11. märts 2007

23. sept. 2009

Täna paneme rõhku rohkem Krissu tegemistele, sest ega see, et ema Tallinnas koolis käib, ei sega temal omaette toimetamast. Mis ta siis üksipäini siin pusserdanud on?
Kõigepealt siis puhhi ajakirjast alguse saanud jänes, mis on tehtud tühjaks puhutud munast. Kuna tal valget muna võtta polnud, siis üritas laps ise seda värvidega valgeks värvida.

Märtsikuu “pere ja kodu” ajakirjast saadi idee suusataja meisterdamiseks. Kannatust muidugi selleks polnud, et õpetust otsast lõpuni järgida. Nii siis sai loominguliselt peaks ja mütsiks kasutatud tavalist plastiliini.

samast ideest aretati juba edasi kelgutaja:

Enne neid viimaseid meisterdamisi sai mingil ajal tehtud üks juukseklamber, mis ka veel näitamata. Siinpuhul siis idee lapselt ja emme aitas teostusviisi välja mõtlemise ja kogu krempli klambri külge kinnitamisega.

Ja lõpetuseks meie järjekordne ühine sünnipäevakingitus – kaart Kristellalt ja lilled minult.

Vanem õde on igal aastal igatsenud sünnipäevaks saada lumikellukesi. Kui märtsikellukesi vahel lillepoodides ka saada on, siis lumikellukestega on alati kitsas käes. Sel aastal otsustasin aga tema soovi täita.


18. veebruar 2007

23. sept. 2009

Panen siia kiiruga üles mõned pildid Krissu tehtud sõbrakingitusest.

Uskumatu, aga paari õhtuga sai lõpetatud pärlitest liblikas, mis lapsel peaaegu pool aastat juba riiuli peal poolikuna vedeles. Kuna olin selle tegemise alguses ka ise veel ullike, siis on ühendustetes natuke pusserdamist, aga ehk klambri pealt ei paista see niipalju silma.

Lisaks sai tehtud kumminiidi ja Hama nuppudega käevõru. See siis analoogne, kui ta endagi lemmik.
Siis veel erivärvi lõngadest punutud pael. Ise  ta nimetab seda juuksepikenduseks, sest selle pean talle tavaliselt peenikese punupatsi sisse punuma, aga eks tegelikult vast ole sel ka teisi kasutusvõimalusi.
Ja lõpuks nuppudest sõbrateemaline karbike, kuhu kõik see staff sisse panna. Esialgne plaan oli ikka südamekujuline, aga kuna Krissu ei suutnud südamekujulist alust kuskilt üles leida, siis oli vaja plaanid ringi teha.


5. veebruar 2007

23. sept. 2009

Emal on täna sünnipäev. Laupäeval käisime maal seda tähistamas. Talle väga meeldisid need hilised nartsissid, mida eelmises postituses näitasin. Seega siis otsustasin talle neid sünnipäevaks miski hulga teha.

Oli tahtmine katsetada nn toontoonis randiga õielehtetega roosi. Uus oksjoniteema andis selleks ka väikese vajalikkuse motivatsiooni. Vat nüüd ei teagi kas saavutasin selle efekti, mida ootasin, aga vähemalt sain ära proovida. Ehk proovin tulevikus veel teisi värvivariante.

 


29. jaanuar 2007

23. sept. 2009

Sain ka oma emateki lappidega ühele poole. Igavesti stressav tegevus oli see joonlaua järgi kudumine. Sellised mu äbarikud siis said (pildile kohe eriti lippadi-loppadi sattunud, enne kodust väljaastumist sai kiiruga tehtud):

Krissu käis eile oma klassiõe sünnipäeval ja mul oli siis jälle põhjust ehete tegemist katsetada. Seekord siis sai ära proovitud nailonkattega traat ja prantsuse pärlid. Tulemus sai täitsa nunnu.

Enne sünnipäevale minekut aga käisime Haapsalu isetegijate kokkusaamisel. Oli plaan küll leevikest viltida, kuid kuna osad tarvikud (niit, nokavilt) olid koju jäänud, siis liitusin üldise inglimaaniaga. Kristella sai ka esimest korda nõela kätte. Nii ta seal siis muudkui toksis, mõtted kiiremini liikumas kui käsi – valmis tiibadega süda, siis tüdrukunägu ja kähku-kähku tahtis ta ka inglit proovida. Lõpetasime oma tiivulised täna pärastlõunal. Sellised paksukesed nad meil siis tulid:

Aga leevikesed proovime ka kindlasti ära.


23. jaanuar 2007

23. sept. 2009

Ma jõudsin juba vahepeal ära unustada, et ei oska neid pärliloomakesi piisavalt hästi vormida. Nii sai siis ühel uue aasta õhtul ette võetud väike hiireke, mis mind juba kilpkonna tegemisest peale ahvatles.


Jaanuari esimesel nädalal käis mul külas lapsepõlvesõbranna ja kunagine pinginaaber. Muuhulgas tuli juttu ka käsitööst ja sellest, kuidas ta omale ilusat palmikutega ja lillekesega mütsi osta tahtis. Kuna päris sellist aga kohe kaubanduses kuskilt võtta polnud, pidi ta leppima kompromissidega. Kui sõbrants usinalt haridusseminaril tarku ettekandeid kuulas, üritasin mina tema mütsikompromisse vähendada ja püüdsin mütsi peale unistuste lillekest heegeldada. Kasutasin selleks Drexi õpetust. Jäädi rahule küll sellega ja mütsile õmblesin ka.

PS! Tutvustasin talle Isetegijate lehte ja soovitasin julgelt tegijatega ühendust võtta kui tekib soov mõne käsitööasja järele. Pärast külaskäiku pidavat ta iga päev korra Isetegijate lehel käima. Nakatasin ta vist meie aurasse. Ta pole küll isetegija, kuid nimetas end tugitoolikäsitöölaseks 😀
Leidsin riiulilt eelmisel aastal seisma jäänud kudumi. Hakkasin ju lapsele sõrmikute juurde roosat sallkraed tegema. Võtsin selle siis ette ja lõpetasin ära. Nüüd, kui tali jälle õues, peab vist mütsi ka valmis kuduma. Vaheapeal oli juba tunne, et kevad varsti käes ja pole mõtet üritadagi.

On selline vahva lastesaade nagu “Tomi ja Anni juures”. Meie lapse kindel lemmik. Ja mis te arvate, mis juhtub siis, kui nad seal miskit meisterdama juhtuvad? Loomulikult see, et nii kui saade lõpeb, nõutakse emmelt tarvikuid, et saaks kohe järgi teha. Nii siis näiteks valmis kumalane, keda Krissu ka lihtsalt mummiks hüüdis.

Ja kui te arvate, et puidutööd seejuures kõrvale jäetakse, siis te eksite. Kuna puuriida maketi ehitamiseks polnud meil vastavaid tarvikuid lapsele ette sööta, siis lähenes ta asjale loominguliselt. Puuriida alus tehti papist, postideks kasutas ta hambatikke ja halgudeks pulgakommidest jäänud pulgakesi. Seda vist nimetatakse laste fantaasiakülluseks… 🙂


Veel olen nokkinud pärlite kallal. Teemaks Lillekese soovil taaskord nartsissid.

Esimene katsetus oli Victoria tehnikas:

teine Prantsuse tehnikas:

ja kolmas peaks olema kahe eelmise kombinatsioon:


Oli vaja kingitust. Kuigi mulle ei meeldi kiirustades õppida, ei saanud ma siiski avanenud võimalusest loobuda ja võtsin ette oma esimese klambrikaunistuse tegemise. Selleks õppisin/harjutasin erinevaid pärlipõimimise tehnikaid ja proovisin punuda ka ühe lille. Selle võrgulise tehnika mõtles 1994.a. välja Ljudmilla Boshko ja nimetas selle oma tütre järgi “annushka” tehnikaks. Esimese hooga mõtlesin küll asja nurka visata, sest ei suutnud järjele saada, kustpidi nüüd ringitada ja kuhu nõela pista. Kuid kui esimene kroonleht valmis oli, siis ei jätnud jonni – proovisin edasi ja hakkama sain. No ja ega ma siis ei saanud kõikse lihtsamat lillekest teha, kuigi tegemise käigus just sellepärast ennast kirusin 😛 Igatahes selline lihtne algaja katsetus ta tuli.

Kristella küsis selle peale, et miks ma kõik ilusad asjad ära kingin ja et kust mul sellised head ideed küll tulevad 😛


26. detsember 2006

23. sept. 2009

Jõulu- ja muud kingitused.

Tänuks organiseerimise ja asjaajamise eest sai heegeldatud kõrin. See on tema heategija lapsele muidugi…

Igatahes tänud veelkord. Raamatud on mõnusad ja igati väärt tellimist-muretsemist. Soovitan kõigile soojalt. Jutt käib siis Nicky Epsteini raamatutest “Knitting beyond the edge”.

Ämmal oli jõululaupäeval sünnipäev. Oli juba ammu plaan talle proovida teha pärlitest jõulukaktust, kuid ajapuudusel asja kättevõtmine muudkui venis. Lõpuks keerutasin kokku hoopis roosi, mille jaoks mul juba varem pärlid traadile olid lükitud. Lill valmis lõplikult vahetult enne sünnipäevale minekut, seetõttu on kiiruga tehtud pildid ka natukene nadid seda ilu väljendama. Siiski peaks mingi ettekujutuse ikka saama minu järjekordsest proovitööst.
Eeskuju on nakkav, seega tahtis Krissu ka vanaemale lille teha. Temal valmis see omaloomingu korras volditud paberist, karvatraadist ja mõnedest Hama nuppudest. Tolmukatega pidin ikka pisut teda aitama aga idee minu meelest vahva.

Veel olid detsembris sünnipäevad minu noorema õe kolmel lapsel. Osad kingid said ise tehtud ja kuna kätte saadi nad jõuludeks, siis esitleda saan neid ka alles nüüd.
Jan Marten sai sünnipäevaks sellise arendava mänguasja. Arendada võiks see lapse kuulmist ja rütmitaju (erinevad helid ussi lülides), värvitaju (õppides erinevaid värve), motoorikat (ussi lülisid krõpsudega ühendades). Tegelikult oli plaan tikkida peale ka lapse nimetähed, mida ta saaks siis tulevikus õppida ja oma nime kokkupanemiseks kasutada, aga krõpsuring lülide küljes peaks olema pisut suurema diameetriga, et kõiki lülisid jaksaks kinni hoida, kui laps ussi peast kinni võtab ja seda järgi veab. Praegune 7 lüli tundus olevat õpetuses mainitud krõpsuringi jaoks ülim piir.

Tuli juba tuttav pilt ette? Eks ta nii ole jah. See idee sai teostatud juba kalendrikonkursi jaoks. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest aastalõpurutus seda tõenäoliselt enam ette võtnud poleks. Ussiõpetus siis saadaval SIIN. Veel oli esindatud konkursil üks nuputatud ehtekarp, mille õpetuse võite leida SIIT. Idee oleks olnud ka üks krokodillimüts lapsele teha, aga aega nappis ja elu näitab, et siiani pole sellega algust teinud. Varsti juba talv läbi. Aga ehk läheb veel nii külmaks, et see sunnib mind tegutsema või lükkan seda ideed veel aastakese edasi.

Aga edasi kingitustega. Mette-Marit on täiesti lootusetu puhhi fänn. Kaisukaid on tal juba igat sorti sel teemal, seega sai välja mõeldud miskit muud. Proovisin pilti pluusile triikida.

Väidetavalt ei ole võimalik seda pluusi enam lapse seljast ära saada. Nii kui pakist välja võeti pandi selga ja sellega mindi ka magama ja ärgates jälle sai toas olla sellega… Hea on teada, et suutsin lapsele kustumatut rõõmu teha.
Tegelikult pole see mu esimene nn pilditriikimiskogemus. Või peaks ütlema meie, sest umbes 8 aastat tagasi tegi mu mees emale-isale, ämmale-äiale pulmade puhul valged t-särgid, milledel olid selline
pilt.

Anetele meisterdas-joonistas Kristella raamatu, mis on täis analoogseid ülesandeid nagu paarist pilti sai ka tehtud.

Jõuludeks sai tehtud Mettele ja Netile sellised tassid. See on minu esimene katsetus salvrätitehnikas. 100% rahule tulemusega ei jäänud, kuid targemaks sain küll. Esiteks oleks pidanud ostma kallima st läikega laki. Antud juhul jäi pildikohad matiks. Ja teiseks – valge karuke kahvatus tassi peal. Pean veel katsetama, kas valge puhul peaks ikka kahekihilist pilti proovima või siis äkki mätsisin sellele liiga palju lakki peale, et see kohati suisa läbipaistvaks muutus. Sellegipoolest said tassid nunnud. Mõlemale plikale said lisatud tassi sisse patsikumm ja klambrid.

Ja häbiga pean tunnistama, et ühe kingituse jäin võlgu. Seega jätkuvad minu tikkimisööd ja loodan, et varsti saab vanema õe pojale ka kingi posti panna.

See-eest sai aga heegeldatud veel kaks nokatsit. No leidub ka selliseid peresid, kes jõulupühi ja aastavahetust lähevad Kanaari saartele veetma. Sellest ka siis keset talve selline tellimus. Õnnetul kombel aga jäid pildid neist tegemata. Ehk õnnestub need tulevikus siia poetada. Võrreldes oma poja suvel tehtud nokatsiga oli muutuseks see, et panin nokakihtide vahele plastist sisu. Nii jäi see minu kriitilise pilgu jaoks kohe päris ideaalselt hoidma.


18. detsember 2006

23. sept. 2009

Täna hommikul, kui poja veel magas, üritasin mina mõned lumehelbed teha. See jõuluootuse–kaunistuste värk ongi suht mööda läinud minust sel aastal kui välja arvata pisuke päkapikuabi. Aga eile kui Pärnust koju tulime, ootas meid ees üllatus. Issi oli meile kuuse toonud ja veel väga ilusa. Kui selle ära kaunistasime, küünlad põlema panime ja sinna kõrvale Laulukarusselli kuulasime, siis tekkis pisuke jõulutunne küll hinge. Ehk osa sellest tundest sai täna pandud lumehelvestesse.