Kaks ussikest…

… Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 

Kevadine punamütsike…

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2

Kristella kevadised kindapoolikud…

Kui eelmises postituses näidatud kindaid heegeldasin, siis oli selge, et midagi analoogset saab endale ka Kristella. Talle lihtsalt na meeldisid need ja sobilik lõng oli olemas ja vajadus muidugi ka :P

Siinkohal siis kasutusel värvikombinatsioon helelilla ja must ning teostatud sai juba eelnevalt meeles mõlkunud punutud nööri idee.

 

Pisut edevad kindapoolikud…

Taaskord olin abiks õele, kes soovis oma sõbrannale kinkida ilma sõrmedeta kindad. Sõbranna pidi olema selline hüperaktiivne ja eriti särav isiksus, kes armastab harakalikult palju kulda ja karda ning samas suudab selle lihtsalt ja loomulikult välja kanda. Veel mõlkusid õel mõttes märksõnadena miskid reljeefsed lillekaunistused või Marulised nupukaunistused või …

…äkitse leidis ta mulle inspiratsiooniks ühed krokodillisoomusega kaunistatud kindad. Ütles, et selline reljeefsus oleks nii äge. Eks mõte tahtis veel mõtlemist/seedimist/katsetamist, kuid just sellelt lehelt hakkas hargnema idee minu kindapoolikute jaoks. Vaatasin Youtube’st mõnda videot ja uurisin ühte Lianka Azulay raamatut “Crocodile Stitch Fashions” ning siis tegin ikka isemoodi kombineerides valmis sellised asjad:

  

Loodan, et kingisaajale sõbrannale need meeldivad ja muidugi ennekõike, et need minu enda käe järgi tehtud kindad parasjagu kätte sobituksid.

Materjaliks kasutasin Red Heart Soft Mohairi, heegelnõela suurusteks 3 ja 2.5, ning lisaks krokodillisilmusele kasutasin oma lemmikut sidrunikoorepinda (varem olen kasutanud seda mobiilikoti ja õlakoti juures) ning esmakordselt sai katsetatud ka heegeldatud soonikut.

Kuldne kukkur…

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.

Viimane päkapikumissioon…

Et miks viimane? Ega lapsed ole ometi päkausku kaotanud?

Ei seda viimast küll mitte, aga kuna poja hakkab järgmisel aastal lasteaeda lõpetama ja Karmeni rühmas pole sellist mõnusat kommet juurutatud, siis ilmselt pole mul ka põhjust na laiahaardeliselt päkapikku mängida ning kiiksuga üllatusi välja mõelda.

Kui üleeelmisel aastal sai kõvasti pärlitega nokitsetud ja eelmisel aastal üllatasin lapsi hoopis magusate lusikatega, siis sel aastal jäid asjatoimetused üsna viimasele minutile ja ostsin poest lihtsalt pulgakomme. Ajanappusest hoolimata ei suutnud jätta kommidele lisamata oma väikest kiiksu, milleks siis sai kreppaberist päkapikurüü. Vot selliseid tegelasi leidsid lapsed ühel lõunal oma sussi seest:

 

Mardilaadast Kadrilaadaks…

Katsuks ikka vanal aastal ära näidata vana aasta tegemised. Või vähemalt needki, mille kohta on pildimaterjali saadaval

Üks kajastamata teemadest on Haapsalu Gümnaasiumi heategevuslik laat. Kui meenutada minu postitusi üleeelmisest ja eelmisest aastast, siis võib öelda, et traditsioon jätkub, kuid natuke moondunud kujul. Sellega seoses muutus ehk ka meie panus antud üritusse ja täna ei näitagi Teile enam süüteroosi ideearendusi . Kadrilaada ajastus oli rohkem lähedane jõuluks valmistumisega ja sestap meisterdasime Kristellaga mõned õrnad lumehelbed kaunistamaks kuusepuud või kodu. Need on needsamad helbed, mille kohta jagasin oma kogemusi ja mille õpetusele viitasin oma eelmise aasta alguse postituses. Kuna iga kingitus või kaup on täiuslik vaid kenas pakendis, siis voltisime nende pakkimiseks ka mõned jõulumeeleolulised ümbrikud.

 

 

Säravad hõbedased rõngad säravale ja särtsakale neiule…

Nii ammu pole enam rõngaid näppinud, et suisa nostalgia tuleb peale

Aga nüüd oli selleks jälle põhjust ja motivatsiooni. Teadagi, eks ole, Kristella hakkas sünnale minema. Seekordset sõbrannat iseloomustavad märksõnad: alati naerusuine ja rõõmsameelne (nii palju kui mina teda näinud/kohanud olen); välimus hoolitsetud ja väljapeetud; ehted sobivad tema juurde, kui loomulikud aksessuaarid; armastab heledaid riideid (palju kannab valget ja tal pidavat olema ka üks helesinine lemmikpluus). Novot sellise algse pildi panin kokku omast kogemusest ja lapselt kuuldud omadussõnadest. Sellest pildist lähtuvalt said värvideks hõbedane ja helesinine ning Liivia nimelisele tüdrukule Olivia Byzantine seosega ehtekompekt:

 

Mustad lilledega pitsilised varrukad…

Krissu on juba mitu suve käinud sünnipäeval ühel oma sõbrannal. Alati on sünnipäevast pikalt juba ette teatatud ja sestap on mul võimalus olnud ka ise oma kätega kingitus teha. Tehtud on nende aastate jooksul päris palju erinevates tehnikates asju (esimesel aastal fimost roosiklamber ja väike pärlitest roosipuhmas, teisel aastal mu meelest sai rõngastest miski ehtekomplekt, eelmisel aastal heegeldatud klõpsukott) ja selleks, et oleks üllatusmomenti, oli sel aastal parasjagu peamurdmist.

Kudumistehnikat ma veel polnud siiani kasutanud ning sellega seoses tuli mulle kohe meelde, et kunagi tahtsin väga kududa ka musti pitsilisi varrukaid. No selliseid nagu Karmenile sai eelmisel kevadel tehtud. Kui siiani polnud piisavalt ettevõtmist sellega tegeleda, siis nüüd oli see lausa imeline väljakutse. Õnneks oli mul veel nädalake suvepuhkust käimas ja oli võimalus varrastega klõbistades pisut mõnuleda. Kasutasin Haapsalu salli lõnga 36/2, mida antud juhul võtsin kahekordselt ning ootuspäraselt valmis selline kena riidetükk:

 

 

Kristella käskis siia piltide juurde kindlasti selgituseks märkida, et märjad plekid riietel on sellepärast, et ta käis enne pildsessiooni basseinis suplemas ja märjad juuksed tilkusid riietele

Helesinine heegeldatud pearätik…

…sai tehtud meie pere vanemale tütrele. Ega ta muidu enam eriti mingitest peakatetest hooli, kuigi emme tahaks näha miskit muud aga nüüd luges tantsuõpetaja sõnad peale, et kui on kuum päikesepaisteline ilm, siis tema ühtki last palja peaga platsile lasta ei taha. Jajah, te arvasite õieti. Jutt käis tantsupeo proovidest, mis juba nädalake enne suurt pidu alguse said. Nüüd siis oli noor neiu fakti ette pandud ja ohates otsustas, et ok, tee siis mulle rätik .

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti

 

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.