6. mai 2007

Olen selle teemaaretamise siin täitsa unarusse jätnud. Fotokast leidsin suisa lihavõtte aegsed pildid, kui Kristella oma toas jäneste näituse korraldas. Ehk sellest alustangi…

Idee ilmselt sai alguse koolist, kui kõigil lastel paluti kaasa võtta üks jänesekaisukas. Mina ise olin sel nädalal Tallinnas koolitusel ja kuni nädala lõpuni kuulsin emotsioone, plaane jms samateemalise näituse avamisest kodus läbi telefoni. Reede õhtul õnnestus asi endal üle vaadata. Toa ukse peal juba oli meisterdatud sildike, mida näete ka esimesel pildil. Aknalaua peale aga oli koondatud kõik jänesed, mis meil elamises leidus. Seal oli siis karvaseid kaisukaid, üllatusmunade mänguasju, varemmeisterdatud nikerdisi ja jooksvalt meisterdati iga päev asju juurde. Juuresolevatel piltidel ongi siis näha need uued nikerdamised – sõrmetrükiga jäneste pilt, salvrätihoidja-jänes, lihtsalt kevadine pilt guashshide ja plastiliiniga, veel üks kurvemapoolsem jänes wc-paberi rullist ja kõige tipuks vilditud jänes. Selle viimasega oli tal vist parasjagu pusimist. Ühel päeval helistas mulle loengu ajal mitu-mitu korda, kuigi meil oli kokkuleppe, et õhtul jagame päevamuljeid. Hiljem siis selguski, et asi oli olnud viltimises või õigupoolest selle kaasmõjudes. Nimelt oli ta endale nõelaga sõrme torganud. Igatahes, kuigi see jänes on pisut sellise hädise olemisega, mulle ta hirmsasti meeldib🙂.

Ise olen teinud vahepeal kaks pääsusaba rätti…
Kunagi tõi ämm mulle kaks peenikese lõngaga poolilõppu. Ei osanud sellega toona miskit peale hakata, tundus nii peenike see lõng. Aga kui see ilus pääsusaba siin IT-s lendama juba hakkas, tekkis mul mõte seda mustrit kasutada kaelaräti jaoks. Ühel soojemal päeval taskust ilmselt bussiistmele poetatud vana kaelarätt andis aga tõuke asi nüüd lihtsalt ära teha. Alustasin punase lõngaga ja nr 3.5 varrastega. Tegin alguse ära ja siis hakkasin kahtlema, kas ikka äkki liiga hõre ei jää. Harutada nagu ka ei raatsinud ja seega võtsin kõrvale peenemad (nr 2.5) vardad ja sama peene siniselõnga. Algus tundus nagu parem aga uued kahtlused suuruse osas sundisid mind kudumist jätkama. Ja nii valmis mul esimene pääsusaba.

See kaelapaneku pilt on enne viimistlust tehtud. Tahtsin ikka kähku proovida ja sättida, kuidas peaks jätkama punasega rätiga, sest see oli ju see õige värv, mis jope juurde sobis. Arutlused andsid tulemuseks selle, et jätkasin punase lõngaga ja sama nr 3.5 varrastega, et saada pisut suuremat rätti. Niisiis mõned õhtud hiljem oli mul nn pärisrätt ka proovitöö kõrvale panna (pilt on küll mõnevõrra udusem):

Et vahepeal see kudumise laine minust üle käis, siis jäid pärlid mõneks ajaks kõrvale. Uuesti äratas minus suure tegutsemiskihu kolleeg, kes ühel päeval avaldas soovi, et ehk teen talle mõne lille. Konkreetset sordivalikut tal polnud, seega esimese hooga pakkusingi neid hiliseid nartsisse, mida veebruaris emalegi kimbutäis tehtud sai. Õhtul aga oma raamatuid lapates tuli suur tahtmine hoopis miskit uut katsetada. Aga eks see esimene kord ole ikka selline vaevarikas leiutamine ja nuputamine ja kaalumine ja kõhklemine ja …
Igatahes täna sai lõplikult valmis minu esimene päris oma tehtud potilill ja siiani olen ma tulemusega ülirahul. Eks homme paistab, kas valitud potitamisvahendid ka ennast õigustasid.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: