Viimane päkapikumissioon…

Et miks viimane? Ega lapsed ole ometi päkausku kaotanud?

Ei seda viimast küll mitte, aga kuna poja hakkab järgmisel aastal lasteaeda lõpetama ja Karmeni rühmas pole sellist mõnusat kommet juurutatud, siis ilmselt pole mul ka põhjust na laiahaardeliselt päkapikku mängida ning kiiksuga üllatusi välja mõelda.

Kui üleeelmisel aastal sai kõvasti pärlitega nokitsetud ja eelmisel aastal üllatasin lapsi hoopis magusate lusikatega, siis sel aastal jäid asjatoimetused üsna viimasele minutile ja ostsin poest lihtsalt pulgakomme. Ajanappusest hoolimata ei suutnud jätta kommidele lisamata oma väikest kiiksu, milleks siis sai kreppaberist päkapikurüü. Vot selliseid tegelasi leidsid lapsed ühel lõunal oma sussi seest:

 

Mardilaadast Kadrilaadaks…

Katsuks ikka vanal aastal ära näidata vana aasta tegemised. Või vähemalt needki, mille kohta on pildimaterjali saadaval

Üks kajastamata teemadest on Haapsalu Gümnaasiumi heategevuslik laat. Kui meenutada minu postitusi üleeelmisest ja eelmisest aastast, siis võib öelda, et traditsioon jätkub, kuid natuke moondunud kujul. Sellega seoses muutus ehk ka meie panus antud üritusse ja täna ei näitagi Teile enam süüteroosi ideearendusi . Kadrilaada ajastus oli rohkem lähedane jõuluks valmistumisega ja sestap meisterdasime Kristellaga mõned õrnad lumehelbed kaunistamaks kuusepuud või kodu. Need on needsamad helbed, mille kohta jagasin oma kogemusi ja mille õpetusele viitasin oma eelmise aasta alguse postituses. Kuna iga kingitus või kaup on täiuslik vaid kenas pakendis, siis voltisime nende pakkimiseks ka mõned jõulumeeleolulised ümbrikud.

 

 

Tordid märtsikuu meestele…

Eelmisel aastal rääkisin meie peres välja kujunenud traditsioonist teha märtsikuus kolme põlvkonna meestele (isa 17kp, vanaisa 18kp, poja 23kp) sünnipäevaks võileivatorti. Traditsioone ei saa murda, seega ka sel aastal oli see menüüs ja nägi välja selline:

Aga, et poja on meil suur maiasmokk ja lapsed ju üldse ei saa ilma magusa tordita, siis sai veel mõned magusad tordid meisterdatud. Sugulastest külalistele sai pakutud vana head maasika-kohupiima torti, mis sel aastal sai nimeks “auriku ja haikaladega tort”

Lasteaiakaaslastele meisterdasime aga lastega kamba peale rullkookidest (ja kommidest ja vahvlitest ja vahvlitorudest) ühe vinge kindluse. Krisil ikka käib muudkui üks võitluse jutt ette ja taha. Mõtlesime, et las siis selleaastane temaatika jätkuda ka pidutordil.

 

 

Jõulutraditsioon…

Advent, päkapikud, küünlasära, verivorstid…

Mis teil veel jõulude traditsiooniga seostub? Äkki jõulutähed?

Minul vist küll, sest juba kolmandat aastat nagu iseenesest teen neid pikukesi pärlitest iludusi ja ma olen üpris veendunud, et ka järgmisel aastal on vähemalt 4-5 tk jälle hinge ja silma rõõmustamas.

Aga nüüd selle aasta pikukestest. Need said sellised:

  

Üks neist sai niisama ära kingitud, aga neli ülejäänut peitsin kinkekarpidesse. Ikka neisse samadesse, mis eelmisel aastal spetsiaalselt lillede jaoks disainisin. Kui eelmisel aastal mängisin karbi juures erinevate värvidega, siis sel aastal panustasin rohkem jõuluvärvidesse ja paelte ilusse.

Need kaks said sellised “lihtsuses peitub efekt” idee esindajad:

aga teiste kahe puhul üritasin kaunistuseks aretada Le_.li poolt eelmisel aastal õpetatud lipsukesi:

Seda punast lipsu tehes oli küll selline tunne, et tahaks meistril üle õla vaadata, et kuidas ta ikka neid lipsukesi üksteise otsa sätib, niivõrd ebakindel oli see tunne

rohekollast lipsukest tehes hakkas aga juba tunduma, et ma tean, mida teen ning sestap olen selle tulemusega ka rohkem rahul

aga noh, tegelikult said mõlemad sellised nunnud ja seda lipsukeste värki kasutan lihtsa, kuid mõjusa efektina edaspidigi. Näpud hakkasid igatahes sügelema uute värvide järgi juba.

 

Reedene lauamänguõhtu…

No nii hea rahulik, ei mingit jagelemist, kaklemist, trallimist ja jooksmist, ainult vaikne nohistamine. Ah, et kuidas on võimalik, et lauamänge na vaikselt mängitakse? Võlu ongi selles, et neid mitte ei mängitud, vaid joonistati-meisterdati.

Kõik sai alguse sellest, et Kristofer tuli lasteaiast koju mingi joonistusega, mis tema väitel oli lauamäng ja nõudis kõigilt, et seda on nüüd vaja kohe mängima hakata. Paraku aga keegi ei võtnud vedu, sest tema reeglid olid segased ja ringikesi nuppudega käimiseks oli vaid 6 tk, ülejäänud pidid nähtamatud olema Ebakindel värk ju sellist mängu mängida. Kui Kris tiba õnnetuna minu juurde kööki jõudis, siis tegin lapsele ettepaneku uue mängu tegemiseks. Alustuseks lasin terve paberitäie ringikesi joonistada ja siis edasi juba hakkasime neid vastavalt lapse ideede ja reeglite järgi värvima:

Reeglid:

1) Alustada saab 1 ja 5-ga!!!

2) punased on tegutsemiseringid, sealt peab hakkama noole suunas liikuma ja maanduma pruunidel ringidel.

3) kaks valget ringi on “vahelejäämise” ja “veel veeretamise” ringid.

Peaaegu (väikeste erisustega) nagu iga tavaline lauamäng aga te ei kujuta ette kui tähtsaks see lapse tegi, et ta sellega hakkama sai.

Kristella, nähes vennat usinalt ringitamas ja neid värvimas, otsustas ka oma kõikvõimalikud ideed kokku panna. Mänguväli iseenesest väga lihtne:

aga mängu juurde käisid veel väikesed kaardikesed:

ja reeglitega oli mäng vägagi põnevaks aetud:

1) mängu saab alustada 1 või 6-ga

2) kaks nuppu ei saa olla ühe ringi peal – “tulija” jääb, “seisja” alustab mängu algusest peale

3) kui satud punasele ringile, siis pead ühe sammu tagasi astuma s.t. jääd seisma eelmisel ringil

4) kui satud sinisele ringile, siis pead valima ühe sõnaseletuskaardi. Sellele joonistatud/kirjutatud asja pead hakkama kaasmängijatele seletama. Kui sul see õnnestub, siis saab nii seletaja kui arvaja liikuda oma nupuga kahe ringi võrra edasi.

Reede õhtu kadus nii usinalt joonistades-meisterdades ära, et mängimiseks aega ei jäänudki, aga seda rohkem tegeleti sellega laupäeval. Ja kui mängimisest isu täis, siis tahtis Kris veel ühe mängu teha, seekord ruutudega. No saad sa siis last keelata

Vastupidi, mind haaras lapse tegutsemishasart ja nii sai lapse mängureeglitele mõeldud jutumull ümber.

Reeglid ehk “jalutuskäik metsas”

1) Alustada saad jalutuskäiku veeretades 1 või 5.

2) Ruudul 3 seisatades ilmub järsku suur tuuleiil, mis tõstab sind õhku. Õnneks on sul langevari kaasas, maandud õnnelikult ruudul 47.

3) Ruut 8: müristab ja välku lööb, sa kardad ja tahaks kiiresti kuskile varju alla jõuda – veereta 1 kord veel.

4)  Ruut 13 – vihma hakkaski sadama, lähed suure tamme alla vihmavarju ning jääd 1 korra vahele

5) Ruut 21 – jäid kinni mudaauku, saad edasi liikuda vaid siis kui veeretad 3.

6) Ruut 27: teeraja kõrval on suur sipelgapesa, seda sebimist on nii põnev jälgida – jääd kaks korda vahele

7) Ruut 34 – mõtled, et saad teed natuke lühendada ja põikad läbi põõsaste. See polnud väga hea mõte, jääd okstesse kinni ja saad edasi liikuda vaid siis, kui veeretad 4.

8 ) Ruut 40 – leiad metsa alt marju, need maitsevad sulle hästi, sestap jätad kaks veeretamiskorda vahele ja naudid magusaid suutäisi.

9) Ruut 55 – puude vahelt paistab päikesekiired, oled tüdinud metsaalusest hämarusest ja tormad valguse poole – saad veel 1 korra veeretada.

Vat selline lauamänguline nädalavahetus siis oli meie lastel.

Selle aasta päkapikumissioon…

Nagu eelmisel aastal sai poja rühmale lasteaeda sussinänni meisterdatud nii tuli missioon täita ka sel aastal.

Eks alati on mõtteis mõlkumas vingemad ideelossid, mis lõpuks ajapuudusel tolmuks pudenevad. Nii mõtlesin minagi, et teen lastele sel aastal susside sisse näpunukke. No et esindatud oleks hunt ja 7 kitsetalle ja kolm põrsakest ja punamütsike ja muu muinasjutuline seltskond, keda siis mõnusaks näitemänguks annaks kombineerida. Lastel juba vanust ka (5-6a), et suudaksid end seeläbi mõnusalt välja elada. Aga toredaks mõtteks see jäigi. Kuidagi märkamatult ja kiiresti saabus novembri lõpp ja päkapikkudel aeg jalutama hakata. Egas miskit, tegin plaani ringi tagasihoidlikuks ja ostsin paar pakki pisikesi lusikaid, natuke shokolaadi, suhkruglasuurid ja tsellofaani. Seda kõike selleks, et ära proovida Le.li magusate lusikate idee. Ei tea, kas asi oli minus või shokolaadis aga see sulamine ja lusikate dippimine ei tahtnud kohe üldse õnnestuda. Lõpuks ladusin lusikad kandiku peale ritta ja tõstsin teise lusikaga plastist lusikate õõnsused shokolaadi täis, ise seejuures imestasin, et mille paganapärast ma kohe nii ei teinud. Igatahes kasutades ära nn shokolaadi niristamisel jäänud muhku aretasin lusikatele suhkruglasuuridega lõbusad näod ja pakkisin tsellofaani. Usun, et lastel on avastamis- ja maiustamisrõõmu piisavalt.

 

 

Roosililleline pühapäev…

Minu varre otsas süüterooside kohta tuli nii mõnigi selline kommentaar: “neid roose ei raatsi ju põlema panna”. Ega oma ahju jaoks neid tõenäoliselt na uhkeks ei ehigi, aga kinkimise jaoks on nad oma efektsuse tõttu väga head - ilus kink, kasulik otstarve. Seda mõtet jagas minuga ka minu ema, kelle sõbrannale eelmisel pühapäeval koos ühe ilusa roosikimbu kokku panime.

  

Mõned sinised sädeleva liimiga kaunistatud süüteroosid, taustavärviks pisut roosa paberiga komme ja veidi sisalit, millega kimbu mõnusalt kompaktseks viimistlesime –> tulemuseks natukeseks ajaks silmailu laua peale, kui sellest isu täis, siis kommid kõhtu ja ülejäänud ahju

Õhtul jätkasin roositeemat aga siis juba oli materjaliks tomat ja igasugu muud toiduained.

 

Ja veel tahtsin teile näidata lille, mille Kristella minu jaoks ise välja mõtles, ise teostas ja istutas. Minu arust väga hea kombinatsioon.

 

Kuigi tehniliselt on arenguruumi, siis väga head meelt tegi professionaalselt loominguline lähenemine – selle asemel, et järgida mõnd õpetust joonistas ta paberile selle õielehe kuju, mida saavutada tahtis ning hakkas pärleid selle järgi ritta seadma.

Mardilaat ja süüteroosid… kas traditsioon?

No vat ei tea, aga nii kuidagi juhtus, et sel aastal oli teemaks minu poolt jällegi süüteroosid. Esialgu pakkusin õpetajale välja, et võiksin koos tüdrukutega korraldada õpitoa. Lastele ju meeldib ikka pigem meisterdada, kui niisama raha raisata. Õpetaja aga hakkas viimasel hetkel muretsema ohutuse pärast – no et ikkagi kuum pliit ja kuum küünlarasv. Egas siis miskit, ei hakanud enam teemat muutma, vaid meisterdasime Kristellaga kahekesi terve hunniku lillelist süütematerjali, mida plikad kambakesi müügiks pakkusid. Et asi igavaks ei läheks, siis aretasime lisaks eelmise aasta väljamõeldistele ka uue tõmbenumbri - vaasitäie siniseid roose.

 

Peab ütlema, et eks need täitsid ka oma eesmärgi ja leidsid kõige kiiremini ostjad. Järgmisel korral (kui see järgmine kord ikka tuleb) peaks neid kohe hulgim tegema.

Sügisene nipet-näpet…

Sel aastal saabus minu sügis ja minu september teistmoodi. Nimelt pärast kolmeaastast “puhkust” sai jälle tööinimeseks hakatud. No lausa uskumatu, kui väsitav see esimestel kuudel oli ja kui uskumatult halvasti see käsitööelule mõjus Nüüd hakkab vaikselt juba inimese tunne tagasi tulema.

Tegelikult kui aus olla, siis septembrikuus sõitsin palju Tallinna-Haapsalu vahet ning bussisõit möödus valdavalt kasulikult ja mõnusalt haapsalu salli kududes, kuid sellest räägin mõni teine kord, kui ükskord saan aega põhitükile pitsi ümber kududa-õmmelda.

Praegu aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ma pole kuskile kadunud ja varsti võib oodata uusi postitusi ka siia blogisse. Täna aga näitan killukesi sellest, kuidas käsitöö ja loomingulisus ei saa elust kaduda ka siis kui ise õhtuks na väss oled, et miskit ei viitsi/taha/jõua teha. 

Killuke 1: laste väike omalooming, et teha erilisemaks Karmeni sünnipäeva õhtusööki argipäeva õhtul:

 

 

Killuke 2: samal sünnipäeva õhtul langesime maisipallide võrku ja unustasime ennast (no nii kolmeks-neljaks tunniks) nendega meisterdama, nii et maiasmokkadest lastel läks meelest kookigi süüa.

 

Killuke 3: Kristellal algasid tööõpetuse tunnid uue õpetaja (Siiri Reimann) käe all. Kuidagi oli ta jubedalt vaimustustuses kudumisest  ja tahtis hirmsasti proovida, kas ta ikka ka saaks hakkama mõne haapsalu salli mustriga. Kui tahtmist on, siis loomulikult tuleb ka tulemus:

 

No arvake ise kui uhke ta oli, kui sai oma käekestega kootud proovilapikesega oma parimale sõbrannale, kes on suur lugemishuviline, järjehoidja meisterdada. 

Ja kui lapsed sätivad kommid põrandale niimoodi ritta:

siis tuleb ka emmel tegutsema hakata. Mis teha kui laste (nii 3 kui 11 aastaste) seas on siiani kommikaelakeede teema na IN. Te ju ikka mäletate neid ;)

Väike üllatus sõbrannale ehk üks ootamatult edev vardatops…

Sai sõbrantsile siin mõni aeg tagasi Ebayst tellitud terve komplekt erinevate suurustega bambusest sukavardaid. Olid need siin minu juures ootamas tema järjekordset Eesti külastust. Kui olin oma varrastele kodu teinud, siis tekkis äkitse idee ka tema uutele “elukatele” pesa teha. Nagunii oli tal vahepeal ka sünnipäev, nii et väike üllatus kulus just marjaks ära

Plaan oli teha miskit lihtsat ja praktilist, aga sattusin kuidagi hoogu ja nii sai tiba edevam vidinas.

   

Algmaterjaliks sai võetud Pringels kartulikrõpsude tops, värvisin põhja akrüülvärviga üle ja siis kaunistuseks mängisin erinevate paeltega pisut. Peale 12 vardakomplekti jäi topsi veel vaba ruumi ülegi, seega loodan, et Astra saab samasse karpi panna ka eelmisel korral soetatud bambusest heegelnõelad.