15. detsember 2007

24. sept. 2009

Neljapäeval tuli Kristella koolist koju, näpus sõbranna sünnipäeva kutse, mis pidi toimuma juba laupäeval. Jube väike etteteatamisaeg. Seda muidugi minu jaoks, kes ma tavaliselt kingid ise teen ja tean, et plikad ootavad pikisilmi pärlinikerdusi. Milleks neile siis pettumust valmistada, eks ole.
Sel korral oli esimene idee kohe see, et ma “ussitan” miskit plikalikku. Otsisime kohe välja miskid mahedad mannavahused seemned ja õhtul, kui lapsed voodites, tegin esimese ussiproovi. See paraku kukkus läbi :(, sest värvid olid liiga sarnased ja sulasid üksteise sisse ära. Järgmisel päeval tuli alustada otsast. Nüüd pidi juba minema kindla peale, sest aega oli ainult täna lõunani ja nikerdamise kõrvalt pidi ju muu elu ka elatud saama. Eks ma siis vahelduva eduga eile püüdsin lükkida ja siis proovi teha ja mõõta ja harutada ja uuesti lükkida ja ussitada ja… vat siis kukkusin ära. Panin omale hommikuks telefoni helisema, et ei tekiks seda ebamugavat situatsiooni viimasel minutil tõmblemisega ja magasin sisse :P. Olin
otsustanud, et teen ussi lõpuni valmis (no et kõik pärlikapslid, kinnised ja pikenduskett ilusti külge) ja [b]kui  jõuan[/b], siis mõtlen ka ripatsi juurde, kuid kui uss valmis oli, siis ei raatsinud ma kuidagi oma ripatsiideest loobuda. Seega ikka ja jälle sai täiesti ahjusoe kee viimasel minutil kingikarpi ja tormasime uksest välja, õues klõpsisin veel kiiruga paar võtet sellest.
Aga keest ka pisut: materjaliks Helmehaldja nr 11 roosad, nr 10 helesinised ja helekollased seemned, DMC roosa heegelniit ja pisut tamiili ka. Mustrirütm: 2 sinist, 5 roosat, 1 sinine, 1 kollane, 1 sinine, 5 roosat, 2 sinist, 31 roosat; ringil 7 silma. Ripatsil punutud tamiiliga 7 pallikest ja need siis lilleks kokku ühendatud.


13. detsember 2007

24. sept. 2009

Novembris sai esimest korda katsetatud chainmail’i. Nüüd võtsin kätte ja vormistasin need katsetused kauniks lõpptulemuseks. Kuna rõngaid oli mul piiratud arv, siis tuli erisuuruste rõngastega pisut mängida ja kombineerida, kuid kuna lõpptulemus sellest ainult võitis, siis polnud mul selle mõttetöö vastu miskit. Valminud ketid said siis käevõrudeks ja juurde nikerdasin kõrvarõngad. Ma ise pole siiani käekettidest eriti miskit arvanud, kuid neid proovides leidsin, et isegi kannaks sellist. Aga endale peab tegema miskit oma garderoobi värvidele vastavat, sestap pakun rohelisi Teile – olete oodatud pakkumisi tegema minu järjekordsel OKSJONIL, kus saad valida endale alljärgnevatest ühe komplekti:

  

  

Aga mõned pildid Krissu tegemistest ka.
Pärast esimese küünlaaluse kojutoomist pakkusin lapsele ideed teha miskit samas stiilis sünnipäevakingituseks ka vanaemale ja vanaisale (mu ämmal sünna 24.12 ja isal 25.12). Krissu haaras sellest ideest kohe kinni ja siin siis on tulemused:

lisaks on kunstiringis valminud üks võinoa kaunistus

lumehelbekese ja siidipaberivitraazhid

  

Natuke siis saladusloori ka tegemisest. Lumehelveste puhul kõigepealt joonistati paberi peale lumehelbe kavand. Siis pandi kavandi peale klaasitükk ja kavandit jälgides veeti PVA liimiga klaasile muster, peale puistati liiva. Lisati traadikinnitused ja lisati teine kiht klaasi ning nii nad siis sulasid sellisteks vitraazhideks. Teine vitraazh on valminud lihtsalt: klaasile liimi, liimile siidipaberitükke ja kõige peale veel kiht liimi.


5. detsember 2007

24. sept. 2009

Õe kõigil kolmel lapsel on sünnipäev detsembris, seega tuleb igal aastal neile korraga kaks kinki teha (no üks sünnipäevaks ja teine päkapikkude kingikotti). Päris raske on neid poelettidelt välja valida. Isetehtud kingitusi päkakotti teha ei saa, sest plikad on juba nii suured, et on oht päkapikkude saladused paljastada, kuid miski ei sega midagi välja mõelda sünnipäevadeks. Sel aastal oli mõlemal tüdrukul kinginimekirjas ehtesoov. Selle siis võtsingi eesmärgiks täide viia. Algusest peale oli mul kindel otsus kasutada pärliussi tehnikat ja ripatsiks punuda tamiiliga miskit (selleks hetkeks mul ju veel polnud eelmises postituses näidatud päkaprojekti soovi, mis annaks võimaluse erinevaid tamiilipunutisi katsetada). Värvivalik sai tehtud hetkel kasutusesolevate nn piduriiete järgi.
Nelja-aastaseks saava Mette-Mariti värvideks oli sinised toonid koos valgega. Materjaliks valisin valged, tumesinised ja türkiisivärvi nr. 11 TOHO seemned ja mustriks miskit põnevamat sigri-migri. Ripatsiks sai punutud pisikene delfiin. Kuigi ei ole ripatsi vajalikkuses ja efektis enam üldsegi nii veendunud jätan valikuvõimaluse piigale endale.

Kaheksa-aastaseks saava Anete värvideks oli must ja fuksia. Mustriks valisin lihtsad diagonaalsed triibud, kuid mängima panin erineva suurusega seemned ja ma olen siiani võlutud sellest tekkinud lainetavast efektist, mis tekitab mulje nagu oleks tõepoolest kaks erineva jämedusega nööri üksteisega lihtsalt keerutatud. Ussisõltlaste jaoks mainin siinkohal ära, et lükkimise rütm oli järgmine: 1 must (nr 10) , 1 fuksia (nr 10), 2 fuksiat (nr 9), 1 fuksia (nr 10), 1 must (nr 10). Siia juurde sai punutud südamekujuline ripats. Lisaks keele, tegin ka käevõru. Suurem tüdruk vast kannab selle juba välja. Kinnitustega on natuke kehvad lood praegu, sest musti haake ja pikendusketti, mida tahaks neile panna, hetkel pole ja hõbedased … need panen viimasel minutil. Mine tea, äkki teen veel sel kuul ühe tellimuse Helmehaldjast. Aga praegu siis komplekt selline:

Eks näis kas tegemiste ajakava lubab miskit kaheaastaseks saavale poisipõnnile ka meisterdada.


1.detsember 2007

24. sept. 2009

Mõtestatud nikerdamine.

Minu lapse lasteaias on kombeks enne detsembri algust korjata nn päkapikuraha, mille eest siis lastele jõulukuul miskit susside sisse saab poetatud. Hoopis mõnusam (mitmekesisem) süsteem aga on mu vanema õe lapse lasteaias Tallinnas. Neil on sedaviisi, et iga vanem toob kasvatajatele miskit 21 tk (just nii palju lapsi on rühmas) ja nii võivad lapsed ühel päeval leida sussist komme, teisel päeval aga kasvõi külmkapimagneti. Uskuge, lastel on vaheldusest ülimalt hea meel. Näinuna minu Kristella sünnipäevaks tehtud auhindu, palus vanem õde minult taolisi pisinikerdamisi ka oma nn päkapikumissiooniks. Seega oli mul võimalust proovida ja katsetada erinevaid lihtsaid mustreid käevõrudeks ning harjutada silma-kätt skeemide lugemisel ja tamiiliga punumisel. Kasu ju mõlemapoolne 🙂 Muidu kipuvad sellised asjad ikka aja või tarviduse puudumisel tegemata jääma, kuigi isu katsetada ju oleks. Siin nad siis on:
11 käevõru tüdrukutele

ja 10 võtmehoidjat poistele

Need tamiilipunutised on tehtud nr 9 seemnetega ja seetõttu ideaalse suurusega mobiiliripatsiteks Kui kinnitada sinna külge aga lihtsalt haak, on otstarve laiem riputades seda luku või koti külge, miks mitte ka kaelakeele ripatsiks või kõrvarõngasteks. Seega kingikotti parajad pista nii suurtele kui väikestele.


17. november 2007

24. sept. 2009

Nüüd, kui oksjonikaup sai valmis, oli mul lõpuks ometi aega käsile võtta traadirõngakesed, mis juba paar nädalat tagasi Stuartilt saabusid ja riiulil vedeledes mul näppe sügelema ajasid. Esimesed katsetused ketipunumise alal on sellised:

Vat nii palju sain sest piskust juba aru, et sedasorti nikerdamine on miskit minu jaoks ja seda tahan ma veel tulevikus proovida, katsetada, nökerdada…
Ja eile võtsin kätte ja realiseerisin ühe jõulupärja jäägi ära:

Lõpuks ometi sai minu laps ka endale juukseklambri. Muidu olen neid ikka vahel kiiruga ja sundkorras kingitusteks teinud. Aga kuna see päris kobe välja näeb ja mul selliseid õisi veel kaks tükki ootamas, siis arvatavasti leiavad need samasuguse otsa endale. Hea ju kellegile kinkida või äkki on kellegil suisa ostusoov.
Ühel päeval pesu triikides jäi silme ette üks vana tikkimistöö. See sai tehtud keskkooli ajal. Nimelt just siis sai käsitöötunnis tehtud kaks suurt projekti. Üks neist oli endale rahvariiete tegemine ja teiseks oma lapsele haiglast kojutuleku komplekt tegemine, mis siis hõlmas batistist särgiku, mütsi ja tekilina ning flanellist lina, jaki ja mütsi. Kristellale sai nad küll korra ka selga pandud, kuid kui ausalt öelda, siis need riided polnud just seda kõige õigemat mõõtu ja rohkem kasutust ei leidnud kui välja arvata tekilina. See on ka nüüd kolmanda lapse puhul kasutuses nn pepukuivatuslinana – hea pehme ja mitmekordselt ka väga hea imavusega. Aga asjast s.t. tikandist: see on minu esimene (ja siiani ka viimane) põimpilu koos nurgasitikaga, tehtud on see ühekordse mulineega. Ise jäin tollal tulemusega rahule ja ka praegu olen sest täitsa sillas. Samasugused ribad sai tikitud mütsiäärde ja särgiku rinnapealt alla.


14. november 2007

24. sept. 2009

Oi, ma pean kohe ühe erakorraliselt kiire posti siia tegema.
Kristella saabus just äsja kunstiringist kaasas üks järjekordne klaasitöö. Ja apiapi, see on nii vinge, et ma pidin teile ka kohe paar klõpsu sellest tegema. Lihtsuses peitub ilu võlu, ütleksin ma selle kohta.

Ja, et minu puhul tegemist ikkagi Isetegijaga, siis ei piirdunud ma mitte ainult imetlemisega, vaid uurisin täpse töökäigu välja. Selline küünlaalus saavutati siis väidetavalt nii: kõigepealt oli tavaline kandiline klaasiruut, mille keskele oli õpetajal ära märgitud väike ruuduke (see pidi jääma ilma kaunistuseta). Klaas pintseldati pva-liimiga ja puistati sinna peale erivärvilisi klaasitükke. Kaunistatud klaasiruut pandi metallist alusele, mille keskel oli avaus (selle järgi vajus sulaklaas lohku) ja pisteti ahju.


13. november 2007

24. sept. 2009

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks 🙂
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ;)). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud :P. Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab :P) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud 😀

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:


Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.


29. september 2007

24. sept. 2009

Oeh, kuidas ma vihkan viimasel hetkel tõmblemist. Kui see viimati juhtus, siis lubasin endale, et see jäigi viimaseks korraks. Ometi juhtus see jälle…:(
Aga ok, enam ei hala, näitan hoopis tulemust, sest sellega jäi sünnipäevalaps vägagi rahule ja see ju põhiline. Jutt siis ühest Kristella sõbrannast, kellele tegin sünnipäevaks ühe juukseklambri ja mobiiliripatsi. Seda tegemist võib nimetada ka vanade jääkide kasutamise projektiks. Klambri puhul oli mul siis algmaterjaliks pärlikarbis alpikanni tegemise ajast üks liiga pisikeseks jäänud leheke ja suvemütsile planeeritud lilleõieke, mis paraku ei sobinud na hõredale pinnale. Juurde aretasin veel ühe lehe ja klambri peale kaunistuse alla punusin ühevärvilise katte. Õigupoolest tegin neid viimaseid peaaegu kolm tükki, sest ei jäänud värvilahendusega enne rahule. Pisut veel sättimist ja liimipüstoli abi ning lõpptulemus sai siis järgmine:

Pilt ei anna just päris õiget pilti sellest, kuidagi lame paistab. Iseenesest aga lehed klambripinnast ikka kumeralt lahti ja õis selline nelgi- või krüsanteemisarnane pusa.
Mobiiliripatsi aretasin Krissu kunagi poolelijäänud lillehaldjast. Tol ajal polnud meil kodus sobiva suurusega valget pärli näo jaoks ja sai selline klaasjas läbipaistev kasutusse võetud. Pildilt seepärast kumavad rohelised juuksed läbi pisut. Igatahes laps nõudis juba oma kutsikale vahelduseks ka ühe haldjaripatsi.


15.september 2007

24. sept. 2009

Projekt “lapse mobiil”

Eesmärgiks: vaja teha mobiilikott, mis oleks edev (no sai kunagi ikka lubatud oma lapsele ka pärlitest mobiilikotti), aga mitte liialt karjuv (seetõttu sai pärliteks valitud hõbedase läikega seemned, mis päevavalguses on sellised hallikad aga lambivalguses saavad suurepärase sära ja kuma) ja peamine, et tal oleks piisav kaitsefunktsioon ning kindlalt kaelas (suve jooksul õnnestus lapsel mobiil kolm korda asfaldi peale kukutada tavalise mobiilikaelapaela otsast, see tõi kaasa klaasipurunemise. Sel korral saime mobiilikesta vahetusest abi, kuid järgmisel korral võib puruneda ka juba ekraan).
Minu isiklikud soovid siit kõrvalt oli selgeks teha pärlitega heegeldamine – pärliuss tundus piisavalt tõhus mobiilikoti paelaks ja tamiiliga kotipunumisel mul ei meeldinud see ohjeldamatu otste peitmine. Samuti tahtsin ära proovida korallid ning mobiiliripatsina mõlkus meeles miski lapsepärane tamiiliga punutud loom.
Vat sellistest asjadest sai siis idee genereerimisel lähtutud. Tegutsemisind käis üles-alla mööda kivisid ja kändusid, sest nii paljude uute asjade katsetamisel tuleb ikka vastulööke ja laiskus nende ületamisel venitab projekti valmimist. Aga nii ta tavaliselt ju ongi, et kui lõpuks asjast siiber saab, siis võtad kätte ja teed asja lihtsalt ära, et uut projekti saaks alata.
Tulemus sai selline (esimene pilt lambivalguses, teine päevavalguses):

Pärliussi tegemisel sai katsetatud hulgim erinevaid mustri ja värvikombinatsioone (nendest juppidest oleks nii mõnegi käevõru, kõrvarõnga või võtmehoidja saanud), kuid kuna mul oli punaseid seemneid ainult üks pakk ja pelgasin materjalipuudusesse jääda, siis harutasin kõik ülesse. Vaja oli sisse tuua teine värv ja vat seda tasakaalu ma siis otsisingi, et asjad ikka kokku sobiks. Esialgu oli ikka plaan kasutada lillemustrit, kuid kuna ma ise alles mustrite tegemisel koba, siis vajalikku värvitasakaalu oli lõpuks lihtsam saavutada diagonaalse triibuna. Linkidest võiks antud teema puhul soovitada järgmiseid:

 http://www.beadpatterncentral.com/tubewelcome.html

http://www.perlenhaekeln.de/index.php?id=4

http://www.beaddust.com/haekeln/haekeln.html

Kotti proovisin samuti heegeldada nn aassilmustega nagu pärliussi, kuid see oli pisut kange värk sellise suurema asja jaoks ja välja ei tulnud miskit. Seega sai proovitud ja tehtud kinnissilmustega hoopis. Nii jäi ka kena ja otse mobiili vastas heegelniidine pehme pind tundus ka hea olevat.

Koti kinniselapakas sai siiski tamiiliga punutud, sest edasi-tagasi heegeldamist ma ilusa pärlipinnaga siduda ei mõistnud. Kasutasin punumiseks nn ruutpistet (square stitch) ja mustriks ikka sedasama ussidiagonaali.

Kinniseklapi otsa meisterdasin korallikesi. Minu eeskujuks oli siin Varvara õpetused.

Järgmine väljakutse oli muidugi ripatsi tegemine. Alustuseks muidugi see, et kodus polnud selleks otstarbeks praktiliselt mitte mingit materjalivalikut. Seega võtsin lihtsalt ette Tiimari valged plastpärlid, mille kunagi lumehelvestele mõeldes muretsenud olin, miskit leidsin ka silmadeks ja alustasin joonise peal näpuga järje ajamist. No tuli ju välja küll teatud maani, kuigi tundsin puudust arusaadavas keeles olevatest vihjetest (kasutasin õpetust miskite hieroglüüfidega raamatust). Takistused tekkisid siis, kui oli vaja keha nikerdama hakata ja joonis na udune oli, et mitte ei saanud aru, kunas ma kutsikale jalgu alla ühendama hakkan. See võttis isu kohe mitmeks õhtuks ära aga nagu ma juba mainisin, kui uus projekt juba terendab ajusopis, siis tekib tahtmine asi lihtsalt asi kätte võtta ja lihtsalt kaela pealt ära saada. Nii valmis ka lõpuks minu pisike kutsikas:

Kuna kutsa sai esiti nii valge-valge, siis nikerdasin talle ühe punase lipsu ka kaela. See siis näha viimasel pildil.

Mis siin ikka lõpetuseks öelda – püstitatud eesmärgid said täidetud, enesel juba seetõttu rahulolu projekti valmimisest ja eks laps oli ka ikka tulemusest üpris sillas.
Täna on meil küll õunapäev (mees ja lapsed läksid ämma-äia juurde õunamahla tegema, mina korjasin kotitäie puu otsast ja hakkan kompotti tegema) aga õhtul saab juba uut projekti ajatada 😀

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud oma vana võla. Mäletate, suvel kunagi nn laulupeo postituses sai mainitud suvemütsi, mille pilti lubasin hiljem näidata. Siin see siis on:

Pea peal alustuseks jälle ühe linikumustrisüdamik, siis pisut hõredat võrku ja äärde minulikult päikese eest kaitsev äär ning lõpuks Krissu soovi järgi natuke vallatut lokitamist.


26. august 2007

24. sept. 2009

Eelmise nädala kolmapäevast olen puhkusel ja mis siis ikka paremat teha, kui mõni peas mõlkunud idee realiseerida. Kõige rohkem olid hinge peal kaks lilleprojekti. Kui kõik õnneks läheb, siis saavad homme nende omanikeks kaks sünnipäevalastest kolleegi.
Esimeseks siis üks orhideevars. Originaalõied peaks olema sellised:

Minu lõpptulemus sai aga selline:

Teatud sarnasus on ju täitsa olemas.

Teiseks siis rukkililled kipslillega. Ma ei tea, kas olen nendega juba nii ära harjunud aga kuidagi miskit erilist on nende juures minu jaoks puudu. Loodan siiski, et saajale need meeldivad.