11. märts 2007

23. sept. 2009

Täna paneme rõhku rohkem Krissu tegemistele, sest ega see, et ema Tallinnas koolis käib, ei sega temal omaette toimetamast. Mis ta siis üksipäini siin pusserdanud on?
Kõigepealt siis puhhi ajakirjast alguse saanud jänes, mis on tehtud tühjaks puhutud munast. Kuna tal valget muna võtta polnud, siis üritas laps ise seda värvidega valgeks värvida.

Märtsikuu “pere ja kodu” ajakirjast saadi idee suusataja meisterdamiseks. Kannatust muidugi selleks polnud, et õpetust otsast lõpuni järgida. Nii siis sai loominguliselt peaks ja mütsiks kasutatud tavalist plastiliini.

samast ideest aretati juba edasi kelgutaja:

Enne neid viimaseid meisterdamisi sai mingil ajal tehtud üks juukseklamber, mis ka veel näitamata. Siinpuhul siis idee lapselt ja emme aitas teostusviisi välja mõtlemise ja kogu krempli klambri külge kinnitamisega.

Ja lõpetuseks meie järjekordne ühine sünnipäevakingitus – kaart Kristellalt ja lilled minult.

Vanem õde on igal aastal igatsenud sünnipäevaks saada lumikellukesi. Kui märtsikellukesi vahel lillepoodides ka saada on, siis lumikellukestega on alati kitsas käes. Sel aastal otsustasin aga tema soovi täita.


18. veebruar 2007

23. sept. 2009

Panen siia kiiruga üles mõned pildid Krissu tehtud sõbrakingitusest.

Uskumatu, aga paari õhtuga sai lõpetatud pärlitest liblikas, mis lapsel peaaegu pool aastat juba riiuli peal poolikuna vedeles. Kuna olin selle tegemise alguses ka ise veel ullike, siis on ühendustetes natuke pusserdamist, aga ehk klambri pealt ei paista see niipalju silma.

Lisaks sai tehtud kumminiidi ja Hama nuppudega käevõru. See siis analoogne, kui ta endagi lemmik.
Siis veel erivärvi lõngadest punutud pael. Ise  ta nimetab seda juuksepikenduseks, sest selle pean talle tavaliselt peenikese punupatsi sisse punuma, aga eks tegelikult vast ole sel ka teisi kasutusvõimalusi.
Ja lõpuks nuppudest sõbrateemaline karbike, kuhu kõik see staff sisse panna. Esialgne plaan oli ikka südamekujuline, aga kuna Krissu ei suutnud südamekujulist alust kuskilt üles leida, siis oli vaja plaanid ringi teha.


5. veebruar 2007

23. sept. 2009

Emal on täna sünnipäev. Laupäeval käisime maal seda tähistamas. Talle väga meeldisid need hilised nartsissid, mida eelmises postituses näitasin. Seega siis otsustasin talle neid sünnipäevaks miski hulga teha.

Oli tahtmine katsetada nn toontoonis randiga õielehtetega roosi. Uus oksjoniteema andis selleks ka väikese vajalikkuse motivatsiooni. Vat nüüd ei teagi kas saavutasin selle efekti, mida ootasin, aga vähemalt sain ära proovida. Ehk proovin tulevikus veel teisi värvivariante.

 


29. jaanuar 2007

23. sept. 2009

Sain ka oma emateki lappidega ühele poole. Igavesti stressav tegevus oli see joonlaua järgi kudumine. Sellised mu äbarikud siis said (pildile kohe eriti lippadi-loppadi sattunud, enne kodust väljaastumist sai kiiruga tehtud):

Krissu käis eile oma klassiõe sünnipäeval ja mul oli siis jälle põhjust ehete tegemist katsetada. Seekord siis sai ära proovitud nailonkattega traat ja prantsuse pärlid. Tulemus sai täitsa nunnu.

Enne sünnipäevale minekut aga käisime Haapsalu isetegijate kokkusaamisel. Oli plaan küll leevikest viltida, kuid kuna osad tarvikud (niit, nokavilt) olid koju jäänud, siis liitusin üldise inglimaaniaga. Kristella sai ka esimest korda nõela kätte. Nii ta seal siis muudkui toksis, mõtted kiiremini liikumas kui käsi – valmis tiibadega süda, siis tüdrukunägu ja kähku-kähku tahtis ta ka inglit proovida. Lõpetasime oma tiivulised täna pärastlõunal. Sellised paksukesed nad meil siis tulid:

Aga leevikesed proovime ka kindlasti ära.


23. jaanuar 2007

23. sept. 2009

Ma jõudsin juba vahepeal ära unustada, et ei oska neid pärliloomakesi piisavalt hästi vormida. Nii sai siis ühel uue aasta õhtul ette võetud väike hiireke, mis mind juba kilpkonna tegemisest peale ahvatles.


Jaanuari esimesel nädalal käis mul külas lapsepõlvesõbranna ja kunagine pinginaaber. Muuhulgas tuli juttu ka käsitööst ja sellest, kuidas ta omale ilusat palmikutega ja lillekesega mütsi osta tahtis. Kuna päris sellist aga kohe kaubanduses kuskilt võtta polnud, pidi ta leppima kompromissidega. Kui sõbrants usinalt haridusseminaril tarku ettekandeid kuulas, üritasin mina tema mütsikompromisse vähendada ja püüdsin mütsi peale unistuste lillekest heegeldada. Kasutasin selleks Drexi õpetust. Jäädi rahule küll sellega ja mütsile õmblesin ka.

PS! Tutvustasin talle Isetegijate lehte ja soovitasin julgelt tegijatega ühendust võtta kui tekib soov mõne käsitööasja järele. Pärast külaskäiku pidavat ta iga päev korra Isetegijate lehel käima. Nakatasin ta vist meie aurasse. Ta pole küll isetegija, kuid nimetas end tugitoolikäsitöölaseks 😀
Leidsin riiulilt eelmisel aastal seisma jäänud kudumi. Hakkasin ju lapsele sõrmikute juurde roosat sallkraed tegema. Võtsin selle siis ette ja lõpetasin ära. Nüüd, kui tali jälle õues, peab vist mütsi ka valmis kuduma. Vaheapeal oli juba tunne, et kevad varsti käes ja pole mõtet üritadagi.

On selline vahva lastesaade nagu “Tomi ja Anni juures”. Meie lapse kindel lemmik. Ja mis te arvate, mis juhtub siis, kui nad seal miskit meisterdama juhtuvad? Loomulikult see, et nii kui saade lõpeb, nõutakse emmelt tarvikuid, et saaks kohe järgi teha. Nii siis näiteks valmis kumalane, keda Krissu ka lihtsalt mummiks hüüdis.

Ja kui te arvate, et puidutööd seejuures kõrvale jäetakse, siis te eksite. Kuna puuriida maketi ehitamiseks polnud meil vastavaid tarvikuid lapsele ette sööta, siis lähenes ta asjale loominguliselt. Puuriida alus tehti papist, postideks kasutas ta hambatikke ja halgudeks pulgakommidest jäänud pulgakesi. Seda vist nimetatakse laste fantaasiakülluseks… 🙂


Veel olen nokkinud pärlite kallal. Teemaks Lillekese soovil taaskord nartsissid.

Esimene katsetus oli Victoria tehnikas:

teine Prantsuse tehnikas:

ja kolmas peaks olema kahe eelmise kombinatsioon:


Oli vaja kingitust. Kuigi mulle ei meeldi kiirustades õppida, ei saanud ma siiski avanenud võimalusest loobuda ja võtsin ette oma esimese klambrikaunistuse tegemise. Selleks õppisin/harjutasin erinevaid pärlipõimimise tehnikaid ja proovisin punuda ka ühe lille. Selle võrgulise tehnika mõtles 1994.a. välja Ljudmilla Boshko ja nimetas selle oma tütre järgi “annushka” tehnikaks. Esimese hooga mõtlesin küll asja nurka visata, sest ei suutnud järjele saada, kustpidi nüüd ringitada ja kuhu nõela pista. Kuid kui esimene kroonleht valmis oli, siis ei jätnud jonni – proovisin edasi ja hakkama sain. No ja ega ma siis ei saanud kõikse lihtsamat lillekest teha, kuigi tegemise käigus just sellepärast ennast kirusin 😛 Igatahes selline lihtne algaja katsetus ta tuli.

Kristella küsis selle peale, et miks ma kõik ilusad asjad ära kingin ja et kust mul sellised head ideed küll tulevad 😛


26. detsember 2006

23. sept. 2009

Jõulu- ja muud kingitused.

Tänuks organiseerimise ja asjaajamise eest sai heegeldatud kõrin. See on tema heategija lapsele muidugi…

Igatahes tänud veelkord. Raamatud on mõnusad ja igati väärt tellimist-muretsemist. Soovitan kõigile soojalt. Jutt käib siis Nicky Epsteini raamatutest “Knitting beyond the edge”.

Ämmal oli jõululaupäeval sünnipäev. Oli juba ammu plaan talle proovida teha pärlitest jõulukaktust, kuid ajapuudusel asja kättevõtmine muudkui venis. Lõpuks keerutasin kokku hoopis roosi, mille jaoks mul juba varem pärlid traadile olid lükitud. Lill valmis lõplikult vahetult enne sünnipäevale minekut, seetõttu on kiiruga tehtud pildid ka natukene nadid seda ilu väljendama. Siiski peaks mingi ettekujutuse ikka saama minu järjekordsest proovitööst.
Eeskuju on nakkav, seega tahtis Krissu ka vanaemale lille teha. Temal valmis see omaloomingu korras volditud paberist, karvatraadist ja mõnedest Hama nuppudest. Tolmukatega pidin ikka pisut teda aitama aga idee minu meelest vahva.

Veel olid detsembris sünnipäevad minu noorema õe kolmel lapsel. Osad kingid said ise tehtud ja kuna kätte saadi nad jõuludeks, siis esitleda saan neid ka alles nüüd.
Jan Marten sai sünnipäevaks sellise arendava mänguasja. Arendada võiks see lapse kuulmist ja rütmitaju (erinevad helid ussi lülides), värvitaju (õppides erinevaid värve), motoorikat (ussi lülisid krõpsudega ühendades). Tegelikult oli plaan tikkida peale ka lapse nimetähed, mida ta saaks siis tulevikus õppida ja oma nime kokkupanemiseks kasutada, aga krõpsuring lülide küljes peaks olema pisut suurema diameetriga, et kõiki lülisid jaksaks kinni hoida, kui laps ussi peast kinni võtab ja seda järgi veab. Praegune 7 lüli tundus olevat õpetuses mainitud krõpsuringi jaoks ülim piir.

Tuli juba tuttav pilt ette? Eks ta nii ole jah. See idee sai teostatud juba kalendrikonkursi jaoks. Ja mul on siiralt hea meel selle üle, sest aastalõpurutus seda tõenäoliselt enam ette võtnud poleks. Ussiõpetus siis saadaval SIIN. Veel oli esindatud konkursil üks nuputatud ehtekarp, mille õpetuse võite leida SIIT. Idee oleks olnud ka üks krokodillimüts lapsele teha, aga aega nappis ja elu näitab, et siiani pole sellega algust teinud. Varsti juba talv läbi. Aga ehk läheb veel nii külmaks, et see sunnib mind tegutsema või lükkan seda ideed veel aastakese edasi.

Aga edasi kingitustega. Mette-Marit on täiesti lootusetu puhhi fänn. Kaisukaid on tal juba igat sorti sel teemal, seega sai välja mõeldud miskit muud. Proovisin pilti pluusile triikida.

Väidetavalt ei ole võimalik seda pluusi enam lapse seljast ära saada. Nii kui pakist välja võeti pandi selga ja sellega mindi ka magama ja ärgates jälle sai toas olla sellega… Hea on teada, et suutsin lapsele kustumatut rõõmu teha.
Tegelikult pole see mu esimene nn pilditriikimiskogemus. Või peaks ütlema meie, sest umbes 8 aastat tagasi tegi mu mees emale-isale, ämmale-äiale pulmade puhul valged t-särgid, milledel olid selline
pilt.

Anetele meisterdas-joonistas Kristella raamatu, mis on täis analoogseid ülesandeid nagu paarist pilti sai ka tehtud.

Jõuludeks sai tehtud Mettele ja Netile sellised tassid. See on minu esimene katsetus salvrätitehnikas. 100% rahule tulemusega ei jäänud, kuid targemaks sain küll. Esiteks oleks pidanud ostma kallima st läikega laki. Antud juhul jäi pildikohad matiks. Ja teiseks – valge karuke kahvatus tassi peal. Pean veel katsetama, kas valge puhul peaks ikka kahekihilist pilti proovima või siis äkki mätsisin sellele liiga palju lakki peale, et see kohati suisa läbipaistvaks muutus. Sellegipoolest said tassid nunnud. Mõlemale plikale said lisatud tassi sisse patsikumm ja klambrid.

Ja häbiga pean tunnistama, et ühe kingituse jäin võlgu. Seega jätkuvad minu tikkimisööd ja loodan, et varsti saab vanema õe pojale ka kingi posti panna.

See-eest sai aga heegeldatud veel kaks nokatsit. No leidub ka selliseid peresid, kes jõulupühi ja aastavahetust lähevad Kanaari saartele veetma. Sellest ka siis keset talve selline tellimus. Õnnetul kombel aga jäid pildid neist tegemata. Ehk õnnestub need tulevikus siia poetada. Võrreldes oma poja suvel tehtud nokatsiga oli muutuseks see, et panin nokakihtide vahele plastist sisu. Nii jäi see minu kriitilise pilgu jaoks kohe päris ideaalselt hoidma.


18. detsember 2006

23. sept. 2009

Täna hommikul, kui poja veel magas, üritasin mina mõned lumehelbed teha. See jõuluootuse–kaunistuste värk ongi suht mööda läinud minust sel aastal kui välja arvata pisuke päkapikuabi. Aga eile kui Pärnust koju tulime, ootas meid ees üllatus. Issi oli meile kuuse toonud ja veel väga ilusa. Kui selle ära kaunistasime, küünlad põlema panime ja sinna kõrvale Laulukarusselli kuulasime, siis tekkis pisuke jõulutunne küll hinge. Ehk osa sellest tundest sai täna pandud lumehelvestesse.


11.detsember 2006

23. sept. 2009

Et siis need Krissu sõrmikud, mis nädalapäevad riiuli peal vedelesid… Häbi, häbi…

Sai viimaks kätte võetud, otsad ära peidetud ja lillekesed peale tehtud. Selguse mõttes olgu mainitud, et jope on tal tumedam lilla, sellest siis ka lillekeste värvivalik. Kinnas kootud käe pealt-alt 2:1 palmiksoonikuga, lillekesed aga sellised hästi lihtsad: loo üles 35 silma; siis koo 1 silm parempidiselt ja viis silma koo maha (no nagu kudumit lõpetades), sama rütmi korda kuni varda lõpuni, alles peaks jääma 10 silma. Need tõmbad lõngaga kokku ja ongi lilleke valmis. Sama lillekest kasutasin ka Kristella nukuriietel ja pärit on õpetus Epsteini raamatust “Knitting over the edge”, mis on vääägaaa hea raamat.
Praegu on varrastele loodud silmad sallkrae jaoks, eks näis, millal päevasel ajal kudumiseks piisavalt aega leian, sest öösiti (no minu peamisel käsitööajal) on vaja tegeleda päkapikkude aitamisega.


6. detsember 2006

23. sept. 2009

Et lugeda Tiigrite projekt lõppenuks panen teile siia veel ühe pildi

Suurem on tehtud nr 4,5 heegelnõelaga Novita Helenist. Oranzhi kulus 4,5 tokki, kollast ja musta üks tokk, lisaks on näpuotsatäis tundmatut hele- ja tumeroosat kodustest varudest. Väiksem on tehtud nr 3,5 heegelnõelaga Steinbach Wolle Jumbost. Oranzhi kulus kuskil 2,5 tokki, kollast, pruuni vast pool, ja pisut siis ka hele ja tumeroosat. Siinkohal kõik värvid Jumbost. Ja heegeldamisel oli näpuvahel kohe tunda, et viimasel on pisut villa juures. Hoopis mõnusam tundus.

Keson küsis: “Tiiger on viimase peal 😆 , aga mina vist ei viitsi oma tibule seda teha.Kas läks väga kaua selle tegemiseks?”

Vat jah, plaan oli tunnikaupa ära mõõta see ajakulu, aga paraku läks arvestus sassi. Üritasin küll heegeldada öösel kui lapsi polnud segamas aga jah… No miski neli-viis õhtut nokitsemist oli küll.

Inksu küsis: “Nii väga mõnus tiiger!!! Kas oleks väga suur töö, kui Sa õpetuse eesti keelsena kirja paneksid  😳 ? Tahaks ka tiigrit teha aga arvan, et jääksin tõsiselt hätta, kui inglise keelse õpetuse järgi tegema hakkaksin…”

ok, võtsin siis suure hooga ette ja oi-oi-oi-oi, kui tüütu see tõlkimine oli. Üpris varsti haarasin hoopis heegelnõela ja asusin tegutsemise kallale. Aga no kui ma juba ette võtsin, siis eile õhtul istusin maha ja kasvatasin iseloomu. Saate omale salvestada selle järgmiselt aadressilt:

http://www.sendspace.com/file/tfkbxr

Selle ponnistuse peale loodan nüüd varsti blogides tiigribuumi näha 😀

Tegelikult aga kudusin vahepeal Krissule sõrmikud ka aga kaunistuslilled on veel peale tegemata, seetõttu neid jäävad minu järgmisesse postitusse.


27. november 2006

23. sept. 2009

Kui mäletate, siis suvel heegeldasin õepojale sünnipäevaks Nodzu. See on tal praegu lasteaias kaisuloomaks. Ühel ilusal õhtul astus kasvataja areldi lapsevanema juurde ja tunnistas,  et ta on poisi Nodzusse armunud ja küsis kas talle ei oleks võimalik ka sellist teha. Andsin nõusoleku. Õde oli aga nii lahke ja pakkus välja kõik neli looma, mille õpetus mul olemas on. Seepeale valiti välja hoopis Tiiger. Aga kunagi sai ju lubatud Kristellale, et järgmisena heegeldan talle Tiigri. Kus ma siis sain oma sõnadest taanduda, seda enam et juba ammu olin selle tarbeks varunud erksavärvilist Novita Helenit. Nüüd sai siis asi ette võetud. Juba kõrvadest tundus, et lõng on na paks ja sestap on tulemas hiigelloom. Oma lastele polnud sest kahju, sest neil väiksemaid kaisukaid küll. Piltidest ei suutnud ma välja valida, millisel toolil Tiiger just paremini poseerib, seetõttu panin mõlemad siia teile imetleda.

Tellimust hakkan siiski täitma pisut peenema, Steinbach Wolle Jumbo, lõngaga. Ehk siis tuleb ikka normaalse mõõduga kaisukas.

Aga ega pärlitest pole saanud oma näppe eemal hoida. Kui näitasin vanemale õele oma materjale pärliloomadest, siis vantsude peale hakkas ta eriti õhistama. Seepeale oli otsustatud, et ühe elevandi peab ta ka saama. Esiti oli plaan teha normaalset (loe: looduslikku) värvi elukas ja sellele mõeldes sai tellitud Helmehaldjast tumehalle seemneid. Kui töö valmis, siis ei jäänud ma sellega eriti rahule. Eks ma algaja kobakäpp ka alles, aga see kehahoid ei tahtnud eriti õnnestuda ja üldmulje polnud ka päris see, mis ootasin. Ja hing ei andnud rahu. Eile kui Tiiger valmis sai, võtsin asja uuesti ette ja tegin sel korral muinasjutulise sinise elevandi. Tehniliselt on ta võrreldes esimesega kindlasti parem, kuid kas ka kenam…..selles pole ma enam nii veendunud 🙂