuse. Tema tegi mulle mõnusa seljakoti ja mina pidin talle vastutasuks tegema rõngastest käekee. Algmaterjaliks oli teadmine, et see peab olema kas roheline või hõbedane ja tehnikaks oli soovitud Mobiuse Flower’it. Kuna raske on siiski teise inimese eest otsustada, mis talle meeldiks, siis pakkusin välja kaks keed:
Susa valis endale hõbedase. Rohelise kee juures väänasin oma elu esimese haagi ka. Oi, küll ma olin pärast seda endaga rahul. No nii nunnu tuli see välja 😀
Kolleeg töö juurest tahtis teha oma ämmale kingitust ussikeedest. Tegemist pidi olema sellise temperamentse daamiga, kes armastab kärtsu ja särtsu. Seega ka värvivalik oli vastav.
Kui mäletate, siis kunagi kevadel tegin ema jaoks ühe nuppus roosi. Ta kinkis selle töö juures ühele kasvatajale (mu ema töötab lasteaias). Selge see, et miskit samaväärset oli vaja ka teise oma rühma kasvataja sünnipäevaks. Seekord soovis ema roosioksa.
See lilledega oma kingivajaduste katmine on mu emale juba meeldima hakanud vist, sest kohe tuli roosioksale järgi tellimus lihtsale roosivarrele. Siin proovisin esmakordselt katsetada ammu meelesmõlkunud meetodit lehtede tegemiseks. Väljanägemine sai neil täitsa kena, kindluse ja hoidvuse koha pealt tahaks aga veel pisut timmimist.
Minu juuksuril oli sel aastal pisuke juubel (40a). See ikka selline ümmargune number ja puha, seega otsustasin teda üllatada omatehtud lilleõiega. Ta on minu ja laste juuksur olnud juba 7 aastat ning tema juurde minnes saan ma tõesti end lõdvaks lasta ja öelda: tee midagi, tahaks sel korral miskit särtsumat vms. ning sellest piisab. Ma ei pea pabistama tulemuse pärast, ma võin ennast usaldada tema kätesse ja tean, et lõpptulemus on kena ja sobib mulle.
Salajaste luureandmete põhjal pidavat talle meeldima liiliad. See andis mulle võimaluse teostada oma kratsivat soovi tiigerliiliat proovida. Kasutasin õies 5 erinevat värvitooni ja see andis lillele sellise mõnusa sügavuse. Ma ise igatahes jäin tulemusega väga rahule, iseasi kas mul õnnestus seda ka teie jaoks piisavalt hästi pildile püüda.
Ka suvel käivad lapsed üksteisel sünnipäevadel, kui neil õnnestub muidugi edastada kutse peole. Sel korral läks see õnneks, kui Kristella klassiõe ema mulle ühel suvepäeval helistas ja peoplaanidest teavitas. Teadagi oli seejärel vaja välja mõelda kingitus. Kuna aega oli piisavalt varuks siis otsustasin kaasata tegemisse last ennast ka. Tuletasime kahepeale meelde maikuised Eria fimoõpetused ja nikerdasime valmis roosilise klambri. Ja kuna Krissu niiiiväga tahtis ka miskit pärlilille sinna juurde, siis nikerdasin ühe nunnu roosipuhma ka.
Ema ostis omale uue jaki. Sellise linasel taustal jooksmas samblaroheline väät, mille heledus-tumedusaste varieerub ühest äärmusest teise. Jaki alla pidavat ta panema musta t-särgi tüüpi pluusi ja nüüd oli vaja sinna juurde ka ehteid. Kuna seda õiget rohelist värvi rõngaid mul polnud, siis otsustasin musti rõngaid kombineerida koos samblaroheliste rombidega. Tulemus sai kohe ülihäää. Ma võisin endaga täitsa rahul olla ja veenduda järjekordselt, et lihtsuses peitub ilu võlu.
Õele sai sünnipäevaks tehtud üks käekee, millest mul kahjuks pilti ei ole. Esiti nagu ei julgenudki komplekti teha, sest ei teadnud, kas mu katsetused talle ikka meeldivad. Meeldis küll 😀 Seega siit siis tulevad käevõrule lisaks kaelakee ja kõrvarõngad:
AstraC tahtis väga, et aitaksin/õpetaksin tal teha ühe põllulillede kimbu. Tema õpihimu vist oli nii nakkav, et Kristella otsustas ka endale mõned lilled teha. Sõbrannale sünnipäevaks ta neid kinkida ei raatsinud, aga kui oli õelapsele sünnipäevale minek, siis järsku oli nii oluline just need kingiks kaasa võtta. Et Krissu rukkilill ja moon üksikuna väga haledaks ei jääks, tegin neile lisaks ühe viljapea ja köitsin kimpu. Täitsa uskumatu, kuid isegi nii väikese pundina mängisid õied oma efekti välja.
Augusti alguses toimus minu esimene heategevuslik oksjon Isetegija toetuseks, kus oli pakkumisel rõngastest ripatsi tegemise komplekt, mis koosnes vajalikest rõngastest (+mõned veel varuks) ja piltidega samm-sammult õpetusest. Kui kellegil on veel asja vastu huvi, siis valige ainult värvikombinatsioon ja andke oma soovist maili teel teada.
Sel aastal otsustasin ka mina Isetegijate suvisele kokkusaamisele minna. Kuigi sündmuse lähenedes iga päevaga rahvast järjest rohkem sellest loobus jäime meie AstraC ja Kunksmoorikesega algsele plaanile truuks. Õigesti tegime ka, sest see oli superpäev, mille Mirjami seltsis veetsime. Ammutasin endasse igasuguseid tarkuseteri ja nippe ja muud teooriat ning pisut ikka sai savi ka näpitud:
Vastutasuks mõnusa päeva eest oli mul võimalus Mirjami lapselapsele üks rõngastest käekee teha. Olen seda Mobiuse Flower’it teinud nüüd juba päris mitmes värvitoonis, kuid ikka ja jälle suudab see mind meeldivalt üllatada. Loodan, et see piigale meeldis ja meie ühised salasepitsused kandsid vilja.
Järjekordne tellimuse peale tehtud ussikomplekt on selline tagasihoidlikuma mustriga. Omapoolse üllatusena tegin usside juurde kõrvarõngad.
Kristella innustus minu pallinokitsemistest ja nii sai talle ka õpetatud nende punumist. Sattus teine suisa hoogu ja lisaks oma mobiilile ripatsi tegemisele, said ripatsid ka kaks sõbrannat. Ainult mina polnud nii kiire pallikesi pildile püüdma, kui tema neid tegema. Seetõttu ongi üks pilt puudu.
Meie foorumi Sant’le jäid hinge peale kevadel tehtud põllulillede kimp. Niisiis tellis ta endale ka ühe või õigemini mina tegin ainult toormaterjali, kimbu pidi ta ise kokku seadma neist.
Esimesel septembril tuli Kristella koju järjekordse sünnipäevakutsega. Pidu pidi toimuma juba paari päeva pärast. Seega polnud eriti kahtlust, mis tehnikaga ma sel korral kingitust tegema hakkan. Õhtu täis mõnusat nokitsemist ja katsetamist ning valmis sai selline ehtekomplekt. Mu meelest sai täitsa mõnus ja sünnipäevalapsele olla ka väga meeldinud.
Ja selle pisukese esitluse lõpetan ühe suurtööga, mis on saatnud mind läbi suve. Mitte, et see oleks olnud üle mõistuse aeganõudev vaid lihtsalt tähtajatu tellimus. Või noh, selline ülim tähtaeg ju oli ka aga see alles sügisel saabuv pulma-aastapäev. Tundub, et pinge all töötan ma tõhusamalt 😛 Igatahes siirad tänud siinkohal Sant’le kannatlikkuse eest.
Aga nüüd siis asjast täpsemalt. Eesmärgiks oli teha kolm gerberaõit ja neile lisaks üks mirdioks, nagu omal ajal oli kombeks kimpudes kasutada. Tänapäeval see aga kombeks enam pole. Seega tuli teha tõhus eeltöö lilleraamatutes tuhnides ja internetis pilte/joonistusi googeldades, et aimu saada, milline see mirt siis õigupoolest välja näeb. Ja siis juba teistpidi nikerdamine, et millise tehnikaga ja mil moel kombineerides tuleks see kõige tõepärasem tulemus ja samas piisavalt tugeva efektiga, et see suurte gerberaõite kõrval mõjule pääseks. Ühesõnaga protsess iseenesest oli põnev ja kuigi gerberad olid juba proovitud asi, siis siin sain mängida erinevate värvide kombineerimisega. Puhtalt isiklikust huvist sai seetõttu tehtud suisa kaks roosat õit, et näha efekti, mida õiele annab matt valge ääristus ja mida pärlmuttervalge. Lõpliku valiku siis jätsin tellijale 😛 Saladuskatte all võin öelda, et ta valis need mõlemad 😉 Loodan, et kogu see värk oli pikka ootamist väärt.
Ja siis veel üks liblikake suve meeleolu meenutamas:
Posted by miokas 
Mioka näpunikerdused 