2. aprill 2008

Kui juba ussitamise vahel sai pisut rõngastega mässatud, siis pärast eelmist posti sukeldusin chainmail’i maailma täielikult. Uurisin-puurisin uusi võtteid, temaatilisi termineid ja vastavat loogikat ja kõike muud. Loomulikult katsetasin praktikas ka mitmeid seoseid, mida kodus olev materjal võimaldas. Kõigepealt valmis kullakarva mobiuse flower käekee, mille kinkisin sünnipäevaks vanemale õele:

Kuna tulemus oli mõnus, proovisin sama asja mustade ja hõbedaste rõngastega. Pealtnäha ei miskit erilist…. aga kui käe peale panin, siis tundus nii nunnu, et pidin kaelakee ka juurde tegema 😛

 

Järgmisena proovisin spiraali:

 

ja siis lihtsat seost nimega barrel, mis osutus jällegi na kenaks, et tegin kaelakee lisaks.

 

Vahepeal kulus paar õhtut abikaasa ideevälgatuse teostamiseks. Äia juures külas käies on meestel alati kombeks kabet mängima hakata, kui paras gramm juba naha vahel. Sellest siis tekkis kaasal idee, et võiks talle sünnipäevaks kinkida sellise kabelaua, mille nuppudeks on viinapitsid. Mõeldud-tehtud. Kohalike poodide pitsivalik polnud just suurem asi ning kõikse pisemad leitud pitsid osutusid siiski üpris kogukaks, sest peaaegu pool pitsikõrgust moodustas ülipaks põhi. Aga ikkagi…

 

Pitsid siis kaetud salvrätitehnikaga, malelaud nuputatud HAMA nuppudest ja kogu värk kleebitud vastupidavuse tõstmiseks paksule papile.

Edasi sain jälle tegutseda omade asjadega. Sedakorda mõned ussid ja lill. Olime munadepühade ajal maale minemas ja lubasin paar ema kingimuret jälle lahendada: peretuttava jaoks ussitada ühe mustakuldse kee ja kolleegi jaoks keerutada nuppus roosi.
Et mul oli kasutada kahte eri tooni kuldseid metallikseemned, siis sain valimiseks välja pakkuda suisa kaks keed, millede disain siiski sarnane.

 

Katsetasin siis ära ka selle nuppus roosi, mille õielehtede tegemise kogemuse sain juba aasta alguses,  kui koos õe Leaga neid keerutasime, kuid siis pidin neist loobuma ja asi jäi mu sisemusse pooleliolevalt närima. Nüüd enam ei näri aga lõplikult rahule ma selle tulemusega ka ei jäänud. Teised jäid. Ju selleks korraks peab sellest piisama…

Et autosõidu ajal ja muidu lobamise kõrvale miskit nikerdada oleks, sai tagavaraks lükitud niidile üks Kesoni pakutud must-valge muster. Selleks ajaks kui küla pealt jälle kodus olime, sai ka uss valmis.

 

Ja lõpetuseks ikka veel pisut chainmail’i. Te vist juba teate, mis järgneb lausele, kuidas Krissu tuleb koju sünnipäevakutsega 😀 Ma siinkohal siis edasi ei seletagi, mainin vaid, et kasutatud on euro 4-1 weave’i ja japanese daisy’t.

 

 

Katsetamise käigus sai Krissule ka uus mobiiliripats tehtud

Ok, sai nüüd igavesti pikk postitus. Panen teile veel siia pisut kevadet, mis Kristella eile kunstiringist koju tõi ja püüan ise rõngad peast saada ja lillelainele ümber lülituda. Hädasti oleks juba vaja 😛

 

26. detsember 2006

Jõulu- ja muud kingitused.

Tänuks organiseerimise ja asjaajamise eest sai heegeldatud kõrin. See on tema heategija lapsele muidugi…

Igatahes tänud veelkord. Raamatud on mõnusad ja igati väärt tellimist-muretsemist. Soovitan kõigile soojalt. Jutt käib siis Nicky Epsteini raamatutest “Knitting beyond the edge”.

Ämmal oli jõululaupäeval sünnipäev. Oli juba ammu plaan talle proovida teha pärlitest jõulukaktust, kuid ajapuudusel asja kättevõtmine muudkui venis. Lõpuks keerutasin kokku hoopis roosi, mille jaoks mul juba varem pärlid traadile olid lükitud. Lill valmis lõplikult vahetult enne sünnipäevale minekut, seetõttu on kiiruga tehtud pildid ka natukene nadid seda ilu väljendama. Siiski peaks mingi ettekujutuse ikka saama minu järjekordsest proovitööst.
Eeskuju on nakkav, seega tahtis Krissu ka vanaemale lille teha. Temal valmis see omaloomingu korras volditud paberist, karvatraadist ja mõnedest Hama nuppudest. Tolmukatega pidin ikka pisut teda aitama aga idee minu meelest vahva.

Veel olid detsembris sünnipäevad minu noorema õe kolmel lapsel. Osad kingid said ise tehtud ja kuna kätte saadi nad jõuludeks, siis esitleda saan neid ka alles nüüd.
Jan Marten sai sünnipäevaks sellise arendava mänguasja. Arendada võiks see lapse kuulmist ja rütmitaju (erinevad helid ussi lülides), värvitaju (õppides erinevaid värve), motoorikat (ussi lülisid krõpsudega ühendades). Tegelikult oli plaan tikkida peale ka lapse nimetähed, mida ta saaks siis tulevikus õppida ja oma nime kokkupanemiseks kasutada, aga krõpsuring lülide küljes peaks olema pisut suurema diameetriga, et kõiki lülisid jaksaks kinni hoida, kui laps ussi peast kinni võtab ja seda järgi veab. Praegune 7 lüli tundus olevat õpetuses mainitud krõpsuringi jaoks ülim piir.

Tuli juba tuttav pilt ette? Eks ta nii ole jah. See idee sai teostatud juba kalendrikonkursi jaoks. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest aastalõpurutus seda tõenäoliselt enam ette võtnud poleks. Ussiõpetus siis saadaval SIIN. Veel oli esindatud konkursil üks nuputatud ehtekarp, mille õpetuse võite leida SIIT. Idee oleks olnud ka üks krokodillimüts lapsele teha, aga aega nappis ja elu näitab, et siiani pole sellega algust teinud. Varsti juba talv läbi. Aga ehk läheb veel nii külmaks, et see sunnib mind tegutsema või lükkan seda ideed veel aastakese edasi.

Aga edasi kingitustega. Mette-Marit on täiesti lootusetu puhhi fänn. Kaisukaid on tal juba igat sorti sel teemal, seega sai välja mõeldud miskit muud. Proovisin pilti pluusile triikida.

Väidetavalt ei ole võimalik seda pluusi enam lapse seljast ära saada. Nii kui pakist välja võeti pandi selga ja sellega mindi ka magama ja ärgates jälle sai toas olla sellega… Hea on teada, et suutsin lapsele kustumatut rõõmu teha.
Tegelikult pole see mu esimene nn pilditriikimiskogemus. Või peaks ütlema meie, sest umbes 8 aastat tagasi tegi mu mees emale-isale, ämmale-äiale pulmade puhul valged t-särgid, milledel olid selline pilt.

Anetele meisterdas-joonistas Kristella raamatu, mis on täis analoogseid ülesandeid nagu paarist pilti sai ka tehtud.

Jõuludeks sai tehtud Mettele ja Netile sellised tassid. See on minu esimene katsetus salvrätitehnikas. 100% rahule tulemusega ei jäänud, kuid targemaks sain küll. Esiteks oleks pidanud ostma kallima st läikega laki. Antud juhul jäi pildikohad matiks. Ja teiseks – valge karuke kahvatus tassi peal. Pean veel katsetama, kas valge puhul peaks ikka kahekihilist pilti proovima või siis äkki mätsisin sellele liiga palju lakki peale, et see kohati suisa läbipaistvaks muutus. Sellegipoolest said tassid nunnud. Mõlemale plikale said lisatud tassi sisse patsikumm ja klambrid.

Ja häbiga pean tunnistama, et ühe kingituse jäin võlgu. Seega jätkuvad minu tikkimisööd ja loodan, et varsti saab vanema õe pojale ka kingi posti panna.

See-eest sai aga heegeldatud veel kaks nokatsit. No leidub ka selliseid peresid, kes jõulupühi ja aastavahetust lähevad Kanaari saartele veetma. Sellest ka siis keset talve selline tellimus. Õnnetul kombel aga jäid pildid neist tegemata. Ehk õnnestub need tulevikus siia poetada. Võrreldes oma poja suvel tehtud nokatsiga oli muutuseks see, et panin nokakihtide vahele plastist sisu. Nii jäi see minu kriitilise pilgu jaoks kohe päris ideaalselt hoidma.