Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

25. aug. 2010

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…” 😛

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.


Minu esimene heegeldatud kott…

21. aug. 2010

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.

 


Kasutame ära issi väikest õlleharjumust ehk kott ja vöö Kristellale..

19. juuli 2010

Ühel hetkel kurtis laps, et tema püksirihm hakkab ära lagunema. Mul oli kohe võimalus talle miskit erilist pakkuda. Nimelt sai juba pikemat aega kogutud issi õllepurkide küljest klõpse ja siiani polnud veel ühtegi head ideed, kuhu oleks vaja ja saaks neid proovida. Nüüd oli kätte jõudnud minu võimalus 😛 ja tundus, et ka lapsele idee meeldis. Nii siis valmiski esimese katsetusena Kristellale uus ja edev püksirihm:

 

Materjaliks miski tundmatu heegelniit, heegelnõel suurusega 2.5 ja 56 plekkpurgiklõpsu.

Aga kuna see heegeldamine oli na mõnus, siis otsustasin seda jätkata. Krissu igatses suve alguses omale miskit pisemat kotti, kuhu tal mahuks ära telefon, rahakott ja võtmed. Ta isegi tegi heegeldamisega algust, et see vajadus omal täita, kuid asi ei edenenud eriti. Nii ma siis sujuvalt pakkusin, et teeksin talle ise koti, kasutades muuhulgas neid klõpse. Kuna vöö lapsele kohe hirmsasti meeldis, siis loomulikult polnud tal selle vastu miskit, et omada ka samas stiilis kotikest. Emal jälle “pidu põlvini” ja võis fantaasia tööle panna 😀 Lõpptulemus sai siis selline:

 

  

Materjaliks Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.

Seni oli kõik lõbus ja mõnus nikerdamine kuniks oli vaja kotile voodrit teha. Õmblemine on vot selline asi, mis mulle ei meeldi ja milles ma kohe olen koba. Kui annab, siis teen õmblusi käsitsi, sest siis tunnen asja üle suuremat kontrolli aga siin siiski kasutasin ikka pisut õmblusmasina abi kah. Õmblesin ja kirusin, sest tulemus peab mu kobadusest hoolimata ju viimase peal olema 😛 No eks ta lõpuks sai ka. Lapsel rõõm koti üle ja minul rõõm, et voodri- ja lukuõmblemisega ühele poole sain.