Ka prügis võib miskit ilusat olla…

12. aug. 2017

Aasta oli, ma arvan, 2015…

…kui alustasin pärast eelmisi katsetusi kööki prügisorterite punumist. Täieliku valmimiseni läks pikalt, sest pidin ise vahepeal mõtteid mõlgutama ja arenema. Protsessist mul jooksvalt pilte pole, kuid mäletan, et rullisin jämedamaid pulki, võtsin ühe tomatikasti Säästumarketist vormiks ning hakkasin aga pihta. Jooksvalt sai siis vormi pisut ülespoole nihutatud ning esimene kast valmis täitsa tavalise punupinnaga.

Pärast selle kasti valmimist sai teda ilusti töödeldud nii pva kui värviga ja jäetud siis ootama paremate mõtetega aegu, sest polnud veel lõppviimistlust oma peas lõpuni kujundanud.

Selle asemel punusid näpud usinalt kaks järgmist kasti. Teisel kastil üritasin harjutada nn kalasaba mustrit (tänane teadmine ütleb, et püstpulgad peaksid olema tihedamalt)

ja kolmandal kastil juba sellist vingemat palmikulist punupinda.

Kastide mõõtudeks sai 30*40*61 (pikkus*laius*kõrgus) ja igal neist on oma missioon täita – esimesse kogume pabersodi, teise plastpakendeid ja kolmandasse taarat. Julgen öelda, et oma lõppviimistlust ootasid need kastid aastajagu vast enne kui saabus selgus lõpliku värvi ja kujunduse osas. Kasutasin neist kahe viimase peitsimiseks Herdinsi kirsivärvi pulberpeitsi ning mustririba sai peale päevalillelistelt salvrätikutelt.

 

Üks kastidest on valge seepärast (pane tarkus kõrva taha), et PVA ja värviga töödeldud pinnale peits enam ei hakka. Eks näis, kas hakkan timmima sarnast tooni värvidest või jääbki ta teistest erinevalt valge.

Igatahes olen oma kastidega väga rahul ja need toimivad imehästi. Ka prügikastid võivad olla ilusad ja pilkupüüdvad!