Roosililleline pühapäev…

29. nov. 2010

Minu varre otsas süüterooside kohta tuli nii mõnigi selline kommentaar: “neid roose ei raatsi ju põlema panna”. Ega oma ahju jaoks neid tõenäoliselt na uhkeks ei ehigi, aga kinkimise jaoks on nad oma efektsuse tõttu väga head – ilus kink, kasulik otstarve. Seda mõtet jagas minuga ka minu ema, kelle sõbrannale eelmisel pühapäeval koos ühe ilusa roosikimbu kokku panime.

  

Mõned sinised sädeleva liimiga kaunistatud süüteroosid, taustavärviks pisut roosa paberiga komme ja veidi sisalit, millega kimbu mõnusalt kompaktseks viimistlesime –> tulemuseks natukeseks ajaks silmailu laua peale, kui sellest isu täis, siis kommid kõhtu ja ülejäänud ahju 😀

Õhtul jätkasin roositeemat aga siis juba oli materjaliks tomat ja igasugu muud toiduained.

 

Ja veel tahtsin teile näidata lille, mille Kristella minu jaoks ise välja mõtles, ise teostas ja istutas. Minu arust väga hea kombinatsioon.

 

Kuigi tehniliselt on arenguruumi, siis väga head meelt tegi professionaalselt loominguline lähenemine – selle asemel, et järgida mõnd õpetust joonistas ta paberile selle õielehe kuju, mida saavutada tahtis ning hakkas pärleid selle järgi ritta seadma.


Mardilaat ja süüteroosid… kas traditsioon?

15. nov. 2010

No vat ei tea, aga nii kuidagi juhtus, et sel aastal oli teemaks minu poolt jällegi süüteroosid. Esialgu pakkusin õpetajale välja, et võiksin koos tüdrukutega korraldada õpitoa. Lastele ju meeldib ikka pigem meisterdada, kui niisama raha raisata. Õpetaja aga hakkas viimasel hetkel muretsema ohutuse pärast – no et ikkagi kuum pliit ja kuum küünlarasv. Egas siis miskit, ei hakanud enam teemat muutma, vaid meisterdasime Kristellaga kahekesi terve hunniku lillelist süütematerjali, mida plikad kambakesi müügiks pakkusid. Et asi igavaks ei läheks, siis aretasime lisaks eelmise aasta väljamõeldistele ka uue tõmbenumbri – vaasitäie siniseid roose.

 

Peab ütlema, et eks need täitsid ka oma eesmärgi ja leidsid kõige kiiremini ostjad. Järgmisel korral (kui see järgmine kord ikka tuleb) peaks neid kohe hulgim tegema.


Sügisene nipet-näpet…

13. nov. 2010

Sel aastal saabus minu sügis ja minu september teistmoodi. Nimelt pärast kolmeaastast “puhkust” sai jälle tööinimeseks hakatud. No lausa uskumatu, kui väsitav see esimestel kuudel oli ja kui uskumatult halvasti see käsitööelule mõjus 😛 Nüüd hakkab vaikselt juba inimese tunne tagasi tulema.

Tegelikult kui aus olla, siis septembrikuus sõitsin palju Tallinna-Haapsalu vahet ning bussisõit möödus valdavalt kasulikult ja mõnusalt haapsalu salli kududes, kuid sellest räägin mõni teine kord, kui ükskord saan aega põhitükile pitsi ümber kududa-õmmelda.

Praegu aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ma pole kuskile kadunud ja varsti võib oodata uusi postitusi ka siia blogisse. Täna aga näitan killukesi sellest, kuidas käsitöö ja loomingulisus ei saa elust kaduda ka siis kui ise õhtuks na väss oled, et miskit ei viitsi/taha/jõua teha. 

Killuke 1: laste väike omalooming, et teha erilisemaks Karmeni sünnipäeva õhtusööki argipäeva õhtul:

 

 

Killuke 2: samal sünnipäeva õhtul langesime maisipallide võrku ja unustasime ennast (no nii kolmeks-neljaks tunniks) nendega meisterdama, nii et maiasmokkadest lastel läks meelest kookigi süüa.

 

Killuke 3: Kristellal algasid tööõpetuse tunnid uue õpetaja (Siiri Reimann) käe all. Kuidagi oli ta jubedalt vaimustustuses kudumisest  ja tahtis hirmsasti proovida, kas ta ikka ka saaks hakkama mõne haapsalu salli mustriga. Kui tahtmist on, siis loomulikult tuleb ka tulemus:

 

No arvake ise kui uhke ta oli, kui sai oma käekestega kootud proovilapikesega oma parimale sõbrannale, kes on suur lugemishuviline, järjehoidja meisterdada. 

Ja kui lapsed sätivad kommid põrandale niimoodi ritta:

siis tuleb ka emmel tegutsema hakata. Mis teha kui laste (nii 3 kui 11 aastaste) seas on siiani kommikaelakeede teema na IN. Te ju ikka mäletate neid 😉