Organiseerime LEGOsid…

9. sept. 2017

Taaskord 2a tagune tegemine…

Meie pere lapsed on parajad legofännid. Kui varasemalt olid nad huvitatud valmiskomplektidest ja juhendite järgi pusimisest, siis nüüd eelistavad igal ajal lihtsalt klotsidest omaloomingut luua – sujuvalt mängitakse vaibal edasi arvutis poolelijäänud arvutimängu või meisterdatakse nukule mobiiltelefon vms. Äge on vaadata, kuidas lastel fantaasia lendab. See meenutab pisut ka oma lapsepõlve, kus sai vahel mitte millegist tehtud hetkeks sobilikud mänguasjad (ntx tuleb meelde, et pärast vihma sai alati võililledest ja puupulgast tehtud nukud, kellel vinged lokid poriloikudest soengusse said :P).

Milleks siis peaks neid legosid niiväga organiseerima? Eks ikka seepärast, et need ei vedeleks alalõpmata jala all ja teisalt, et lastel oleks lihtsam asju korras hoida. Esimesena sai hetkeidee ajel hõivatud paar kingakarpi ja neisse pizzakarpide ja klammerdaja abil tehtud lihtsad sorterid:

Aga oh häda, see kolistamine ja krabistamine ei lõpegi, kui otsitakse mingit kindlat juppi. Kas tuleb tuttav ette? Novot, seetõttu hakkaski lastetuba remontides keerlema peas ka mõte, et legoklotsid tuleb elutoast sinna kolida. Kuna just väga palju ruumi seal pole, siis sai nutikalt ära kasutatud kapi ja seina vahelist väikest ruumi ning harjutatud kätt ajalehtedest punutistega.

Vormiks kasutasin laste klotsidest kokku pandud ristkülikut (kahjuks sellest ühtegi klõpsu pole teinud) ja põhjaks juba varem proovitud ja heaks kiidetud papp-põhjaga tehnikat.

Et endal ka põnev oleks, siis sai proovitud erinevaid mustreid/punupindasid. Esimene sinine kast sai siniste ja roheliste legode jaoks ja punupinnaks lihtne kahe vitsaga põime:

Kuna need kandilised nurgad ei ole just algaja punuja tugev külg, siis kõik karbid said tehtud ilma nurgapostideta ja et ülejooksud liiga pikaks ei läheks sai seal tehtud üks lisakeere ja mu meelest jäi väga ok:

Järgmisena võtsin ette valgete klotside karbi. Et need oleks hästi põhja pealt näha, siis sai see musta salvrätiga tumedaks tehtud.

Mustris üritasin lihtsalt poole punumise pealt suunda muuta, nii et keskele jäi “kalasaba” muster:

Edasi siis värviks punane, millel üritasin külje peale teha pikendatud vitsajooksuga mustrit. No olgem ausad, nii väikese pinna peal ei jää mitte miskit näha 😛 Seal peaks olema külje peal x kujuline rist.

Torni kõige alumine karp sai plaanitud Karmeni Friends seeria legode jaoks. See pidi olema omajagu kõrgem, et ka piknikubussi ära mahuks, sestap sain katsetada lisaks kalasaba mustrile ka kolmevitsapõimet nii ühel kui teisel pool õhuvahet. Värvitooniks sel korral puhtakujuline “Äripäev”.

Siin pildil on veel hästi näha seda nurgapostita nurka.

Järgmised vajalikud kastid said tehtud juba katsetatud lemmiktehnikates ning kõige pealmine on mõeldud plaatide ja poolikute meisterduste tarbeks, mida ei raatsita kohe pärast mängimist lammutada:

Mänguhoos on kastid tavaliselt selliselt:

ja igapäevaselt nii kapi vahel:

 

 

 

 

Advertisements

Liblikad ja pulgakommid ehk kutsed sünnipäevaks…

25. aug. 2017

“Ma tahaksin pulgakommidega kutseid… ” pöördus Karmen minu poole ca aasta tagasi. “Ahsoo! Või nii!” maigutasin mina suud ega osanud miskit esiti kosta, aga ära ka päris ei öelnud.

Selle asemel sukeldusin internetiavarustesse realiseeritavat ideed otsima. Kas ma leidsin? Liblikaid kahjuks mitte, küll aga erinevaid lilli, jäneseid, põtru ja isegi ämblikke.

Olin siiski veendunud, et ma olen miskit sobivat lahendust kuskil näinud ja just liblikad annaks piisavalt kirjutamise ruumi, et vajalik tekst ära mahutada. Aga no pikalt sa ikka aega raiskad otsimisega, selle asemel tuleb lihtsalt proovida ise meeles mõlkuvat ideed realiseerida. Meie võtsime ilusa liblika kujutise, timmisime pikkuse-kõrguse parajaks ja printisime kartongile nn toorikud. Karmen sai ise igale liblikale tiivamustrit joonistada ja mina siis sättisin pulgakommi liblikale kehaks ja peaks.

Täitsa ägedad said mu meelest!


Ka prügis võib miskit ilusat olla…

12. aug. 2017

Aasta oli, ma arvan, 2015…

…kui alustasin pärast eelmisi katsetusi kööki prügisorterite punumist. Täieliku valmimiseni läks pikalt, sest pidin ise vahepeal mõtteid mõlgutama ja arenema. Protsessist mul jooksvalt pilte pole, kuid mäletan, et rullisin jämedamaid pulki, võtsin ühe tomatikasti Säästumarketist vormiks ning hakkasin aga pihta. Jooksvalt sai siis vormi pisut ülespoole nihutatud ning esimene kast valmis täitsa tavalise punupinnaga.

Pärast selle kasti valmimist sai teda ilusti töödeldud nii pva kui värviga ja jäetud siis ootama paremate mõtetega aegu, sest polnud veel lõppviimistlust oma peas lõpuni kujundanud.

Selle asemel punusid näpud usinalt kaks järgmist kasti. Teisel kastil üritasin harjutada nn kalasaba mustrit (tänane teadmine ütleb, et püstpulgad peaksid olema tihedamalt)

ja kolmandal kastil juba sellist vingemat palmikulist punupinda.

Kastide mõõtudeks sai 30*40*61 (pikkus*laius*kõrgus) ja igal neist on oma missioon täita – esimesse kogume pabersodi, teise plastpakendeid ja kolmandasse taarat. Julgen öelda, et oma lõppviimistlust ootasid need kastid aastajagu vast enne kui saabus selgus lõpliku värvi ja kujunduse osas. Kasutasin neist kahe viimase peitsimiseks Herdinsi kirsivärvi pulberpeitsi ning mustririba sai peale päevalillelistelt salvrätikutelt.

 

Üks kastidest on valge seepärast (pane tarkus kõrva taha), et PVA ja värviga töödeldud pinnale peits enam ei hakka. Eks näis, kas hakkan timmima sarnast tooni värvidest või jääbki ta teistest erinevalt valge.

Igatahes olen oma kastidega väga rahul ja need toimivad imehästi. Ka prügikastid võivad olla ilusad ja pilkupüüdvad!

 

 

 


Krissul taas uued kindad…

2. mai 2017

Et siis räägiks pisut neist kinnastest, mille pärast Krissu mind siia blogisse nokitsema saatis.

Või pisut lihtsalt viitaks ajalukku. Kas mäletate, et ca 5a tagasi sai räägitud blogis ühe raamatu jaoks tehtud kinnastest. Neile nn raamatu kinnastele eelnesid aga Kristellale tehtud lillad kindad, millega kõigepealt sai katsetatud tehnikat, kuid mis mingil põhjusel jäid siin näitamata. Kindad olid ausad ja pidasid vastu suisa 2 jope jagu aega kuniks eelmise aasta lõpus toimus taaskord talveriiete vahetus ja sel korral ka värvivahetus. Niisiis nõudiski laps uusi kindaid.

Eks siis otsisin oma tol korral tehtud märkmed ja skeemi üles ning kohandasin uuele materjalile:

Materjali kooslusega ei jäänud päris rahule. Põhimaterjal oli küll natuke jäme, kuid ideaalselt mõnus ja pehme ja õiget tooni aga satsimaterjali otsimisega pidin tükk aega vaeva nägema ja lõpuks tunnistama, et see ei jäänud nii hästi hoidma, kui oleks tahtnud:

Materjalid:

põhilõng: Filati lõng Salto (76% akrüüli, 12% alpaka,12% villa, 50g=90m, vardasoovitus 6-7), mina kudusin 4.5 varrastega

satsilõng: Gründl lõng Hot socks (75% vill, 20%polüamiid, 5% Kashmiir, 50g=200m, vardasoovitus2.5-3), mina kudusin 3 varrastega

pärlid: 4/0 tšehhi seemnehelmed

vooder: vana kulunud masinkootud kampsun 😛

 

Ja lõpuks viitan ühe väga hea silmaga noore fotokogumikule, kes on teinud ka ülaltoodud pildid. Saage tuttavaks – Sille Riin Rand

 


Tütre käsul ja enda soovil…

19. apr. 2017

… et mida ja miks siis, eks ole?

“Sa no lihtsalt pead oma blogi jälle täiendama, sest me käisime ekstra sõbrannaga metsas Su kootud kindaid pildile püüdmas… ” ütles Krissu mulle juba vähemalt kuu aega tagasi ja ma ise kinnitasin pühalikult, et jajah, ma võtan ühel päeval asja jälle käsile.

Aga milleks ja kellele? Pean tunnistama, et olen viimase aasta jooksul korranud ja taasavastanud uuesti teemasid, mida olen blogis kajastanud ca 10 aastat tagasi. Ega ei usugi, et nii palju aega sellest möödas on, kui kirja pandud ajalugu seda ei kinnitaks. Aga lisaks nostalgilistele meeleoludele hindan veelgi rohkem mu enda blogisse pandud linke ja viiteid kasutatud materjalide ning õpitud kogemuslike nippide kohta. See on väärtus minu enda jaoks (loodan et ka Teie jaoks) ja selle nimel tasub pingutada, et ka järgmise 10a pärast oleks, millest tuge leida.

Ma kahjuks ei saa enam läheneda kronoloogilises järjestusest, vähemalt seni kuni on pildimaterjali ja mõtteid vahepealsest ajast, kuid üritan siiski siia edaspidi regulaarselt postitusi lisada.

Täna aga lisan paar meeleolukat pilti möödunud pühadest. Meie pere vanim laps ei saanud kodus viibida, eks siis saatsin pisut meeleolu talle pakiga 🙂

 

Kukekeste-kanade tegemine on imelihtne – lõika munakarbist välja sobiv tükk, lõika vildist hari ja nokk ning kinnita need liimipüstoliga õigesse kohta. Silmadeks liimisin ma väiksed pipraterad.  Algne idee võetud aprilli “Nipiraamatust”

 

 


Lillelised klõpsukotid

14. mai 2016

Mu postituste seeria punumise arenguteest on taas toppama jäänud, aga see kindlasti jätkub veel. Vahepeal näitan aga oma viimast nikerdust heegeldamise vallas.

Iga uus on mõnes mõttes vana, eksole. Kunagi sai tehtud Karmenile päevalilleline õlakotike, mida mitmel korral imetlesid ka õelapsed. Oma mõttes lubasin juba siis, et ühel päeval võtan kätte ja teen nendele ka seda rõõmu. Ja sel aastal otsustasingi nende sünnipäevade eel selle asja ette võtta. Uurisin tüdrukute lemmikvärvi ja asusin vastavalt sellele tegutsema. Tulemuseks valmisid kaks lillelist kotti:

mai2016lennagetterikl6psukotid1

Ühel tegin tagumise poole rohelise nii kuis sai tehtud ka Karmeni kotil aga teisele tegin hoopis teistmoodi roosa. Nii ei olegi pealmist ega tagumist poolt vaid on lihtsalt vastavalt tujule heleroosa või tumeroosa lilleke pealmisel küljel.

mai2016lennagetterikl6psukotid2

Kuna minu õmblemisoskused on algelised, siis voodrile sai taaskord lähenetud kavalusega ja kotid said voodrid vanadest teksajakkidest koos väga korralike taskutega 🙂

mai2016lennagetterikl6psukotid3

mai2016lennagetterikl6psukotid4

Loodan, et plikadel on neist kottidest rõõmu.

mai2016lennagetterikl6psukotid5

Tehnilised andmed:

Lõng: Almina 8/4 (100% puuvill, 50g, 169m)

Heegelnõel: 2.0

Õllepurgiklõpse: 296+306tk


Uus algus punumisele…

27. märts 2016

Eelmise aasta lõpus oli korra juttu, et pole blogis kajastanud oma ajalehepunutisi (kui aastalõpu kuusekesed välja arvata). See on teema, mis mind tegelikult viimasel ajal kõige rohkem köidab. Katsun taastada kronoloogiliselt seda arengut, mis tasa ja targu on tekkinud.

Esimene postitus ei ole just kõige ilusamate piltidega, pigem on selle väärtus uuesti leitud inspiratsioonist ja paljudest linkidest, mis ka ehk Teid toimetama innustavad.

Kui mäletate, siis aasta oli 2010, kui rääkisin oma esimestest katsetustest ja ideest teha kööki paar suuremat kogumiskorvi. Tol korral jäi mõte soiku, sest ei olnud päris rahul lõpptulemuse tugevusega.

Uuesti kerkis teema esile 2014a suvel, kui internetis sattusin juhuslikult sellisele videoklipile. See nähtud kastide tugevus ja märksõna “PVA” pani mul uuesti näpud sügelema. Võtsin ette kastide punumise koridori kappi. Nii sain vabalt harjutada ja eksimused ei karjunud igapäevaselt näkku 😛

Esimesel kastil proovisin ka augustatud põhja. Pisut küll teisiti kui ülaltoodud videos, aga ega see väga ei õnnestunud, sest augud said liiga serva lähedale (üks läks seepärast isegi katki).

2014koridorikarbid1

Teisalt ei meeldinud mulle, et põhja papi äär jäi kastil nähtavale.

Viimistlemisel olin väga täpne juhendeid järgima – kõigepealt kruntisin PVA liimi ja valge värvi seguga (peidab ajalehe kirjad ja muudab tugevaks), siis värvisin õiget tooni (annab ilu) ning lõpuks tõmbasin ka lakikihi peale (annab kaitsekihi mustuse vastu). No ja tulemuseks oli tõeliselt tore ja tugev kastike, millele sai sildike “Mütsid”

2014koridorikarbid2

 

Järgmise kasti jaoks otsisin paremat põhja õpetust ja leidsin proovimiseks sellise. Pean ütlema, et järgnevad kastid ma olengi valdavalt selle võttega teinud. Mulle meeldib, et papipõhi ei jää kuskilt paistma ja punuäär on kena ja konkreetne. Lisaks on sel põhimõttel alati hea arvestada, et võib põhja teha täpselt vormi suuruse.

2014koridorikarbid3

Uue asjana proovisin ka õhulist vaherida, kuhu pael punuda. Mõtlesin, et nii on vast lihtsam sildikesi kinnitada, aga vahe jäi pisut liiga lai sel.

2014koridorikarbid4

Kolmanda kasti puhul enam polnudki muud, kui juba õpitud ja katsetatud nipid käiku lasta ning karp lihtsalt valmis punuda. See jäigi valgeks, ühelt poolt laiskuse ja teiselt poolt vahelduse mõttes.

2014koridorikarbid5

2014koridorikarbid6

Ja nii saigi siis koridori kapis mütsid-sallid-kindad organiseeritud

2014koridorikarbid7

 

ning mina jupivõrra tarkusi-kogemusi juurde, et järgmine väljakutse vastu võtta. Mis ma siis kõrva taha panin?

*vormi kasutamine teeb elu tunduvalt lihtsamaks, vormivigu saab veel parandada valmistööd kruntides või lakkides (mida mina ei taibanud teha, kui vaaata eelviimast pilti)

*mõistlik on tähelepanu pöörata nurkadele ja neid jooksvalt tihedamalt kinni vajutada. Muidu võib ülemine kastiäär lokkama jääda. Abi võib olla ka sellest, kui vormile märgid teatud kõrgustele jooned, mis aitavad kõrgust ühtlasena hoida.

*viimistlemine on oluline. Igal sammul on kindel põhimõte ja loogika taga, et valminud tööst oleks pikaks ajaks rõõmu.