Lillelised klõpsukotid

Mu postituste seeria punumise arenguteest on taas toppama jäänud, aga see kindlasti jätkub veel. Vahepeal näitan aga oma viimast nikerdust heegeldamise vallas.

Iga uus on mõnes mõttes vana, eksole. Kunagi sai tehtud Karmenile päevalilleline õlakotike, mida mitmel korral imetlesid ka õelapsed. Oma mõttes lubasin juba siis, et ühel päeval võtan kätte ja teen nendele ka seda rõõmu. Ja sel aastal otsustasingi nende sünnipäevade eel selle asja ette võtta. Uurisin tüdrukute lemmikvärvi ja asusin vastavalt sellele tegutsema. Tulemuseks valmisid kaks lillelist kotti:

Ühel tegin tagumise poole rohelise nii kuis sai tehtud ka Karmeni kotil aga teisele tegin hoopis teistmoodi roosa. Nii ei olegi pealmist ega tagumist poolt vaid on lihtsalt vastavalt tujule heleroosa või tumeroosa lilleke pealmisel küljel.

Kuna minu õmblemisoskused on algelised, siis voodrile sai taaskord lähenetud kavalusega ja kotid said voodrid vanadest teksajakkidest koos väga korralike taskutega 🙂

Loodan, et plikadel on neist kottidest rõõmu.

Tehnilised andmed:

Lõng: Almina 8/4 (100% puuvill, 50g, 169m)

Heegelnõel: 2.0

Õllepurgiklõpse: 296+306tk

Karmeni uus päevalill…

Küll puhkus on ikka tore asi – poolikud asjad saavad lõpetatud, nii mõndagi uut alustatud ja noh, käsitööline mõtlemine saab nagu elu sisse. Kahjuks muidugi saab see puhkus alati liiga kiiresti otsa.

Üheks lõpetamist ootavaks tööks oli Karmenile mõeldud klõpsudest käekott. Ootas teine kannatlikult voodrit. Eks nüüd sain “koera sabast” üle ja ise jäin eriti rahule sellega, et suutsin pisikesse kotti ka väga asise tasku sisse teha.

Aga kott ise siis selline – inspireeritud varasemalt tehtud päevalillelisest mündikotist:

 

Heegeniit: Almina

Heegelnõel: nr. 2

Klõpse: 316 tk

 

 

 

Lilleline klõpsukott

Üle pika aja motiveeris üks sünnipäevakutse mind näppe liigutama ja ammu meeles mõlkunud ideed katsetama.

Internet on täis imelisi asju ja inimesi. Sedakorda inspireeris mind ühe hispaanlase blogis nähtu . Just tehnika ja lähenemine paelus mind, mida siis oma materjalide ja mõtetega kohandasin.

Esimene katsetus sai selline:

  

 

Materjaliks puuvillane heegelniit, heegelnõela suurus 2.5 ning purgiklõpse kulus 408 tk.

Järmisena tuleb miskit sarnast teha ka modellist Karmenile endale. See kott paraku läks Kristoferi klassiõele kingiks. Loodan, et talle meeldis.

Printsessilik mündikott…

Kui vahel olen siin kirunud olukordi kui lapsed saavad sünnipäevakutseid liiga viimasel minutil ja olen oma kinginokitsemistega ajahädas, siis sel korral tekkis hädaolukord pigem vast seetõttu, et kutse saadi liiga vara. Nimelt juhtus nii, et juuni alguses, kui kool lõppes, sai Kristofer klassiõelt kutse, mis kutsus teda pidutsema vahetult enne jaanipäeva. Aega ju küll mõtteid ja plaane sättida 😛

Isegi nii palju, et pidime peaaegu sünnipäeva ära unustama.  Siiski-siiski,  paar päeva enne sünnipäeva lasin pojal valida pärlid ja lasin näppudel nobedasti liikuda. Värvid ei ole vast eriti praktilised, kuid poja sõnul olid need printsessilikud ja ta oli kindel, et tüdrukule meeldib. No mis minul siis enam vaielda.

 

Väikesed katsetused mündikottidega…

Viimasel ajal olen avastanud, et kui vahel isegi näppude vahelt miskit valmib, siis blogisse jõudmine võtab millegipärast veel terve igaviku aega. Nii on ka järgnevate üllitistega, millest esimene valmis tegelikult juba märtsi lõpus.

Vanem õde vajas kingituseks ühte lillades toonides mündikotti ja selleks valis ta ise mu pärlivarudest neli erinevat tooni suuruses 9/0 seemnepärleid. Esialgu tundus võõrastav na erinevaid toone ja pärlitüüpe (metallikvärviga kaetud, läbipaistvad, värvitud sisuga) kokku panna aga lõpptulemusega jäin pärast pisukest harjumist ikka väga rahule.

 

Teine tegemine ootas oma aega ikka väga pikalt, kuigi idee tiksus kogu aeg peas. Nimelt olin lubanud Karmenile teha väikese mündikoti, millega ta saaks teisipäeviti ujumisraha lasteaeda kaasa võtta. Kangadžunglist sain sellised minimõõtu rauad ja nii nad siis ootasid mul arvutilaual kuu ja kaks ja vahepeal sai aasta lõpus õelastele sünnipäevakingid tehtud ja siis veel mõned kuud ja kui nüüd vanemale õelegi mündikott valmis, siis olid mul lapse ees juba väga suured süümepiinad. Nii said kähku oma ideed lendu lastud ja valmis päevalilleline mündikott:

 

 

Pärlitest aasakesed andsid päris hea reljeefse pinna, tagumise külje tegin lihtsalt rohelise. Siinkohal olid kasutuses 11/0 seemnehelmed ja pisut vist isegi liiga suur heegelnõel. Minu lemmik 1 mm oli parasjagu kuhugi uitama läinud.

 

Uued mündikotid…

Nagu viimati sai mainitud, tahtis tehniline teostus veel arenemist-arendamist ning see oli piisavalt hea argument uuesti proovimiseks. Teisalt aga oli vaja väikest sünnipäevaüllatust õetütardele, kel just detsembrikuus enne suuri pühi isiklikud väikesed pidupäevad.

Vanem nendest on suur Justin Bieberi fänn ja sestap sai väike törts seda fänlust poetatud ka mündikotti:

 

Nooremal aga on viimasel ajal lemmikvärviks türkiissinine ja sestap sai glamuurselt mängitud mõnusat siravate hõbetatud sisuga pärlite ja musta heegelniidi kooslusega:

 

Kuigi pildi peale on sellist helklevat edevust raske püüda, siis uus omanik jäi oma uue mündikotiga väga rahule. Tundus, et olin tabanud “õiget närvi”.

Materjaliks heegelniit, nr 9 seemnehelmed, kotirauad, õmblemiseks pisut tamiili ja töövahendiks 1mm heegelnõel.

Renoveeritud klõpsukott…

Mul on suvest jäänud näitamata üks tegemine. Parem hilja kui mitte kunagi, seega siit see tuleb…

Kas mäletate minu kõige esimest plekkpurgiklõpsudest tehtud kotti? See on olnud lapse lemmikkott ja kasutusel paari aasta jooksul pea igapäevaselt. Seega on ka arusaadav, et kott näitas väsimuse märke, sest puuvillane lõng ju kulub. Pakkusin lapsele asenduseks uusi mõtteid ja meelesmõlkuvaid disaine, kuid paraku jäi see “hüüdjaks hääleks kõrbes”, sest laps tahtis täpselt samasugust asemele. Mis seal’s ikka, piirdusin vaid värvidemuutusega (musta on veelgi parem kombineerida erinevate riietuste juurde) ja kasutasin ära ka vana koti voodri:

  

Materjaliks endiselt Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.

Üks hele ja suvine klõpsukott…

…igati suvisesse Milanosse.

Sõbranna oli enne jaani üle terve igaviku Eestis käimas. Lisaks sellele oli tal ka sünnipäev samal ajal. Justkui sellise pidulikuma numbriga veel pealekauba. No mis sa oskad kinkida käsitööinimesele, kel endalgi andeid igat sorti ja erinevatel käsitööaladel. Aga poest ju ka miskit ostma ei lähe, sestap tuli ajusid ragistada.  Lõpuks suutsin välja mõelda asja, mida mina olen teinud aga tema veel proovinud ei ole – plekkpurgiklõpsudest kott. Tooni valisin sellise heleda, et passiks ilusti Astra suviste riiete juurde. Eks ta paras pusimine oli. Kuigi esialgne idee kukkus osaliselt läbi, siis heegeldamine on ainult lust, pusima ajab just see sisemine voodriõmblemise pool. Siiski, siiski, hea on taaskord korrata vanasõna: “lõpp hea, kõik hea” – sain nii mõneski osas tagantjärgi targemaks ja kott sai just sünnipäevalapse vääriline.

  

  

Praegused pildid Eestimaalt ja Kristella poseerituna, kuid loodan, et saan tulevikus siia lisada ka Astrast mõne kena pildikese.

Kaks ussikest…

… Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes 😛 Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 

Kristella kevadised kindapoolikud…

Kui eelmises postituses näidatud kindaid heegeldasin, siis oli selge, et midagi analoogset saab endale ka Kristella. Talle lihtsalt na meeldisid need ja sobilik lõng oli olemas ja vajadus muidugi ka 😛

Siinkohal siis kasutusel värvikombinatsioon helelilla ja must ning teostatud sai juba eelnevalt meeles mõlkunud punutud nööri idee.