Ühe õhtu nikerdamine ehk Kristella 2-vardaga kootud sõrmikud…

25. okt. 2009

Nagu juba teate, kudusin Kristellale talveks mütsi Novita Puro lõngast – 100% villa, 50g=100m, vardasoovitus 5-6. Komplekti täienduseks oli veel vaja kududa sall ja kindad. Ausalt öeldes ei kujutanud ette  nr 5 varrastega sõrmede kudumist ette, sestap lõi mulle toda lõnga ostes silme ette kohe Susa eelmisel sügisel kahe vardaga kootud sõrmikud. Võtsin õpetuse ette ja püüdsin süveneda ülesehituse põhimõttesse, et see siis oma lapse käe jaoks minu materjaliga parajaks saada. Peab ütlema, et vaimustusin asja lihtsusest ja tahaks väga julgustada neid, kes muidu pelgavad sõrmikute kudumist ette võtta. Et peale selle julguse ka miskit tuge oleks, siis kribasin teile üles oma leiutamispõhimõtted ja kuduskeemi. Nii on võimalik igal ühel, kes oskab vähemalt parempidist kude, kujundada just oma käele sobivad sõrmikud.

Kinnaste kudumiseks võtsin varda pisut peenema (4.5), et kude tuleks ikka tihedam ja soojem. Alustuseks kudusin pisikese koeproovi s.t. lõin üles 20 silma ja kudusin mõned read, siis lasin lapsel paberi peale joonistada oma käe. Võrreldes nüüd oma koeproovisilmuseid joonisega fikseerisin ära, et nn sooniku jaoks oleks paras võtta 10 silma, peopesa jaoks 15 silma, väikese sõrme jaoks 10, järgmise jaoks 12, keskmine sellest veel 2 silmuse võrra pikem, keskmiste sõrmede algusest kuni pöidla alguseni võiks olla 7 silmust allapoole ja pöidla pikkuseks vast ka 10 silma. Samamoodi püüdsin enamvähem paika saada sõrmelaiused. Minu väike joonis nägi siis lõpuks välja umbes selline. Kui see info paigas, polnudki miskit muud kui usinasti kuduma. Kudumise skeemi leiate siit, tingmärgid ja teiste märkide (lisasin siia mõningaid oma kogemuse märkusi, et asi ikka piisavalt puust ja punaseks oleks) seletused aga siit.

Juurde tahan lisada seda, et kõiki ridasid (v.a. lühikeste ridade tagasikeeramised) tuleb alustada silmuseliselt s.t. iga rea esimese silmuse tõstad kudumata pahempidise võttega paremale vardale. Sõrmede otstes need kasvatused-kahandused annavad sõrmeotstele kerge kumeruse, mõned lühemad read töö keskel annavad tulemuseks pisut kitsama randme. Kui sa kasutad peenemat lõnga, siis võid sõrme otstes teha rohkem kasvatusi ja kahandusi ning ka kitsama randmeosa jaoks rohkem lühendatud ridu. Vaata kasvõi ntx. seda ülaltoodud Susa õpetust.

Vastavalt skeemile on sul vaja kududa neli kindapoolikut ja need siis lõpuks kokku õmmelda. Lõpptulemusena tundus minu jaoks kõige paremini hoidvat selline paremalt poolt tehtav õmblus, kus paned kindapooled kokku nii et justkui kaks ketirida jookseksid kõrvuti. Õmblusesse kaasad kettide välimised aasad ja nõel liigub alati suunaga seest väljapoole. No vat, ei tea nüüd kas sai arusaadav seletus, igaks juhuks üritasin ühe pildi selle nõela liikumise kohta ka joonistada.

Ja nii siis valmisidki Kristellale sõrmikud, said sellised mõnusalt triibulised:

okt2009krissus6rmikud1 okt2009krissus6rmikud2


Oksjonil on “Danish Knot” kõrvarõngad.

21. okt. 2009

Sel korral pakkusin valikuna välja sellised kõrvarõngad. Oksjon kestab 25. okt. 2009 kella 21.00ni.

  

Olete oodatud pakkumisi tegema!


Valmistume talvekülmadeks…

18. okt. 2009

No ma ei saa aru, miks minul alati talvekülmad üle öö saabuvad. Sel aastal jälle. Nii ma siis olengi nüüd kolm päeva mütse kudunud.

Kõigepealt müts abikaasale. Kolm aastat tagasi sai mehele kootud müts ja sall. Nüüdseks oli müts nii välja veninud, et suisa keerles peas. Nii siis võtsin kätte ja harutasin mõlemad ülesse, et lõngale uus elu anda. Uut mütsi alustades võtsin ette sellise õpetuse, kuid kuna minu lõng ja vardad olid peenemad, siis tuli seda omaloominguliselt kohandada. Kui müts valmis, soovis mees sellele tagasikeeratavat äärt lisaks. Egas miskit, korjasin äärest silmad ülesse, tegin ühe pahempidise rea keeramisekoha paremaks hoidmiseks ja kudusin siis paraja jupi soonikut lisaks. Lõpuks sai omanikku ja mind rahuldavaks tulemuseks selline müts:

okt2009karmomyts1 okt2009karmomyts2

 

Järgmisena sai ette võetud müts Kristellale. Sel aastal sai talle ostetud uued talveriided ja needki on eelmistele sarnaselt lillat värvi, kuid pisut teist tooni. Mütsile olid lapsel järgmine nõudmine: “ma tahan kõige tavalisemat mütsi ilma tuttide ja kõrvadeta, no sellist normaalset”. No ma siis üritasin :P… kavalusega endale ka põnevust tekitada :D. Nimelt jäi mul Tallinnas käies Veimevaka poes silma sellistes mõnusates erksates toonides Novita Puro lõng, aga kuna jämedamad lõngad kipuvad hiljem pisut rohkem venima, siis mustriks proovisin põimitud soonikut. See hoiab mütsi mõnusalt paksuna ja Krissule meeldisid need tekkinud “sitikad”  ka. Lõpptulemusena siis mõlemad rahul – Krissu sai oma lihtsa mütsi ja mina sain jälle miskit uut proovida.

okt2009krissumyts1 okt2009krissumyts2

 

Viimasena ootas sooja mütsi poja Kristofer. Juba eelmisel aastal oli plaan talle kududa nokaga talvemüts. Ikka selleks, et lumehelbed taevast alla liueldes silma ei potsataks. Kaelussalli Maasikmari õpetuse järgi jõudsin tol korral valmis kududa, kuid müts jäigi tegemata. Ju siis oli liiga soe talv, et karjuvat vajadust ei tekkinud 😛 Eelmise aasta kombekas jäi kevadeks küll juba väikeseks, kuid sel aastal ostsin uue just nimme samade värvidega, et mütsiplaan siiski teoks saaks ja ka sall kasutusse jõuaks. Siin need siis nüüd ongi:

okt2009krisimytsjasall1 okt2009krisimytsjasall2 okt2009krisimytsjasall3

Materjaliks on kunagi õele kootud kampsunist üle jäänud Susanna lõng, noka monteerimisel on snitti võetud Mannu õpetusest. Mu meelest sobib kombeka juurde täitsa hästi ja mis peamine – lapsele meeldis.

Tänaseks on kõik, kuid lumi võiks veel oodata, sest mees ja Kristella ootavad endale veel salle ja sõrmikuid, Karmenile peaks kindad kuduma ja ehk ka ühe kaelussalli ning Kristoferile võiks ühed sokid kududa.


Oksjonil on “õitsev oksake”

11. okt. 2009

Panin oksjonile õitsva oksakese. Oksjon kestab kuni 15.okt. 2009 kella 21.00ni.

Olete oodatud pakkumisi tegema!


Natuke sooja ja pisut tsirkust ka…

8. okt. 2009

Kristella küsis juba ammu mu käest ilma sõrmedeta kindaid. Mul mõte liikus ka sel teemal aga no ei leidnud seda õiget lõnga. Tahtsin väga kombineerida miskit nende satsidega, nagu Knittys need randmesoojendajad olid, aga võta näpust, no ei leia siit Haapsalust õiget värvi ja sobivat materjali. Lõpuks siis võtsin kätte ja lõin lihtsalt vardad sisse kapis leiduvasse kollasesse Jumbo lõnga ning klibin-klõbin said valmis sellised kindahakatised.

okt2009Kristellakatised1 okt2009Kristellakatised2

Natuke oli see siiski teistmoodi kudumine. Kuna ei tahtnud na kiiresti sest satside ideest loobuda (lõpuks ikka pidin tõdema, et need jäävad liiga robustsed), siis alustasin kudumist sõrmede poolt. Panin suvaliselt palmikud jooksma ja kui paras hetk käes, siis lihtsalt kasvatasin vahele pöidlasilmused. Kudumise jätkudes aegajalt siis vähendasin neid. Uskumatult mõnus oli niipidi kududa.

Ja selline teine väike nokkimine veel. Kristella hakkas käima Tsirkuse- ja teatristuudios, kus kloun Ummi õpetab neile žonglöörimist ja muid trikke, Aivo Paljasmaa jagab teatritarkusi ja siis on kambas veel üks vene naisterahvas, kes õpetab neile nukukunsti s.t. nukke tegema ja siis neid nende nööridega liigutama. Igatahes Krissu on põnevil ja esimeseks kodutööks sai ta žonglöörimiseks vajalike pallide tegemise. Kloun Ummil olid harjutamiseks mõeldud pallideks kruupidega täidetud õhupallid, mina surfisin pisut netis, leidsin ühe sobiliku õpetuse ja heegeldasin. Esimene katsetus sai tiba väike, vahetasin siis materjali ja heegelnõela ning tulemus nüüd mõnusalt kirju ja täpselt paras.  Täitsin ka kruupidega, see nõue sellepärast, et kui juba treenimiseks läheb, siis kuluks aeg ikka õige asja jaoks, mitte äraveerenud palle taga ajades.

okt2009tsirkusepallid1 okt2009tsirkusepallid2


Alustasin uue Haapsalu salliga

5. okt. 2009

Ootamatult tekkis pärast eelmise salli valmimist üks tellimus. Selle üle oli mul muidugi ainult hea meel, sest mis motiveeriks paremini uut üllitist ette võtma. Kuna tellitud lõng polnud selleks hetkeks veel kohale jõudnud, siis tegelesin ettevalmistustööga s.t laenasin soovijale oma “Haapsalu salli” raamatu välja ja lasin tal ajusid ragistada, et leida sobiv muster. Olin valmis kõike proovima, sest tõesti, see raamat on nii mõnus, et võtaks aga muudkui järjest mustrid ette ja kooks sallideks.

 Aga…

…te ei kujuta ette mu üllatust ja siirast head meelt, kui sain teada, et valituks osutus lehega piibelehekiri. Just jah, see on seesama kiri, mida kaalusin oma esimesegi salli puhul. Tol hetkel jäi kahe mustri vahel valikul peale kividega õnnelehekiri, kuid plaan piibelehekirja kudumiseks lähitulevikus oli endiselt päevakorras.

Eelmisel nädalal sain kätte lõnga. See on pärit Inglismaalt, tiba jämedam kui eelmine – 28/2, märksa valgem ja ka pehmem. Eile õhtul tegin ära vardaproovi

okt2009haapsalusalliproov

ja täna hommikul lõin 113 sallisilma vardale. Arvan, et sobiva pikkuse saavutamiseks pean kuduma 13mustrit.

Esmamulje kudumisest: kuigi lõng on pehme ja venitatud proovilapp jäi mõnus õrn, igatsen ikkagi taga oma eelmise korra peenemat lõnga. Seega pole ime, et kunagi tulevikus proovin hoopis ära 48/2 lõnga ja vaimustun hoopis sellest. Seni aga tuleb ära kasutada nii umbes kümne salli jagu praegust 28/2. Kes teab muidugi, võib-olla olen käesoleva salli valmides ka sellest jämedusest vaimustuses.


“Minu käsitööd” eriväljaanne

2. okt. 2009

Täna leidsin postkastist uue eriväljaande Klaaspärlimängud. Sel korral on sees ka nn mind puudutav teema ehk pärlililled ja -puud. Just lõpetasin ajakirja sirvimise. Jälle. Ma ei tea mitmes kord ma seda juba tegin ja mind ikka närib küsimus, miks nad seda teevad… Idee ju iseenesest hea ja usun, et selle valdkonna vastu võidakse ka huvi tunda aga miks nad teevad seda nii lohakalt, räpakalt ja pealiskaudselt. Õpetused, mida järgitakse on võetud erinevatest raamatutest, kuid ma ei leia ühtegi viidet neile. Valmistööd, mida õpetuste kõrvale on pildistatud, ei paista kaugeltki kauni looduse jäljendusena. Pigem arvaks ma, et nende autor on suhtunud asjasse nagu “las ma proovin siis ka, mis see siis ära ei ole”. Usun, et ka vähese kogemusega inimesel on nii palju ilumeelt ja silma, et mitte lilleteipi kortsulisena varre ümber keerutada või märgata, et jässakas nui ei väljenda kuidagiviisi lavendli õrna olemust. Just see karjuv lohakus ja robustsus häirib silma. Kas see siis peaks meelitama lugejaid midagi uut ja ilusat proovima?