Kristella kevadised kindapoolikud…

Kui eelmises postituses näidatud kindaid heegeldasin, siis oli selge, et midagi analoogset saab endale ka Kristella. Talle lihtsalt na meeldisid need ja sobilik lõng oli olemas ja vajadus muidugi ka :P

Siinkohal siis kasutusel värvikombinatsioon helelilla ja must ning teostatud sai juba eelnevalt meeles mõlkunud punutud nööri idee.

 

Pisut edevad kindapoolikud…

Taaskord olin abiks õele, kes soovis oma sõbrannale kinkida ilma sõrmedeta kindad. Sõbranna pidi olema selline hüperaktiivne ja eriti särav isiksus, kes armastab harakalikult palju kulda ja karda ning samas suudab selle lihtsalt ja loomulikult välja kanda. Veel mõlkusid õel mõttes märksõnadena miskid reljeefsed lillekaunistused või Marulised nupukaunistused või …

…äkitse leidis ta mulle inspiratsiooniks ühed krokodillisoomusega kaunistatud kindad. Ütles, et selline reljeefsus oleks nii äge. Eks mõte tahtis veel mõtlemist/seedimist/katsetamist, kuid just sellelt lehelt hakkas hargnema idee minu kindapoolikute jaoks. Vaatasin Youtube’st mõnda videot ja uurisin ühte Lianka Azulay raamatut “Crocodile Stitch Fashions” ning siis tegin ikka isemoodi kombineerides valmis sellised asjad:

  

Loodan, et kingisaajale sõbrannale need meeldivad ja muidugi ennekõike, et need minu enda käe järgi tehtud kindad parasjagu kätte sobituksid.

Materjaliks kasutasin Red Heart Soft Mohairi, heegelnõela suurusteks 3 ja 2.5, ning lisaks krokodillisilmusele kasutasin oma lemmikut sidrunikoorepinda (varem olen kasutanud seda mobiilikoti ja õlakoti juures) ning esmakordselt sai katsetatud ka heegeldatud soonikut.

8-aastase poisi päkapikusoov ehk klapiga kindad…

Ei või olla, eksole, et noorte poiste sees võiks olla trendikad kootud labakud. Aga just selline soov oli mu õepojal päkapikkudele edasi anda .

No tegelikult oli see ikka pisut kiiksuga soov st taheti selliseid klapiga kindaid, et labakute sees oleks peidus poolikute sõrmedega sõrmikud.  Mis seal’s ikka, võtsin asja kätte ja väikese leiutamise peale need valmis saidki. Loodetavasti vastavad oodatud normidele

Kui muidu olen kasutanud soojade kinnaste jaoks ikka oma narmastamisevõtet, siis sel korral kasutasin oma isapoolse vanaema põhilist firmanippi – soojad kahevärvilised kindad, kuid korraga peab kudumisel mässama ainult ühe lõngaga:

 

  

Kuduskeem Karmeni pärlitega kaunistatud 2-vardaga kootud kinnastele.

Lubasin paar postitust tagasi, et kui keski huvi tunneb, siis jagan Teiega oma leiutatud kuduskeemi. Üks väike märguanne tuli ja seega siis teen sellest pisut juttu. Ehk leiab keegi ka peale julge märguandja mõne tarkusetera kõrva taha panekuks.

Alustuseks tahan öelda seda:

• Mul oli kudumiseks üpris jäme lõng (Novita Julia), mille vardasoovitus on 4-4.5, kuid kudumiseks kasutasin oluliselt peenemaid vardaid (3.25), et kude oleks piisavalt tihe ja hoiaks sooja.
• Kindad on mõeldud 2-aastasele lapsele. Kui mängida lõnga jämeduse ning  varda- ja helmesuurustega, siis ilmselt saab tulemuseks ka nunnud ja edevad beebikindad. 
• Kuna tegemist on jämeda lõnga ja 6/0 seemnehelmestega, siis helmeid tuleb mustrisse sättida igal real. Mustriskeemil on märgitud nn lumehelbekujutis mõlema käepoole peale. Sina koo korraga ainult üks nii, et muster jääks käe peale. Randmele koo helmetriip mõlemale poole.

Siin on ühe kinda kudumiseks vajalik skeem, mille tulemus peaks olema selline:

Nagu näete, siis skeem on pika randmega kinda jaoks. Selline paraja pikkusega randmeosa tuleks vast siis, kui vähendate seda 5 silmuse võrra, kuid oma nüüdsest kogemusest pean ütlema, et väikese lapse puhul on see pikk ranne ütlemata tänuväärne asi. Kudumist lõpetades jätke piisavalt pikk lõngasaba, et sellega saaks ka kinda kokku õmmelda. Õmblemiseks soovitan jällegi sama moodust, mida sõrmikute juures juba kirjeldasin.

Ja valmis ta ongi:

Tee nüüd samasugune ka teise käe jaoks. Kui sul tekib mõni küsimus tingmärkide või skeemi kohta, siis küsi julgesti. Katsun siis seda asja rohkem lahti seletada.

Rääkides veel helmestega kudumisest, siis Google otsing andis välja ühe huvitava raamatu tutvustuse. Neil näidislehtedel on väga kenasti ka välja toodud erinevad võimalused ja võtted pärlite lisamiseks kudumile.

Mõnusat kindakudumist!

Arendame teemat ja eksperimenteerime ehk Karmeni pärlitega kaunistatud 2-vardaga kindad…

Enne pärlilainele hüppamist jäi mul kuduteemal miskit hinge peale. Nimelt nagu teate, siis mulle väga meeldis see 2-varda ja lühikeste-pikkade ridadega mängimine. Seega otsustasin veel sel teemal katsetada ja tegin Karmenile labakud. Ja et kaks asja oleks jälle ühe hoobiga tabatud siis proovisin ära ka pärlite lisamise ripskoesse nagu Keson seda na võluvalt on juba mitmeid kordi teinud. 

Aga nüüd siis ka mõned pildid. Neile kommentaariks na palju, et esimesed neist valmisid nn kuduskeemi aretades aga jäid pisut liiga lühikese randmega, teistele lisasin seda pikkust uhkelt juurde siis ja sain pika randmega kindad. Ideaalne ilmselt oleks miski vahepealne variant Kaunistusideena mõlkusid meeles jäised lumehelbed. No päris lumehelbe kujuga need pole, kuid läbipaistvad seemnehelmed andsid päris hea efekti. Üritan seda ka paaril pildid lapse käes demonstreerida, kuigi lapse sebimiskiiruse juures pole võtted päris selged.

 

 

Kui on huvilisi (andke endast märku), siis võin kõpitseda oma kuduskeemi üldsusele arusaadavaks ja siia üles panna.

Natuke sooja ja pisut tsirkust ka…

Kristella küsis juba ammu mu käest ilma sõrmedeta kindaid. Mul mõte liikus ka sel teemal aga no ei leidnud seda õiget lõnga. Tahtsin väga kombineerida miskit nende satsidega, nagu Knittys need randmesoojendajad olid, aga võta näpust, no ei leia siit Haapsalust õiget värvi ja sobivat materjali. Lõpuks siis võtsin kätte ja lõin lihtsalt vardad sisse kapis leiduvasse kollasesse Jumbo lõnga ning klibin-klõbin said valmis sellised kindahakatised.

 

Natuke oli see siiski teistmoodi kudumine. Kuna ei tahtnud na kiiresti sest satside ideest loobuda (lõpuks ikka pidin tõdema, et need jäävad liiga robustsed), siis alustasin kudumist sõrmede poolt. Panin suvaliselt palmikud jooksma ja kui paras hetk käes, siis lihtsalt kasvatasin vahele pöidlasilmused. Kudumise jätkudes aegajalt siis vähendasin neid. Uskumatult mõnus oli niipidi kududa.

Ja selline teine väike nokkimine veel. Kristella hakkas käima Tsirkuse- ja teatristuudios, kus kloun Ummi õpetab neile žonglöörimist ja muid trikke, Aivo Paljasmaa jagab teatritarkusi ja siis on kambas veel üks vene naisterahvas, kes õpetab neile nukukunsti s.t. nukke tegema ja siis neid nende nööridega liigutama. Igatahes Krissu on põnevil ja esimeseks kodutööks sai ta žonglöörimiseks vajalike pallide tegemise. Kloun Ummil olid harjutamiseks mõeldud pallideks kruupidega täidetud õhupallid, mina surfisin pisut netis, leidsin ühe sobiliku õpetuse ja heegeldasin. Esimene katsetus sai tiba väike, vahetasin siis materjali ja heegelnõela ning tulemus nüüd mõnusalt kirju ja täpselt paras.  Täitsin ka kruupidega, see nõue sellepärast, et kui juba treenimiseks läheb, siis kuluks aeg ikka õige asja jaoks, mitte äraveerenud palle taga ajades.

 

9. jaanuar 2008

Ilm on külm, suisa talvine. Võtsin ennast kätte ja kaunistasin Kristella soojad kindad ära, mis juba enne jõule sai haiglas valmis kootud. Nagu ikka kudusin kinnastesse narmad sisse, kuid sel korral tegin need nn sõlmelised ja lõikasin pärast lahti. Siis pole hirmu, et sõrm kuskile kinni peaks jääma. Kaunistasin samade materjalidega, mida roosale mütsile lisandiks kasutasin.

Ja siis tahtsin veel näidata ühte lihtsat asja, mis jällegi peitis endas lõpmata palju ilu. See on üks esimesi asju, mida Kristella kunstiringis valmistas, tehtud pabertaskurätikutest ja natukesest papist. Niisama väljanägemine mittemidagiütlev, aga kui panime selle põleva küünla ümber, siis vaadake, mis välja tuli. See oli tõeliselt ilus ja mõnus latern.

11.detsember 2006

Et siis need Krissu sõrmikud, mis nädalapäevad riiuli peal vedelesid… Häbi, häbi…

Sai viimaks kätte võetud, otsad ära peidetud ja lillekesed peale tehtud. Selguse mõttes olgu mainitud, et jope on tal tumedam lilla, sellest siis ka lillekeste värvivalik. Kinnas kootud käe pealt-alt 2:1 palmiksoonikuga, lillekesed aga sellised hästi lihtsad: loo üles 35 silma; siis koo 1 silm parempidiselt ja viis silma koo maha (no nagu kudumit lõpetades), sama rütmi korda kuni varda lõpuni, alles peaks jääma 10 silma. Need tõmbad lõngaga kokku ja ongi lilleke valmis. Sama lillekest kasutasin ka Kristella nukuriietel ja pärit on õpetus Epsteini raamatust “Knitting over the edge”, mis on vääägaaa hea raamat.
Praegu on varrastele loodud silmad sallkrae jaoks, eks näis, millal päevasel ajal kudumiseks piisavalt aega leian, sest öösiti (no minu peamisel käsitööajal) on vaja tegeleda päkapikkude aitamisega.

8. november 2006

Täna oli Kristella sünnipäev ja nagu lubatud, esitlen ma nüüd oma salaprojekti tulemusi.
Siin ta siis on:

Leidsime nukuvoodi suvel eelmise omaniku träna seest, kui suvilat koristasime. Nüüd mees värvis selle ära ja mina tegin sisse madratsi, padja ja teki.

Teki näol on tegemist minu esimese lapitekiga. Hea oli ära proovida kõik vajalikud nüansid, mis ehk kunagi ka suuremate tööde puhul vaja peaks minema. Eks ta veel harjutamist taha muidugi. Kasutasin raamatut Oro, Saarso “Lapitööd” ja soovitan soojalt seda igale algajale. Minu arust väga väärt raamat.

Lisaks sai veel tehtud soojad riided nukule – nagu päris, kuid kuna tegin need ühekordse lõnga ja peenikeste sukavarrastega, siis on nad parasjagu 38 cm nuku mõõtu. Sellel nukul polnudki varem ühtegi muud riiet kui ainult kombekas, mis tal seljas oli, kui see paari aasta eest lapsele koos nukukäruga kingiti.

Kindad mõtlesin küll esiti teha ilma pöialdeta nagu beebidele tavaks, kuid nuku pöidlad olid na imelikult püsti, et ei jäänud muud üle.
Sokkidel katsetasin lühikeste ridadega kanda. Ei jäänud sellega rahule. Tulevikus vist jätkan ikka kannalaka süsteemiga sokkide kudumist.

Sellise mütsi kudusin kunagi ka Kristellale, kui ta pisike oli. Temal oli tuti otsas pisike kelluke, nagu neid jõuluaegsetes heategevuskampaaniates müüakse. Igatahes lapsele hullult meeldis see. Praegu siis tahtsin lihtsalt tegemise meelde tuletada, kohendada ja kirja panna, sest plaanis üks sedasorti müts ka poisile kududa.

Kampsunil panin jooksma sama palmiku, mis kinnastel-sokkidelgi on kasutatud ja kaunistuseks katsetasin Epsteini raamatust imelihtsat kootud lillekest. Väga armas jäi see igatahes ja tulevikus raudselt kasutan kaunistuselemendina veel.
Pükste kohta võib öelda, et omad vitsad peksavad – kuna kampsiku äärde sai tehtud palmiksoonik, siis pükstele nagu muu sinna kõrvale ei sobinudki. Aga soonikus oli vaja need teha, sest nuku keha on selliste imelike üleminekutega (keha ju kuskile maale pehme ja paksuke) ja seetõttu võttis päris palju aega. Aga ilusad said ja tasusid vaeva ära, ma arvan. Ja veelgi enam – mulle hakkas see meeldima ja nüüd on samas soonikus juba valminud ka mehe ja lapse müts. Aga neid näitan mõni teinekord.

Lisaks sai siis veel õmmeldud fliisist jakike.

Kasutasin kevadise “Käsitöö” lõikeid. Kuna sealsed lõiked on mõeldud nukkudele pikkusega u 43, siis otsustasin oma 38 cm päkapiku jaoks tükid lõigata ilma õmblusvarudeta. See oli viga, sest jakike sai pisut kitsas. Palja kõhu peale oleks sobiv kuid kampsi peale pannes võiks varrukad laiemad olla.

Ja siinjuures on võib-olla sobiv rääkida ka minu eilsest ehete tegemise õhtust. Nimelt koolis olevat ebamugav mässata tordi- ja koogisöömisega. Seega tuleb kommi pakkuda. Aga see poleks ju meie (jajah, olen ka Krissu oma haigusesse nakatanud) moodi, kui me miskit tavaliselt teeme. Seega tegime hoopis igale lapsele ja õpetajale ka muidugi kommikee. Seda ideed sai ka eelmisel aastal lasteaias kasutatud aga siis oli meil kees vähem ja suuremaid komme ja kee otsas veel nuputatud raamiga südamed, millele oli kirjutatud “Krissu sünna 08.11.2005” Sel aastal sai siis aga sedamoodi:

10. oktoober 2006

Sai siis ka esmakordselt ühest ühistegemisest osa võetud. Valisin selleks projekti Soe Kingitus Salasõbrale. Tegelikult mõtteid on liikunud paljude tegemistega siin IT-s, kuid need on liikunud just ainult ühepoolselt st endal oleks mõni huvitav idee, mida võiks proovida teostada aga millegi saamiseks nagu polekski vajadust ja kottide puhul ma ikka suht valiv (mul peamiselt üks kott kasutusel). Sel korral suutsin lõpuks välja mõelda, mida ise võiks tahta ja nii see registreerimine teoks saigi ning siis ootasin põnevusega, mille kallal oleks võimalus endal nikerdada. Olin valmis tegema kõike. Mütsi puhul ehk oleks enne järgi mõelnud, sest ise neid ei kanna ja seetõttu ka nende tegemise praktika väike.
Läks nii, et sel korral sain valmistada rõõmu käpikutega. Üks trett lõngapoodi ja juba poolteist nädalat tagasi valmisid paari õhtuga helesinised kindakesed. Mõte käis vahepeal uitamas pärliradadel ja seetõttu jäi kaunistamine pisut venima, kuid eelmisel neljapäeval panin posti sellise tulemuse:
 

Ühte kindasse sai pistetud lõngavöö, kuid teise peitsin sinisefännile boonuseks ühe liblikaprossi (nüüd pildi pealt vaatan, et sabaots na kõver saanud tahaks nii kohendada teist).