Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

25. aug. 2010

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…” 😛

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.

Advertisements

Minu esimene heegeldatud kott…

21. aug. 2010

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.

 


Midagi õhulist pruudile…

10. aug. 2010

Kümnendamal kuupäeval kuu aega tagasi oli kahe noore jaoks üks ülitähtis päev.

Minu poole pöördus pruut oma ehtesooviga juba mitu kuud varem – saatis pildi ja tundis huvi, et no kas oskan teha. A kust ma tean, kas oskan, kui pole kunagi proovinud… Eks ma nii vastasingi ja julgustasin mõne profima ehtemeistri poole pöörduma.  Ei võetud vedu, pigem julgustati mind asja proovima ja oma oskusi kindlaks tegema. Ega ma saanud siis ära öelda, sest teada ju on, et ka uute põnevate ideede katsetamiseks peab olema motiiv ja vajadus, muidu need jäävadki tahaksproovida ideedeks.

Aga millest siis konkreetsemalt jutt käib… Pruudi sooviks oli õrn ja õhuline pärlikee, mis kaugelt  justkui paistaks üksikute pärlitena heljuvat kaela ümber. Algselt teadsin kohe vaid seda, et helmestena kasutan valgeid mageveepärleid ja need tuleks omavahel ühendada tamiiliga, mis siis lõpptulemusena kaugemalt vaatajale nähtamatuks jääb. Küsimus oli vaid tehnikas ja vat see tehnika, tehnika… Sellepärast tuli ikka päris palju ragistada ja madistada, algaja ehtemeistri asi, eksole, ning see enda perfektsionismi poole püüdlemise soov muidugi ka :P. Igatahes lõpuks olid mul ideed otsas, valminud oli vist juba viies versioon ja selle kohta sain endale viimaks öelda: “sain vist hakkama…”.  Õnneks sobis tulemus ka pruudi erilise päeva jaoks ja ma ei pidanudki ta lootusi petma. Kee kõrvale sai tehtud ka samas stiilis kõrvarõngad.

  

 Tänud Janele, et ta lubas mul blogipostitust ilmestada ühe imelise pulmapildiga, mille autoriks on Eduard Laur…

… ja veel tahtsin öelda:

Palju õnne pruutpaarile! Usaldage, armastage ja hoidke üksteist, siis elu hoiab ka Teid ja annab kõik muu vajaliku…


Heegeldamise maraton ehk poolkardin lastetuppa…

5. aug. 2010

Lõpuks ometi sai kardinapuu üles pandud ja saan teile näidata juba mitu-mitu nädalat tagasi valminud tegemist.

Seegi tegemine on sarjast “sel aastal rohkem asju kodu jaoks…”. Tegime kevadel lastega tubadevahetust. Meie kolisime nende väiksemasse tuppa ja kõik kolm last siis said meie suurema toa. Aknal on ees küll selline lõbusalt lainelise äärega ruloo, kuid tahtmine oli sinna tekitada ka üks väiksem kardin, et ka väljast oleks kenam vaadata kui lapsed kipuvad ruloo liiga üles tõmbama.

Toas on selline vanaroosa tapeet ja puiduvärvi mööbel, kuid riidekapil on tumesinised uksed. Selle järgi sai valitud ka kardinavärv, et rohkem sellist kahe värvi sünergiat tekitada. Muster on võetud 1995 a. märtsikuisest Ilutegijast ja seda siis oma vajaduse järgi pisut muudetud. Olen seda mustrit kunagi ka originaalis heegeldanud ja mulle väga meeldis selle erinevate pinnatiheduste mäng, sestap võtsin teist kordagi selle mustri kasutusse. Materjaliks on Steinbach Wolle Maxi heegelniit, mida kulus umbes viis ja pool kera (550g) ning mida heegeldasin nõelaga nr 1.25. Kardina mõõtudeks 70*185cm. Pilti olin sunnitud tegema ruloo taustal, sest vastu valgust pildistades ei jää ju miskit näha. Viimane pilt on tehtud välguga, et oleks pisutki aimu õigest värvitoonist, mis on selline mõnusalt intensiivne tumesinine.