Kevadine punamütsike…

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2

Nokatsid on moes…

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

 

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

 

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.

Suvemütsikesed…

Olen nüüd piisavalt blogimisega pidurdanud. Aeg on tehtud asjad jälle ritta panna. Seda võin juba ette öelda, et vahepealne aeg on peamiselt möödunud heegeldades ja praegu on veel samal teemal mõned asjad pooleli, kuid alati leidub sekka ka mõni päris uus avastus.

Alustuseks sai siis nii oma kui õe piigale heegeldatud suvemütsikesed.

  

  

Mustriks võtsin sel korral ette My Little CityGirl’i Garden Party Hat’i. Esiti muidugi oli plaan mütsidele kaunistuseks miskeid motiive ka peale heegeldada, aga teadagi, kui viimasel minutil (suvi tuleb ju alati kole äkitselt) nikerdad ja kohe pole aega nendega tegeleda, siis paraku ideetasemele need jäävadki Aga nunnud said need mütsid niisamagi. Kasutasin materjaliks Capri Ombre puuvillast lõnga ja nr 3 heegelnõela. Mustrit täiendasin enda poolt na palju, et heegeldasin mõned read sügavuse jaoks juurde. Samas võib äärest ühe rea ära jätta, sest muidu kipub see kukla pealt keerduma.

Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.

Valmistume talvekülmadeks…

No ma ei saa aru, miks minul alati talvekülmad üle öö saabuvad. Sel aastal jälle. Nii ma siis olengi nüüd kolm päeva mütse kudunud.

Kõigepealt müts abikaasale. Kolm aastat tagasi sai mehele kootud müts ja sall. Nüüdseks oli müts nii välja veninud, et suisa keerles peas. Nii siis võtsin kätte ja harutasin mõlemad ülesse, et lõngale uus elu anda. Uut mütsi alustades võtsin ette sellise õpetuse, kuid kuna minu lõng ja vardad olid peenemad, siis tuli seda omaloominguliselt kohandada. Kui müts valmis, soovis mees sellele tagasikeeratavat äärt lisaks. Egas miskit, korjasin äärest silmad ülesse, tegin ühe pahempidise rea keeramisekoha paremaks hoidmiseks ja kudusin siis paraja jupi soonikut lisaks. Lõpuks sai omanikku ja mind rahuldavaks tulemuseks selline müts:

 

 

Järgmisena sai ette võetud müts Kristellale. Sel aastal sai talle ostetud uued talveriided ja needki on eelmistele sarnaselt lillat värvi, kuid pisut teist tooni. Mütsile olid lapsel järgmine nõudmine: “ma tahan kõige tavalisemat mütsi ilma tuttide ja kõrvadeta, no sellist normaalset”. No ma siis üritasin … kavalusega endale ka põnevust tekitada . Nimelt jäi mul Tallinnas käies Veimevaka poes silma sellistes mõnusates erksates toonides Novita Puro lõng, aga kuna jämedamad lõngad kipuvad hiljem pisut rohkem venima, siis mustriks proovisin põimitud soonikut. See hoiab mütsi mõnusalt paksuna ja Krissule meeldisid need tekkinud “sitikad”  ka. Lõpptulemusena siis mõlemad rahul – Krissu sai oma lihtsa mütsi ja mina sain jälle miskit uut proovida.

 

 

Viimasena ootas sooja mütsi poja Kristofer. Juba eelmisel aastal oli plaan talle kududa nokaga talvemüts. Ikka selleks, et lumehelbed taevast alla liueldes silma ei potsataks. Kaelussalli Maasikmari õpetuse järgi jõudsin tol korral valmis kududa, kuid müts jäigi tegemata. Ju siis oli liiga soe talv, et karjuvat vajadust ei tekkinud Eelmise aasta kombekas jäi kevadeks küll juba väikeseks, kuid sel aastal ostsin uue just nimme samade värvidega, et mütsiplaan siiski teoks saaks ja ka sall kasutusse jõuaks. Siin need siis nüüd ongi:

  

Materjaliks on kunagi õele kootud kampsunist üle jäänud Susanna lõng, noka monteerimisel on snitti võetud Mannu õpetusest. Mu meelest sobib kombeka juurde täitsa hästi ja mis peamine – lapsele meeldis.

Tänaseks on kõik, kuid lumi võiks veel oodata, sest mees ja Kristella ootavad endale veel salle ja sõrmikuid, Karmenile peaks kindad kuduma ja ehk ka ühe kaelussalli ning Kristoferile võiks ühed sokid kududa.

9. august 2009

Aeg jälle üks kokkuvõte vahepeal toimunud tegemistest kirja panna.

Kui eelmises postituses näitasin ära juba ühe lapse suvise peakatte, Kristoferi nokatsi, siis järgmisena sai ette võetud kübarake Karmenile:

 

Vanemale tüdrukule sai sel aastal pearätik tehtud. Ma pole siiani eriti miskit motiividest heegeldanud, sestap kasutasin võimalust ja katsetasin ära. Omalt poolt sai mustrisse lisatud suuri seemnepärleid.

 

Kunagi oli plaan sellest üksikust suurest orhideeõiest teha pisike kimbuke, milles ikka nn roheline ka pärlitest, kuid siis oli järsku kiiresti-kiiresti vaja väikest meelespidamise kingitust ning nii pidin leppima ka lihtsama lahendusega.

Järgi sai proovitud uues värvikombinatsioonis roos. Põhivärviks selline tumetumepunane ja äärerant on seesama tumepunane hõbedaläikelise viimistlusega. Tegelikkuses jäi õis rahumeelsem, pildi peal kuidagi äär liiga plingib.

Juunikuusse jäid veel ka mõned kõrvarõngapaarid. Teile on näitamata vast sellised värvikatsetused:

 

Siis aga sai ette võetud veel üks mütsike õe kahekuusele tirtsule. Selle ma kudusin, sest na pisikesed ju peamiselt lamavad ja kude tundub mulle pehmem kui heegeldis. Võtsin ette ühe klaasialuse mustri kunagisest Ilutegijast ja hakkasin sealt sobivalt edasi aretama. Esimene müts sai selline:

Justnimelt esimene, sest ma tegin teise veel. Kaugjuhtimise teel on ju kole raske miskit leiutada ja tuli välja, et etteantud mõõtude järgi müts kippus ikka tiba väike olema. Eks siis tegin uue
Pea peal on sama lilleke, lille ümbritsevad rombikesed on nüüd juba pisut korrektsemalt kujundatud ja lisaks tegin allapoole ka veel mõned üksikud rombid. Nii sain ilusti ja sujuvalt igale vardale veel ühe vajaliku silmuse juurde aretada ning ehk andsid rombid kasvamiseks venivust ka juurde.

Ja lõppenud on ka järjekordne koolikursus. Sel korral oli teemaks Victoria tehnika ehk paralleelsete ridade tehnika, kuidas keegi parasjagu armastab seda kutsuda. Et tegemist on minu lemmiktehnikaga lillede tegemisel, siis ootused kursusele olid hoopis teised, kui puukooli puhul. Olen ju ise palju enda jaoks vajalikke töövõtteid leiutanud ning avastanud seejuures erinevaid nippe ja knihve. Suur oli äratundmisrõõm, kui avastasin, et  olen täitsa õigel teel – ka meid õpetav oluliselt kogenum tegija kasutab täpselt samasid töövõtteid. Juurde sain ka mõned uued nipid, mida lihtsalt siiani polnud veel vaja avastada olnud, kuid peamine, mis hea enesetunde sellest kursusest andis, oli õhkkond. Mõnus oli arutleda erinevate ideede või mõtete üle inimesega, kes on minuga ühel lainel ja ka minust kogenum.  Sellest kursusest siis sündis samuti kaks tööd. Esimene töö oli erinevate töövõtete harjutamine ja valminud detailidest panin mina kokku sellise oksakese:

ning teiseks siis eksamitöö – liilia

11. juuni 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel  

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh ). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.

5. juuni 2008

Et siis, mida me küll tegime terve eelmise kuu…
Alustame vast sellest, et aprilli lõpus sain ühe kiire ussitellimuse hõbe-mustas kombinatsioonis, kuid mustriks sama, mis viimati esitletud kuldmustal komplektil. Kribinal-krabinal, näppudel nobedail sai soov teostatud, kuid enne veel rahustasin oma uudishimu ja rahutut hinge ühe uue must-valge kombinatsiooni proovimisega.

 

 

Just parasjagu enne maalesõitu saabus Krissu kunstiringist oma värvikirju klaasvaagnaga, mille ta tahtis vanaemale-vanaisale pulma-aastapäevaks kinkida. Vat see oli jälle üks hetk, kui laps suutis mind täiesti õhku ahmima panna. Jube ilus ja vinge vidinas oli see. Pildiga selle edasiandmine on muidugi juba teine asi. Vaadake neid hädiseid võtteid ja arendage teemat fantaasiaga edasi, siis saate alles aimu asja tõelisest powerist.

 

Maal sai ära lõpetatud üks mu lilla märtsispektritöö. Häbi-häbi jorutajale, kes lasi asjal nii viimasele minutile jääda, et “vahelehüppajad projektid” suutsid selle õigest ajagraafikust üldse välja puksida. Valmis sai topeltspiraaliga käekee ja kõrvarõngaste komplekt:

Lisaks katsetasin õe rõõmuks helesiniste rõngastega trizantini:

Tagasi koju naastes aga korjasin arvutiekraani kõrvalt kokku oma valmisnokitud helelillad orhideedetailid, tegin mõned lisaks ja panin kokku sellise õie:

Mul on selle õiega veel tegelikult üks edasiarendamismõte olemas (vajab sobilikku lisastaffi), seega saate te kunagi seda siin teemas veel näha.
Ja siis tuli emadepäev ja laste kaardid ja lilled ja kingitused….

  

ja vanaemale saadeti ka postiga kaart

 

Minu poolt vahepalaks pisut heegeldamist: poja sellesuvine nokats sai sinine ja lennukiga…

…mille peale avaldas Kristella ka soovi omale nokatsit saada. Eks näis, miskit punast on juba teoksil ja Karmen on meil veel puhta mütsitu. Vaja ikka neid vahepalu tihedamini teha

 
Põhitegemine aga oli sel kuul jälle rõngamaailmas. No sai mokaotsast lubatud ka miskit natuke sinna Valga laadale teha ja vat kui tegemiseks läks, siis tundus, et äkki see ongi see koht, mille järgi enda jaoks teha otsust – pusida vahel hobikorras ja enda tarbeks (kingitusteks noh, ma ju ise väike ehetekandja) või oleks ikka laiemalt ka asja vastu huvi ning ostjaskonda. Igatahes püüdsin kasutada oma koduste rõngavarude võimalusi ja kombineerisin kokku mõned keed, komplektid ja paraja hunniku värvilisi mobiiliripatseid. Eks siis näis, kuda läheb ja mis see kogemus mulle ütleb.

 

 

  

Lõpuks üks kee ka kingituseks. Need edenevad ja valmivad kuidagi palju lihtsamalt

Nüüd aga, mil olen kätte saanud oma kauaoodatud beebiroosa ja otsalõppenud hõbedase traadi, hakkan pisut jälle lilletama.

13. november 2007

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud . Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab ) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:

Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.

15.september 2007

Projekt “lapse mobiil”

Eesmärgiks: vaja teha mobiilikott, mis oleks edev (no sai kunagi ikka lubatud oma lapsele ka pärlitest mobiilikotti), aga mitte liialt karjuv (seetõttu sai pärliteks valitud hõbedase läikega seemned, mis päevavalguses on sellised hallikad aga lambivalguses saavad suurepärase sära ja kuma) ja peamine, et tal oleks piisav kaitsefunktsioon ning kindlalt kaelas (suve jooksul õnnestus lapsel mobiil kolm korda asfaldi peale kukutada tavalise mobiilikaelapaela otsast, see tõi kaasa klaasipurunemise. Sel korral saime mobiilikesta vahetusest abi, kuid järgmisel korral võib puruneda ka juba ekraan).
Minu isiklikud soovid siit kõrvalt oli selgeks teha pärlitega heegeldamine – pärliuss tundus piisavalt tõhus mobiilikoti paelaks ja tamiiliga kotipunumisel mul ei meeldinud see ohjeldamatu otste peitmine. Samuti tahtsin ära proovida korallid ning mobiiliripatsina mõlkus meeles miski lapsepärane tamiiliga punutud loom.
Vat sellistest asjadest sai siis idee genereerimisel lähtutud. Tegutsemisind käis üles-alla mööda kivisid ja kändusid, sest nii paljude uute asjade katsetamisel tuleb ikka vastulööke ja laiskus nende ületamisel venitab projekti valmimist. Aga nii ta tavaliselt ju ongi, et kui lõpuks asjast siiber saab, siis võtad kätte ja teed asja lihtsalt ära, et uut projekti saaks alata.
Tulemus sai selline (esimene pilt lambivalguses, teine päevavalguses):

Pärliussi tegemisel sai katsetatud hulgim erinevaid mustri ja värvikombinatsioone (nendest juppidest oleks nii mõnegi käevõru, kõrvarõnga või võtmehoidja saanud), kuid kuna mul oli punaseid seemneid ainult üks pakk ja pelgasin materjalipuudusesse jääda, siis harutasin kõik ülesse. Vaja oli sisse tuua teine värv ja vat seda tasakaalu ma siis otsisingi, et asjad ikka kokku sobiks. Esialgu oli ikka plaan kasutada lillemustrit, kuid kuna ma ise alles mustrite tegemisel koba, siis vajalikku värvitasakaalu oli lõpuks lihtsam saavutada diagonaalse triibuna. Linkidest võiks antud teema puhul soovitada järgmiseid:

 http://www.beadpatterncentral.com/tubewelcome.html

http://www.perlenhaekeln.de/index.php?id=4

http://www.beaddust.com/haekeln/haekeln.html

Kotti proovisin samuti heegeldada nn aassilmustega nagu pärliussi, kuid see oli pisut kange värk sellise suurema asja jaoks ja välja ei tulnud miskit. Seega sai proovitud ja tehtud kinnissilmustega hoopis. Nii jäi ka kena ja otse mobiili vastas heegelniidine pehme pind tundus ka hea olevat.

Koti kinniselapakas sai siiski tamiiliga punutud, sest edasi-tagasi heegeldamist ma ilusa pärlipinnaga siduda ei mõistnud. Kasutasin punumiseks nn ruutpistet (square stitch) ja mustriks ikka sedasama ussidiagonaali.

Kinniseklapi otsa meisterdasin korallikesi. Minu eeskujuks oli siin Varvara õpetused.

Järgmine väljakutse oli muidugi ripatsi tegemine. Alustuseks muidugi see, et kodus polnud selleks otstarbeks praktiliselt mitte mingit materjalivalikut. Seega võtsin lihtsalt ette Tiimari valged plastpärlid, mille kunagi lumehelvestele mõeldes muretsenud olin, miskit leidsin ka silmadeks ja alustasin joonise peal näpuga järje ajamist. No tuli ju välja küll teatud maani, kuigi tundsin puudust arusaadavas keeles olevatest vihjetest (kasutasin õpetust miskite hieroglüüfidega raamatust). Takistused tekkisid siis, kui oli vaja keha nikerdama hakata ja joonis na udune oli, et mitte ei saanud aru, kunas ma kutsikale jalgu alla ühendama hakkan. See võttis isu kohe mitmeks õhtuks ära aga nagu ma juba mainisin, kui uus projekt juba terendab ajusopis, siis tekib tahtmine asi lihtsalt asi kätte võtta ja lihtsalt kaela pealt ära saada. Nii valmis ka lõpuks minu pisike kutsikas:

Kuna kutsa sai esiti nii valge-valge, siis nikerdasin talle ühe punase lipsu ka kaela. See siis näha viimasel pildil.

Mis siin ikka lõpetuseks öelda – püstitatud eesmärgid said täidetud, enesel juba seetõttu rahulolu projekti valmimisest ja eks laps oli ka ikka tulemusest üpris sillas.
Täna on meil küll õunapäev (mees ja lapsed läksid ämma-äia juurde õunamahla tegema, mina korjasin kotitäie puu otsast ja hakkan kompotti tegema) aga õhtul saab juba uut projekti ajatada
Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud oma vana võla. Mäletate, suvel kunagi nn laulupeo postituses sai mainitud suvemütsi, mille pilti lubasin hiljem näidata. Siin see siis on:

Pea peal alustuseks jälle ühe linikumustrisüdamik, siis pisut hõredat võrku ja äärde minulikult päikese eest kaitsev äär ning lõpuks Krissu soovi järgi natuke vallatut lokitamist.