Inspireerituna Kroonprintsi sallist…

…valmis minul kolmnurkne kroonprintsi rätik. Kõige aluseks oli see kaheksakannaga rombike salli keskel ja siis veel soov alustada rätti kõige pikemast servast. Nii see leiutamine algaski. Täitsa mõnus tegevus, kuigi edaspidi pean arvestama, et augud ja nupud võiks moodustada omaette mustrit/kujundeid. Paberil (arvutis) tundus kõik olema tasakaalus, kuid kudumis avaldavad nad erinevat mõju ja kogu mustri tasakaal juskui ei olnud enam na hea. Aga see muidugi minu kriitiline arvamus. Teie kirjutage oma arvamus kommentaaridesse

 

Lõng: must Ogre 36/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 3.75, kootud 2.75; äärepits ülesloodud 4.5, kootud 3.5
Mõõdud: 69*141cm 
Muster: ise kombineeritud Kroonprintsi salli motiividest
Kaal: 26 g

Kogemuslik tarkusetera! Kui salli pitsis on nupud, siis hoolimata sellest, et muidu kood kogu aeg parempidi, siis nupud tuleb kokku kududa ikka pahempidise võttega.

Ja nagu ma juba varem olen ka öelnud – ilus kink vajab ka ilusat karpi.

Võtsin kätte ja meisterdasin pisut. Tegemist ei ole päris algse ideega, mis seoses sallidega peas keerles, aga kuna selle salli proovilapp oli na suur, siis pidin lahendama olukorra teisiti. Samas sain harjutada ja kogemusi koguda karbi ülesehituse osas, mille algne idee hakkas idanema Le.li blogist. Nonii, algne info olemas, nüüd on aeg lõpptulemuseks.

 

Pildistada muidugi punase-musta kooslust on jube sant, aga karp ise tuli kena. Arenguruumi järgmisteks kordadeks on, aga jäin esimese “linnukesega” rahule.

Uus mustrikatsetus Haapsalu salli radadel…

Kui viimati Astra sallile pitsi külge õmblesime, siis lappasime uut ideed otsides ja unistades ka “Haapsalu salli raamatut” ja “Pitsilisi koekirju”. No, et milline võiks olla ilus ja huvitav väljakutse järgmiseks tööks. Hakkasime juba raamatute lappamisega ühele poole jõudma, kui mõlemad korraga märkasime ühte ilusat mustrit. Sel polnud küll ühtegi nuppu, kuid tema võluks oli just lihtsus. Kohe oli kindel, et selle me kunagi ära proovime. Minul aga hakkasid sõrmed na sügelema (olin juba nädalakese-kaks tagasi kuubikukirja salli lõpetanud), et tegin samal õhtul proovilapi ära. No oli küll päris elus ka nii ilus ja ahvatlev, et passis salli sisse kudumiseks. Eks vaadake siis ise ja öelge, mis te arvate:

  

Plikaga koos pilt on küll pisut udune (no ei tea isegi, miks fotokaprogrammi muutmata unustasin) aga see emotsioon oli nii mõnus, et ma kohe pidin seda jagama. Ja no eks salli langemist keha peal ole ju ka näha

Mustriks on siis L.Lehismetsa raamatust “Pitsilised koekirjad” leitud mustrikiri nr. 200. Kuduma peab mustrit pisut ka pahemal pool, see ilmselt annabki talle sellised erksad pöörded ja teravamad sikasakanurgad. Äärepits on võetud “Haapsalu salli raamatust”.

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5, kootud 4
Mõõdud: 61*161 cm (120 silma*222 ripsi)
Kaal:  76 g

Kui kellegil on huvi selle salli omandamiseks, siis hetkel on see veel saadaval. Kirjutage mulle miokas@hotmail.com

Sain laiskusest võitu…

… ja nii on lõpuks mu kuu alguses valmis saanud kolmnurkne haapsalu sall viimistletud ja pildile jäädvustatud. Peamine viivitus ehk tuligi sellest, et ehitasin ise omale salli venitamiseks raami. Just jah ISE. Käisin ehituskaupade poes ja võtsin sealt ligi mõned katteliistud, poldid ja liblikmutrid, kaubamajast sai haaratud mõned pakid grilltikke ning nii see ehitamine lahti läkski. Ohtralt mõtlemist, kaalumist, siis puurimist, saagimist, lihvimist, toppimist ja olin viivuks enda saavutuse üle uhkegi. See viiv kestis seni kuni tõmbasin sellele sirgu Astra salli ja siis oli hing jälle suurt rahulolematust täis – raamipulgad olid küll na ilusad  ning tänu liblikmutritele oli neid mõnus ja lihtne kindlalt kokku panna aga pulkade vahed ikka polnud piisavalt hääde mõõtudega. Nii rändasidki raamipulgad nurka uut vaimu ootama. Eks tasapidi hiilis see vaim jälle tagasi ja ma võtsin uuesti puurimise ja toppimise ette Ega teagi, kas see mu raamid ideaalseks tegi, kuid oma sall sai ka lõpuks venitatud.

Aga mis ma sest raamiehiusest na pikalt räägin, tegelikult oli ju teemaks minu esimene kolmnurkne haapsalu sall. Enne kui ma üldse haapsalu salle kuduma hakkasin oli minu eesmärk jõuda kolmnurkse sallini. Mäletan, et mul oli lapsepõlves üks ema kolmnurkne sall kasutusel, selline mõnusalt õrn, paraja suurusega ja  hästi soe. Mõtlesin, et kui ma muidu eriline sallikandja  pole, siis ühte mõnusat kaelasalli tahaks küll endale. Ja õhuline pontšo mõlkus veel meeles. Seegi vaimusilmas üles ehitatud kahele kolmnurksele sallile. Aga aega on mööda läinud nende mõtete mõlgutamisest ja kogemusi juurde tulnud, ka soovid laagerduvad ja muutuvad selle käigus. Igatahes oli mul nüüd hoopis suur tahtmine kududa Kuubikukirja ja sellega teha üks ilus kolmnurkne õlasall. Siinkohal tahaks tänada Angelat, Moni ja Mummi2, kes mulle sellel leiutamisteekonnal mõne kogemusekilluga abiks olid. Kudumist alustasin alumisest nurgast ja igal parempidisel real kasvatasin mõlemal küljel enne ripsi 1 silma. Äärepitsi tegin esiti ainult kahele lühemale servale, kuid siis vaatasin, et ülemine äär ikka jääb pisut ludri ja kudusin sinna ka pitsiriba. Mõõdult sai sall päris suur, no vat selline iludus:

 

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5, kootud 4
Mõõdud: 79*161cm (lõpetasin 260 silmaga)
Muster: Kuubikukiri
Kaal: 58 g

Aga minu järgmise kolmnurkse salliga (jajah, mul mõttes juba sall valmis disainitud)  tahan proovida ülevalt alla kudumist ja see saab olema musta värvi (otsin just  praegu lõnga selle jaoks) ja mustriks kombineerin ise kroonprintsi salli motiive.

Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.

Veel pisut talvesooja ehk mehe sall ja sõrmikud…

Mäletate veel jah, kui esitlesin teile selle talve mütse. Postituse lõpus oli ka pikk nimekiri asjadest, mis veel oma aega ootasid. Nüüd võib paar nimetust sealt jälle maha tõmmata. Valmis said mehe sall ja sõrmikud:

 

Sõrmikutega asi juba lihtne ja tuttav:  joonistasin paberile mehe käe jälje, edasi tibake mõõtmist-sättimist ja 2-vardaga sõrmikud jälle valmis. Nüüd sain ise ka neid kätte proovida ja kuigi minu käe jaoks ta pisut laiaks jäi, tundus sõrmik hästi mõnus ja käe järgi voolav.

Salliga oli pisut leiutamist. Nagu mütsi pealt näha, siis kirju lõngaga ei pääsenud palmikute efekt eriti esile, seega sellest loobusin. Või no peaaegu . Hakkasin tavalist 2-2 soonikut kuduma, aga igavuse peletamiseks ikka pisut keerutasin ja katsetasin erinevaid võtteid. Sellest sai sallile peale sik-sak koos mõningate teiste detailidega. Huvitaval kombel parempidisel (õigupoolest soonilisel) pinnal tulid need palmikulised keerud palju paremini esile. Aga ikkagi jäi minu jaoks efekti väheks ja justkui nagu miski kiiks oli puudu. Vot see õige kiiks lõigi järsku poole salli peal pähe. See oli kalakiiks Ühel hobikalamehel võib ju olla üks kalasall

Minu teine Haapsalu sall on valmis…

Väga ilus tuli teine välja

Sel korral järgisin täpselt raamatu vardasoovitusi s.t. kuna põhiosa sai kootud vardaga 3.5, siis silmad on ülesloodud 4.5ga ja äärepitsil on siis vastavad numbrid 4.5 ja 5.5. Tulemuse üle ei saa kurta, kuid järgmisel korral vist ikka katsetan äärepitsi jaoks veel korra tibake peenemat varrast. Aga mis siin ikka lobiseda, nautige…siin ta on oma täies hiilguses:

 

Panen siia enda jaoks nn ametliku statistika ka:

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5.5, kootud 4.5
Mõõdud: 58*150cm (113silma*214ripsirida)
Muster: Lehega piibelehekiri ehk Ingrid Rüütli kiri
Kaal: 76g

Kogemuslik tarkusetera! Kui eelmise salli tegemisest jagasin kogemust oma “sitikate” kudumise kohta ning vähemalt üks inimene andis märku, et sellest nõust oli kasu, siis mõtlesin, et äkki sel korral poetaks veel miskit. See võib-olla ei olegi midagi erilist, aga päris raamatu järgi ma ka ei tee seda. Jutt käib pitsi külge õmblemisest. Nimelt raamat soovitab pits enamvähem sätitada salli kõrvale, kinnitada see mõnest kohast haaknõeltega ja siis hakata aga otsast pihta kokkuõmblemisega. Minu kui täpsusfriigi ja matemaatiku jaoks oli see aga liiga umbes värk ning veel häiris mind see, et peaksin sellist nikerdamist tegema laua ääres või põrandal koogutades. Seega…mina teen seda tööd süles, mõnusalt toolinurgas kössitades:
Kõigepealt võtan kaks pikka ja peenikest varrast, ühele korjan äärepitsi silmused ja teisele poole salli (üks pikk äär+üks lühike äär) silmused. See annab mulle täpse ülevaate, kui palju on mul silmuseid vaja kokku klapitada ja kui on vajadust valemiväliselt mõned silmused lisaks hajutada, siis saan seda kohe alguses täpselt planeerida. Samuti saan silmusepealt sättida nurka sakitipu nii kuis peab ja ilus on. Edasi polegi muud kui võtad mõlemad vardad korraga pihku (minul on üleval pool sallisilmused ja allpool äärepitsisilmused) ja hakkad varrastelt vaheldumisi silmi nõelale nokkima.

Ja nii ongi minu jaoks on kõikse vastikum asi selle äärepitsi õmblemise juures lõngaotste peitmine.

Alustasin uue Haapsalu salliga

Ootamatult tekkis pärast eelmise salli valmimist üks tellimus. Selle üle oli mul muidugi ainult hea meel, sest mis motiveeriks paremini uut üllitist ette võtma. Kuna tellitud lõng polnud selleks hetkeks veel kohale jõudnud, siis tegelesin ettevalmistustööga s.t laenasin soovijale oma “Haapsalu salli” raamatu välja ja lasin tal ajusid ragistada, et leida sobiv muster. Olin valmis kõike proovima, sest tõesti, see raamat on nii mõnus, et võtaks aga muudkui järjest mustrid ette ja kooks sallideks.

 Aga…

…te ei kujuta ette mu üllatust ja siirast head meelt, kui sain teada, et valituks osutus lehega piibelehekiri. Just jah, see on seesama kiri, mida kaalusin oma esimesegi salli puhul. Tol hetkel jäi kahe mustri vahel valikul peale kividega õnnelehekiri, kuid plaan piibelehekirja kudumiseks lähitulevikus oli endiselt päevakorras.

Eelmisel nädalal sain kätte lõnga. See on pärit Inglismaalt, tiba jämedam kui eelmine – 28/2, märksa valgem ja ka pehmem. Eile õhtul tegin ära vardaproovi

ja täna hommikul lõin 113 sallisilma vardale. Arvan, et sobiva pikkuse saavutamiseks pean kuduma 13mustrit.

Esmamulje kudumisest: kuigi lõng on pehme ja venitatud proovilapp jäi mõnus õrn, igatsen ikkagi taga oma eelmise korra peenemat lõnga. Seega pole ime, et kunagi tulevikus proovin hoopis ära 48/2 lõnga ja vaimustun hoopis sellest. Seni aga tuleb ära kasutada nii umbes kümne salli jagu praegust 28/2. Kes teab muidugi, võib-olla olen käesoleva salli valmides ka sellest jämedusest vaimustuses.

16. september 2009

Selline ta siis saigi – minu päris esimene Haapsalu sall!
 

  

Nagu pildilt näha, siis nn sõrmusetesti läbis see ka edukalt. Minu sõrmus on suurusega 17.5. Aga siit siis muud põnevad andmed:

Lõng: Ogre 32/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 3.75, kootud 2.75; äärepits ülesloodud 4, kootud 3.5
Mõõdud: 55*130cm (121silma*230ripsirida)
Muster: Kividega õnnelehekiri
Kaal: 54g

Kogemuslik tarkusetera! Oma “sitikate” (seitse silma kokku ja nendest 5 silma uuesti välja) kudumisel kasutasin abiks peenikest sukavarrast. Nii oli hea kokkukootavad silmused ühepikkuseks sikutada ja siis stressivabalt läbi kududa.

Hästi mõnus oli see sallikudumine, seega läheb see ettevõtmine kindlasti kordamisele. Aga kuna ma ise pole eriline sallikandja inimene, siis minu esimese salli omandamiseks võite sooviavalduse saata mulle mailile.

6. mai 2007

Olen selle teemaaretamise siin täitsa unarusse jätnud. Fotokast leidsin suisa lihavõtte aegsed pildid, kui Kristella oma toas jäneste näituse korraldas. Ehk sellest alustangi…

Idee ilmselt sai alguse koolist, kui kõigil lastel paluti kaasa võtta üks jänesekaisukas. Mina ise olin sel nädalal Tallinnas koolitusel ja kuni nädala lõpuni kuulsin emotsioone, plaane jms samateemalise näituse avamisest kodus läbi telefoni. Reede õhtul õnnestus asi endal üle vaadata. Toa ukse peal juba oli meisterdatud sildike, mida näete ka esimesel pildil. Aknalaua peale aga oli koondatud kõik jänesed, mis meil elamises leidus. Seal oli siis karvaseid kaisukaid, üllatusmunade mänguasju, varemmeisterdatud nikerdisi ja jooksvalt meisterdati iga päev asju juurde. Juuresolevatel piltidel ongi siis näha need uued nikerdamised – sõrmetrükiga jäneste pilt, salvrätihoidja-jänes, lihtsalt kevadine pilt guashshide ja plastiliiniga, veel üks kurvemapoolsem jänes wc-paberi rullist ja kõige tipuks vilditud jänes. Selle viimasega oli tal vist parasjagu pusimist. Ühel päeval helistas mulle loengu ajal mitu-mitu korda, kuigi meil oli kokkuleppe, et õhtul jagame päevamuljeid. Hiljem siis selguski, et asi oli olnud viltimises või õigupoolest selle kaasmõjudes. Nimelt oli ta endale nõelaga sõrme torganud. Igatahes, kuigi see jänes on pisut sellise hädise olemisega, mulle ta hirmsasti meeldib .

Ise olen teinud vahepeal kaks pääsusaba rätti…
Kunagi tõi ämm mulle kaks peenikese lõngaga poolilõppu. Ei osanud sellega toona miskit peale hakata, tundus nii peenike see lõng. Aga kui see ilus pääsusaba siin IT-s lendama juba hakkas, tekkis mul mõte seda mustrit kasutada kaelaräti jaoks. Ühel soojemal päeval taskust ilmselt bussiistmele poetatud vana kaelarätt andis aga tõuke asi nüüd lihtsalt ära teha. Alustasin punase lõngaga ja nr 3.5 varrastega. Tegin alguse ära ja siis hakkasin kahtlema, kas ikka äkki liiga hõre ei jää. Harutada nagu ka ei raatsinud ja seega võtsin kõrvale peenemad (nr 2.5) vardad ja sama peene siniselõnga. Algus tundus nagu parem aga uued kahtlused suuruse osas sundisid mind kudumist jätkama. Ja nii valmis mul esimene pääsusaba.

See kaelapaneku pilt on enne viimistlust tehtud. Tahtsin ikka kähku proovida ja sättida, kuidas peaks jätkama punasega rätiga, sest see oli ju see õige värv, mis jope juurde sobis. Arutlused andsid tulemuseks selle, et jätkasin punase lõngaga ja sama nr 3.5 varrastega, et saada pisut suuremat rätti. Niisiis mõned õhtud hiljem oli mul nn pärisrätt ka proovitöö kõrvale panna (pilt on küll mõnevõrra udusem):

Et vahepeal see kudumise laine minust üle käis, siis jäid pärlid mõneks ajaks kõrvale. Uuesti äratas minus suure tegutsemiskihu kolleeg, kes ühel päeval avaldas soovi, et ehk teen talle mõne lille. Konkreetset sordivalikut tal polnud, seega esimese hooga pakkusingi neid hiliseid nartsisse, mida veebruaris emalegi kimbutäis tehtud sai. Õhtul aga oma raamatuid lapates tuli suur tahtmine hoopis miskit uut katsetada. Aga eks see esimene kord ole ikka selline vaevarikas leiutamine ja nuputamine ja kaalumine ja kõhklemine ja …
Igatahes täna sai lõplikult valmis minu esimene päris oma tehtud potilill ja siiani olen ma tulemusega ülirahul. Eks homme paistab, kas valitud potitamisvahendid ka ennast õigustasid.

13. november 2006

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on -  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.