Kaks ussikest…

… Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 

Kristella kevadised kindapoolikud…

Kui eelmises postituses näidatud kindaid heegeldasin, siis oli selge, et midagi analoogset saab endale ka Kristella. Talle lihtsalt na meeldisid need ja sobilik lõng oli olemas ja vajadus muidugi ka :P

Siinkohal siis kasutusel värvikombinatsioon helelilla ja must ning teostatud sai juba eelnevalt meeles mõlkunud punutud nööri idee.

 

Pisut edevad kindapoolikud…

Taaskord olin abiks õele, kes soovis oma sõbrannale kinkida ilma sõrmedeta kindad. Sõbranna pidi olema selline hüperaktiivne ja eriti särav isiksus, kes armastab harakalikult palju kulda ja karda ning samas suudab selle lihtsalt ja loomulikult välja kanda. Veel mõlkusid õel mõttes märksõnadena miskid reljeefsed lillekaunistused või Marulised nupukaunistused või …

…äkitse leidis ta mulle inspiratsiooniks ühed krokodillisoomusega kaunistatud kindad. Ütles, et selline reljeefsus oleks nii äge. Eks mõte tahtis veel mõtlemist/seedimist/katsetamist, kuid just sellelt lehelt hakkas hargnema idee minu kindapoolikute jaoks. Vaatasin Youtube’st mõnda videot ja uurisin ühte Lianka Azulay raamatut “Crocodile Stitch Fashions” ning siis tegin ikka isemoodi kombineerides valmis sellised asjad:

  

Loodan, et kingisaajale sõbrannale need meeldivad ja muidugi ennekõike, et need minu enda käe järgi tehtud kindad parasjagu kätte sobituksid.

Materjaliks kasutasin Red Heart Soft Mohairi, heegelnõela suurusteks 3 ja 2.5, ning lisaks krokodillisilmusele kasutasin oma lemmikut sidrunikoorepinda (varem olen kasutanud seda mobiilikoti ja õlakoti juures) ning esmakordselt sai katsetatud ka heegeldatud soonikut.

Kuldne kukkur…

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.

Krissu sünnipäev…

“Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

 

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.

Helesinine heegeldatud pearätik…

…sai tehtud meie pere vanemale tütrele. Ega ta muidu enam eriti mingitest peakatetest hooli, kuigi emme tahaks näha miskit muud aga nüüd luges tantsuõpetaja sõnad peale, et kui on kuum päikesepaisteline ilm, siis tema ühtki last palja peaga platsile lasta ei taha. Jajah, te arvasite õieti. Jutt käis tantsupeo proovidest, mis juba nädalake enne suurt pidu alguse said. Nüüd siis oli noor neiu fakti ette pandud ja ohates otsustas, et ok, tee siis mulle rätik .

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti

 

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.

Nokatsid on moes…

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

 

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

 

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.

Väike vahetusdiil…

…sai tehtud Lauraga, kes tundis huvi minu pärlitest tehtud asjade vastu ja tegi ettepaneku teha üks eraviisiline vahetusdiil. No miks ka mitte on ju mul kodus kolm last ja tema nunnudest mänguasjadest ei ütle vist küll ükski laps ära. Nii kollasimegi esiti üksteise blogis ja üritasime paika panna märksõnu, millest teine võiks lähtuda või tegutsemissädeme leida.

Minu algmaterjaliks oli järgmised viited:

• Mulle meeldiksid vist pärliklambrid, kui neid saaksid teha.
• Hetkel olevatest meeldivad mulle tavalised, lihtsad pärlikummid. Roosa-valge-hall.
• Mu tütrel on lühikesed juuksed. Talle võiks midagi armsat ju nuiata:) Roosat! Tütar on 6 aastane ja tal on väga õhukesed juuksed, talle sobiksid klambrid, nagu sul oli näidatud.
• Aga loomulikult meeldisid mulle ka need “tummisemad” variandid, näiteks endale:)
• Ühesõnaga, mingi tore pärliline, võib olla jah niipalju, et oleks praktiline, nt. patsikumm, klamber. Et ikka seda ilu välja näidata ja uhkeldada.

Mõte igatahes läks juba liikvele ja plaan oli esmalt teha mingi valik roosa-hall-valge värvikombinatsiooni ja erinevate mustritega ussipatsikumme, sest Laurale väga meeldis mu varem tehtud käevõru. Teiseks mõtlesin teha ühe uue lillepunumiskatsetuse, et saada tulemuseks miskit selles stiilis ROOSA klamber ja lõpetuseks tahtsin proovida miskit “tummisemat” klambrit ka. Ideepoju igatahes oli juba olemas.

Reaalsuses, kui märtsipuhkuse ajal tegutsema hakkasin, ma aga kahest esimesest ideest kaugemale ei jõudnudki, sest Laurale meeldisid kõik kolm patsikummi ning ta ei leidnud põhjust, miks peaks valima neist ainult ühte

 

ja samuti meeldis talle ning sai heakskiidu ka tütre poolt roosa lillekesega klamber:

 

Neile pärlinikerdistele vastutasuks said meie lapsed järgmised nunnud mänguasjad: Karmen mõmmi, Kristofer dinosauruse ja Kristella kiisukese. Kõik olid na häppid ja üldse oli see üks ütlemata vahva ettevõtmine.

Sügisene nipet-näpet…

Sel aastal saabus minu sügis ja minu september teistmoodi. Nimelt pärast kolmeaastast “puhkust” sai jälle tööinimeseks hakatud. No lausa uskumatu, kui väsitav see esimestel kuudel oli ja kui uskumatult halvasti see käsitööelule mõjus Nüüd hakkab vaikselt juba inimese tunne tagasi tulema.

Tegelikult kui aus olla, siis septembrikuus sõitsin palju Tallinna-Haapsalu vahet ning bussisõit möödus valdavalt kasulikult ja mõnusalt haapsalu salli kududes, kuid sellest räägin mõni teine kord, kui ükskord saan aega põhitükile pitsi ümber kududa-õmmelda.

Praegu aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ma pole kuskile kadunud ja varsti võib oodata uusi postitusi ka siia blogisse. Täna aga näitan killukesi sellest, kuidas käsitöö ja loomingulisus ei saa elust kaduda ka siis kui ise õhtuks na väss oled, et miskit ei viitsi/taha/jõua teha. 

Killuke 1: laste väike omalooming, et teha erilisemaks Karmeni sünnipäeva õhtusööki argipäeva õhtul:

 

 

Killuke 2: samal sünnipäeva õhtul langesime maisipallide võrku ja unustasime ennast (no nii kolmeks-neljaks tunniks) nendega meisterdama, nii et maiasmokkadest lastel läks meelest kookigi süüa.

 

Killuke 3: Kristellal algasid tööõpetuse tunnid uue õpetaja (Siiri Reimann) käe all. Kuidagi oli ta jubedalt vaimustustuses kudumisest  ja tahtis hirmsasti proovida, kas ta ikka ka saaks hakkama mõne haapsalu salli mustriga. Kui tahtmist on, siis loomulikult tuleb ka tulemus:

 

No arvake ise kui uhke ta oli, kui sai oma käekestega kootud proovilapikesega oma parimale sõbrannale, kes on suur lugemishuviline, järjehoidja meisterdada. 

Ja kui lapsed sätivad kommid põrandale niimoodi ritta:

siis tuleb ka emmel tegutsema hakata. Mis teha kui laste (nii 3 kui 11 aastaste) seas on siiani kommikaelakeede teema na IN. Te ju ikka mäletate neid ;)

Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…”

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.