Ei seda viimast küll mitte, aga kuna poja hakkab järgmisel aastal lasteaeda lõpetama ja Karmeni rühmas pole sellist mõnusat kommet juurutatud, siis ilmselt pole mul ka põhjust na laiahaardeliselt päkapikku mängida ning kiiksuga üllatusi välja mõelda.

Kui üleeelmisel aastal sai kõvasti pärlitega nokitsetud ja eelmisel aastal üllatasin lapsi hoopis magusate lusikatega, siis sel aastal jäid asjatoimetused üsna viimasele minutile ja ostsin poest lihtsalt pulgakomme. Ajanappusest hoolimata ei suutnud jätta kommidele lisamata oma väikest kiiksu, milleks siis sai kreppaberist päkapikurüü. Vot selliseid tegelasi leidsid lapsed ühel lõunal oma sussi seest:

Üks kajastamata teemadest on Haapsalu Gümnaasiumi heategevuslik laat. Kui meenutada minu postitusi üleeelmisest ja eelmisest aastast, siis võib öelda, et traditsioon jätkub, kuid natuke moondunud kujul. Sellega seoses muutus ehk ka meie panus antud üritusse ja täna ei näitagi Teile enam süüteroosi ideearendusi . Kadrilaada ajastus oli rohkem lähedane jõuluks valmistumisega ja sestap meisterdasime Kristellaga mõned õrnad lumehelbed kaunistamaks kuusepuud või kodu. Need on needsamad helbed, mille kohta jagasin oma kogemusi ja mille õpetusele viitasin oma eelmise aasta alguse postituses. Kuna iga kingitus või kaup on täiuslik vaid kenas pakendis, siis voltisime nende pakkimiseks ka mõned jõulumeeleolulised ümbrikud.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.

Aga nüüd oli selleks jälle põhjust ja motivatsiooni. Teadagi, eks ole, Kristella hakkas sünnale minema. Seekordset sõbrannat iseloomustavad märksõnad: alati naerusuine ja rõõmsameelne (nii palju kui mina teda näinud/kohanud olen); välimus hoolitsetud ja väljapeetud; ehted sobivad tema juurde, kui loomulikud aksessuaarid; armastab heledaid riideid (palju kannab valget ja tal pidavat olema ka üks helesinine lemmikpluus). Novot sellise algse pildi panin kokku omast kogemusest ja lapselt kuuldud omadussõnadest. Sellest pildist lähtuvalt said värvideks hõbedane ja helesinine ning Liivia nimelisele tüdrukule Olivia Byzantine seosega ehtekompekt:

Kudumistehnikat ma veel polnud siiani kasutanud ning sellega seoses tuli mulle kohe meelde, et kunagi tahtsin väga kududa ka musti pitsilisi varrukaid. No selliseid nagu Karmenile sai eelmisel kevadel tehtud. Kui siiani polnud piisavalt ettevõtmist sellega tegeleda, siis nüüd oli see lausa imeline väljakutse. Õnneks oli mul veel nädalake suvepuhkust käimas ja oli võimalus varrastega klõbistades pisut mõnuleda. Kasutasin Haapsalu salli lõnga 36/2, mida antud juhul võtsin kahekordselt ning ootuspäraselt valmis selline kena riidetükk:

Kristella käskis siia piltide juurde kindlasti selgituseks märkida, et märjad plekid riietel on sellepärast, et ta käis enne pildsessiooni basseinis suplemas ja märjad juuksed tilkusid riietele

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.

Kui mina väike olin, siis mäletan, olid meil pesulõksud nööri küljes. Kui ema pesu õue kuivama panema läks, pani ta lõksunööri kaela ja nii oli mugav ja käepärane toimetada. Meie siis näppisime pesulõksud pärast nöörile tagasi. Samal põhimõttel hoidsin minagi alguses oma pesulõkse. Üpris tüütu oli lõkse tagasi nöörile toppida, sest minul polnud usinaid abilisi. Kuivatame pesu valdavalt korteris koridori lae alla tõmmatud nööridel, seega pole olulised ka vahemaad pesu riputamisel, pigem on kõik paari sammu ulatuses. Nii kolisid lõksud sujuvalt koridoris seisva lasteratta kärusse. Laps kasvas ja tekkis plaan ratas edasi pärandada. Nii tuli kiiremas korras leida lõksudele uus pesa. Niisiis võtsin ühel hetkel lihtsalt kaltsukotist (olen lastele väikeseks jäänud, kuid materjali või mustri poolest potensiaalikad asjad ühte kotti kogunud) üks kirjumirju fliisist pusa, kapist riidepuu ning kääride ja niidi abil sai pisut pusitud. Tulemuseks vägagi mõnus, mugav ja silmagi paitav pesulõksukott:

Ragistasin pisut ajusid ja tegin katseid ning pakkusin välja miski sellise analoogi:

Selline lahendus meeldis ja sobis väga ning nii saigi tehtud 15 rukkililleõit ja saadetud need teise Eesti otsa Võrumaale. Kahjuks ei ole mul õnnestunud näha pilte päris kutsetest, kuid usun, et need said ilusad ja läksid kutse saajatele koos selles peituva sõnumiga hinge.

Nimelt saatis kasvataja meile maili peale juba varakult kevadiste ürituste nimekirja, milles muuhulgas oli mainitud, et selleaastasel emadepäevapeol on tüdrukud lepatriinud ja poisid mesimummud ning palus tekitada lastele peoriietusele lisaks mõned äratuntavad detailid. “Fantaasial võib lasta vabalt lennata, samas ei maksa midagi väga suurt ja kulukat ette võtta.” – nii ta kirjutas kommentaariks. Et siis selline üles- ja väljakutse

Mõte hakkas kohe liikuma ja pani kokku lihtsa ning omast arust efektse plaani, kuid miskipärast ei jõudnud keski kangapoodi, et asi ka kohe teoks saaks. Lõpuks oli käes viimane päev enne pidu ja minul tol päeval kohe eriti pikk tööpäev koolitustega Pärnus. Olin juba käega löömas, sest tegutseda veel suudaks öösel aga materjali ju pole Siiski, siiski, koolituse lõppedes tärkas uuesti lootuskiir ja sõna otseses mõttes viimasel minutil  õnnestus jalg Pärnu Abakhani poe ukse vahele saada. Jagasin kiiresti oma ideed müüjaga ja ta oli väga abivalmis minuga kaasa mõtlema ning mõne hetke pärast väljusin poest tüki punase tülli ja kandipaelaga. Oi, ma olin na õnnelik, et ei pidanud lapsele pettumust valmistama. Õhtul hilja koju jõudes hakkasin aga kohe tegutsema ning hommikul olid piduriided lapsele kaasavõtmiseks valmis. Olin endaga väga rahul. Ainult karvast traati ei leidnud kodust, millest oleks saanud tundlad kokku väänata. See jäi pisut hinge kripeldama, kuid laps oli rahul niisamagi ja see ju kõikse tähtsam. Siin ta on, minu väike lepatriinu:

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.