12. veebruar 2009

Paar nädalat on möödunud jällegi usinalt. Pistan aga pildid jälle teile vahepeal vaatamiseks, siis saab uute mõtetega edasi minna.

Kõigepealt ohjeldamatult ussitamisi:
Olen püüdnud nüüd hoida riiuli peal pidevalt vähemalt ühe lükitud ussi, mida siis looderdamishetkedel teleka vaatamise või netis surfimise kõrvale näppude vahele võtta. Sedaviisi sai valmis ka järjekordsed kaks must-valget ussi:

 

Mõlemate puhul kasutatud 11/0 Tšehhi seemnehelmeid, 12 seemet ringil, pikkus u. 42cm.

Tehtud on ka hulgaliselt katsetusi patsikummidega.
Kõigepealt Krissu sõbrannale kingituseks roosa hõbedaste südametega:

 

Järgmiseks paluti mul mängida pisut roheliste toonidega. Üritasin siis kombineerida.
Esimese juures on voolavalt kasutatud kolme erinevat tooni rohelist. Paraku, kuna kumminiidi värv oli nii palju intensiivne roheline, ei ole eritoonide efekt nii hästi välja joonistunud kui tahaks.

Iseeneset pidi see välja nägema sarnane, kui Kristella endale lükkis ja mina muidugi jälle heegeldasin usinalt:

Teisele rohelisele patsikummile tegin kolmnurkadega mustri heleda ja tumeda tooniga:

Kuna need ainult roheliste toonidega tundusin mulle pisut sellised tumedad, siis kolmandasse lisasin erksuse mõttes hoopis pisut kollast sekka.

Ja edasi katsetused satsiliste patsikummidega, mõttes ikka rohelised toonid.
Esmalt alustasin soovitud rohelise hõbedase kombinatsiooniga.

 

Siin kasutasin teist kumminiiti ja erinevad toonid tulid nii ilusti välja, et sain inspiratsiooni proovimaks ilma litriteta varianti, lisades kohevuse tõstmiseks hoopis pisut suuremaid helmeid:

 

Kolmas satsiline katsetus on selline vabakavaline Leidsin oma helmekarbist kunagi värvipakivahetusest saadud punased lillekujulised litrid ja siin siis on minu “lillepeenar”:

 

Vat sellised ussitamised siis sel korral.
Veel sai Läänemaa Isetegijatega koos krakleed tehtud. Mina katsetasin seda ühe lillepoti peal.

Eelmisel nädalal oli mu emal sünnipäev. Viimati kui ta mul külas käis, siis näitasin talle oma poolikut kaelakeed. See meeldis talle jubedamal kombel, sestap haarasin ideest kinni ja nokkisin talle kingituseks kaelakee. “Kõigest” 677 rõngast avada ja sulgeda

Ja lõpuks olen mõned lilled ka vahepeal kokku pannud. Muidu ikka ainult detaile nokin karpi. Lumikellukesed, mis vastu ööd lapse õpetajale sünnipäevaks tegin, kahjuks pildile ei jõudnud, küll aga on välja näidata kolm roosi.

  

  

Kollane ja valge roos on ka oksjonil ootamas teie pakkumisi.

2. aprill 2008

Kui juba ussitamise vahel sai pisut rõngastega mässatud, siis pärast eelmist posti sukeldusin chainmail’i maailma täielikult. Uurisin-puurisin uusi võtteid, temaatilisi termineid ja vastavat loogikat ja kõike muud. Loomulikult katsetasin praktikas ka mitmeid seoseid, mida kodus olev materjal võimaldas. Kõigepealt valmis kullakarva mobiuse flower käekee, mille kinkisin sünnipäevaks vanemale õele:

Kuna tulemus oli mõnus, proovisin sama asja mustade ja hõbedaste rõngastega. Pealtnäha ei miskit erilist…. aga kui käe peale panin, siis tundus nii nunnu, et pidin kaelakee ka juurde tegema

  

Järgmisena proovisin spiraali:

 

ja siis lihtsat seost nimega barrel, mis osutus jällegi na kenaks, et tegin kaelakee lisaks.

 

Vahepeal kulus paar õhtut abikaasa ideevälgatuse teostamiseks. Äia juures külas käies on meestel alati kombeks kabet mängima hakata, kui paras gramm juba naha vahel. Sellest siis tekkis kaasal idee, et võiks talle sünnipäevaks kinkida sellise kabelaua, mille nuppudeks on viinapitsid. Mõeldud-tehtud. Kohalike poodide pitsivalik polnud just suurem asi ning kõikse pisemad leitud pitsid osutusid siiski üpris kogukaks, sest peaaegu pool pitsikõrgust moodustas ülipaks põhi. Aga ikkagi…

 

Pitsid siis kaetud salvrätitehnikaga, malelaud nuputatud HAMA nuppudest ja kogu värk kleebitud vastupidavuse tõstmiseks paksule papile.

Edasi sain jälle tegutseda omade asjadega. Sedakorda mõned ussid ja lill. Olime munadepühade ajal maale minemas ja lubasin paar ema kingimuret jälle lahendada: peretuttava jaoks ussitada ühe mustakuldse kee ja kolleegi jaoks keerutada nuppus roosi.
Et mul oli kasutada kahte eri tooni kuldseid metallikseemned, siis sain valimiseks välja pakkuda suisa kaks keed, millede disain siiski sarnane.

 

Katsetasin siis ära ka selle nuppus roosi, mille õielehtede tegemise kogemuse sain juba aasta alguses,  kui koos õe Leaga neid keerutasime, kuid siis pidin neist loobuma ja asi jäi mu sisemusse pooleliolevalt närima. Nüüd enam ei näri aga lõplikult rahule ma selle tulemusega ka ei jäänud. Teised jäid. Ju selleks korraks peab sellest piisama…

Et autosõidu ajal ja muidu lobamise kõrvale miskit nikerdada oleks, sai tagavaraks lükitud niidile üks Kesoni pakutud must-valge muster. Selleks ajaks kui küla pealt jälle kodus olime, sai ka uss valmis.

 

Ja lõpetuseks ikka veel pisut chainmail’i. Te vist juba teate, mis järgneb lausele, kuidas Krissu tuleb koju sünnipäevakutsega Ma siinkohal siis edasi ei seletagi, mainin vaid, et kasutatud on euro 4-1 weave’i ja japanese daisy’t.

  

 

Katsetamise käigus sai Krissule ka uus mobiiliripats tehtud

Ok, sai nüüd igavesti pikk postitus. Panen teile veel siia pisut kevadet, mis Kristella eile kunstiringist koju tõi ja püüan ise rõngad peast saada ja lillelainele ümber lülituda. Hädasti oleks juba vaja

13. detsember 2007

Novembris sai esimest korda katsetatud chainmail’i. Nüüd võtsin kätte ja vormistasin need katsetused kauniks lõpptulemuseks. Kuna rõngaid oli mul piiratud arv, siis tuli erisuuruste rõngastega pisut mängida ja kombineerida, kuid kuna lõpptulemus sellest ainult võitis, siis polnud mul selle mõttetöö vastu miskit. Valminud ketid said siis käevõrudeks ja juurde nikerdasin kõrvarõngad. Ma ise pole siiani käekettidest eriti miskit arvanud, kuid neid proovides leidsin, et isegi kannaks sellist. Aga endale peab tegema miskit oma garderoobi värvidele vastavat, sestap pakun rohelisi Teile – olete oodatud pakkumisi tegema minu järjekordsel OKSJONIL, kus saad valida endale alljärgnevatest ühe komplekti:

  

  

Aga mõned pildid Krissu tegemistest ka.
Pärast esimese küünlaaluse kojutoomist pakkusin lapsele ideed teha miskit samas stiilis sünnipäevakingituseks ka vanaemale ja vanaisale (mu ämmal sünna 24.12 ja isal 25.12). Krissu haaras sellest ideest kohe kinni ja siin siis on tulemused:

lisaks on kunstiringis valminud üks võinoa kaunistus

lumehelbekese ja siidipaberivitraazhid

  

Natuke siis saladusloori ka tegemisest. Lumehelveste puhul kõigepealt joonistati paberi peale lumehelbe kavand. Siis pandi kavandi peale klaasitükk ja kavandit jälgides veeti PVA liimiga klaasile muster, peale puistati liiva. Lisati traadikinnitused ja lisati teine kiht klaasi ning nii nad siis sulasid sellisteks vitraazhideks. Teine vitraazh on valminud lihtsalt: klaasile liimi, liimile siidipaberitükke ja kõige peale veel kiht liimi.

17. november 2007

Nüüd, kui oksjonikaup sai valmis, oli mul lõpuks ometi aega käsile võtta traadirõngakesed, mis juba paar nädalat tagasi Stuartilt saabusid ja riiulil vedeledes mul näppe sügelema ajasid. Esimesed katsetused ketipunumise alal on sellised:

Vat nii palju sain sest piskust juba aru, et sedasorti nikerdamine on miskit minu jaoks ja seda tahan ma veel tulevikus proovida, katsetada, nökerdada…
Ja eile võtsin kätte ja realiseerisin ühe jõulupärja jäägi ära:

Lõpuks ometi sai minu laps ka endale juukseklambri. Muidu olen neid ikka vahel kiiruga ja sundkorras kingitusteks teinud. Aga kuna see päris kobe välja näeb ja mul selliseid õisi veel kaks tükki ootamas, siis arvatavasti leiavad need samasuguse otsa endale. Hea ju kellegile kinkida või äkki on kellegil suisa ostusoov.
Ühel päeval pesu triikides jäi silme ette üks vana tikkimistöö. See sai tehtud keskkooli ajal. Nimelt just siis sai käsitöötunnis tehtud kaks suurt projekti. Üks neist oli endale rahvariiete tegemine ja teiseks oma lapsele haiglast kojutuleku komplekt tegemine, mis siis hõlmas batistist särgiku, mütsi ja tekilina ning flanellist lina, jaki ja mütsi. Kristellale sai nad küll korra ka selga pandud, kuid kui ausalt öelda, siis need riided polnud just seda kõige õigemat mõõtu ja rohkem kasutust ei leidnud kui välja arvata tekilina. See on ka nüüd kolmanda lapse puhul kasutuses nn pepukuivatuslinana – hea pehme ja mitmekordselt ka väga hea imavusega. Aga asjast s.t. tikandist: see on minu esimene (ja siiani ka viimane) põimpilu koos nurgasitikaga, tehtud on see ühekordse mulineega. Ise jäin tollal tulemusega rahule ja ka praegu olen sest täitsa sillas. Samasugused ribad sai tikitud mütsiäärde ja särgiku rinnapealt alla.