Kaks ussikest…

10. mai 2012

Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes 😛 Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 


Veel üks Lotte…

3. dets. 2009

Mhh…kui selle pealkirja ära kirjutasin, jäi see mind justkui kummitama. Tundus järsku miski seos lapsepõlvest, kas äkki lugesin sellenimelist raamatut või miskit sellist…

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud täna rääkida, vaid hoopis veel ühest Lottest. Lasin meeltesegaduses 😛 ennast ära moosida ja nii siis valmis minu näppude vahel veel üks Lotte võtmehoidja vanema õe sõbrannale. Sel korral oli aega ka enne poodi külastada ja pisut harmoonilisemalt kokku sobivat materjali muretseda. Vat ei tea, kas sai parem, kuid loodan, et uue omaniku silmad löövad särama seda saades.


Väike sünnipäevaüllatus ehk Lotte, mis mahub peopessa…

9. nov. 2009

Mida lähemale Kristella sünnipäev hakkas jõudma, seda sagedamini meenutas ta seda sünnipäeva, kui issi tegi ta nukule voodi ja mina kudusin-õmblesin õueriided ja voodiriided. Vahepeal on olnud üsna mitu sünnipäeva ja ka need püüdsime lapsele meeldejäävaks teha ning see õige sära oli lapse silmis täitsa olemas, kui ta sai poest ise valida kingi, mis talle sel hetkel kõikse rohkem meeldis. Aga ometi… no ei ole need vahepealsed sünnipäevad talle oma kinkidega nii meelde jäänud, kui tollane. Seega viimane kord, kui laps õhinaga rääkis, milline võiks olla tema unistuste sünnipäev, lubasin talle ka sel aastal väikese isetehtud üllatuse.

See mõte on mul tegelikult peas mõlkunud juba pikemat aega. Aeg-ajalt lihtsalt olen tabanud lapse rääkimas, et talle tegelikult Lotte hirmsasti meeldib, aga no kaisukat ju pole mõtet nüüdseks juba 10-aastasele neiule teha/kinkida. Seega siis mõlkus meeles ära proovida Isetegija õpitoas olev õpetus ja heegeldada iirisniidist kutsa, mida saaks võtmehoidjana kasutada. Teostuse aeg oligi nüüd käes.

Ei saa öelda, et ma päris nautisin selle tegemist aga põnev oli tulemust oodata ja no muidugi lapse vaimustus asjast silus kõik konarused, millega lõpptulemuse juures rahul polnud. Selline ta siis sai:

nov2009lotte1nov2009lotte2nov2009lotte3


Natuke sooja ja pisut tsirkust ka…

8. okt. 2009

Kristella küsis juba ammu mu käest ilma sõrmedeta kindaid. Mul mõte liikus ka sel teemal aga no ei leidnud seda õiget lõnga. Tahtsin väga kombineerida miskit nende satsidega, nagu Knittys need randmesoojendajad olid, aga võta näpust, no ei leia siit Haapsalust õiget värvi ja sobivat materjali. Lõpuks siis võtsin kätte ja lõin lihtsalt vardad sisse kapis leiduvasse kollasesse Jumbo lõnga ning klibin-klõbin said valmis sellised kindahakatised.

okt2009Kristellakatised1 okt2009Kristellakatised2

Natuke oli see siiski teistmoodi kudumine. Kuna ei tahtnud na kiiresti sest satside ideest loobuda (lõpuks ikka pidin tõdema, et need jäävad liiga robustsed), siis alustasin kudumist sõrmede poolt. Panin suvaliselt palmikud jooksma ja kui paras hetk käes, siis lihtsalt kasvatasin vahele pöidlasilmused. Kudumise jätkudes aegajalt siis vähendasin neid. Uskumatult mõnus oli niipidi kududa.

Ja selline teine väike nokkimine veel. Kristella hakkas käima Tsirkuse- ja teatristuudios, kus kloun Ummi õpetab neile žonglöörimist ja muid trikke, Aivo Paljasmaa jagab teatritarkusi ja siis on kambas veel üks vene naisterahvas, kes õpetab neile nukukunsti s.t. nukke tegema ja siis neid nende nööridega liigutama. Igatahes Krissu on põnevil ja esimeseks kodutööks sai ta žonglöörimiseks vajalike pallide tegemise. Kloun Ummil olid harjutamiseks mõeldud pallideks kruupidega täidetud õhupallid, mina surfisin pisut netis, leidsin ühe sobiliku õpetuse ja heegeldasin. Esimene katsetus sai tiba väike, vahetasin siis materjali ja heegelnõela ning tulemus nüüd mõnusalt kirju ja täpselt paras.  Täitsin ka kruupidega, see nõue sellepärast, et kui juba treenimiseks läheb, siis kuluks aeg ikka õige asja jaoks, mitte äraveerenud palle taga ajades.

okt2009tsirkusepallid1 okt2009tsirkusepallid2


11. juuni 2009

30. sept. 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika 🙂 Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel 😛 

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh :P). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.


06. jaanuar 2006

20. sept. 2009

Et siis mõned uued (vanad) asjad näidata.
Jõulupühade ajal valmisid kiirkorras lapsele papud, mille õpetuse saatis mulle lahkelt
Aet. Tänusõnad siinkohal Sulle.

 krisi_papud2  krisi_papud

Õigus küll jah, ennist jäi mainimata, et meil kodus veel üks käsitööhuviline.

 

kasitoohuviline_kris

Oi, küll laps oli õnnelik, kui suutis terve kausitäie minu emalt päritud heegelniite endale kaela tõmmata. Seni ikka oli jalg nii palju tönts, et ei ulatunud, kuigi päevas mitu korda käis kikivarvutamas riiuli juures.

Jõuluvana kingikotti said minu poolt väikesele õelapsele kootud nukk. Kasutasin Steinbach Wolle Jumbo lõnga ja nr 2.5 vardaid, õpetussõnadeks Elsa artikkel ajakirjas Pere&Kodu. Muidu jäin asjaga rahule, aga nägu oleks võinud pisut ilmekam saada. Kui nüüd oma lapsele tegema hakkan, siis on juba olemas mõned ideed asja parendamiseks.

kootud_nukk

Oma plika ja suurem õelaps said barbie analoogid koos mõningate riietega:

barbi_sinine_kleit   barbie_kollaoranz   barbie_kostyym_roosakleit

Sinise ja roosa kleidi õpetus on siin, teiste omad on kahjuks juba netist mahavõetud, sestap ei saa õpetustele lingata. Pean veel mainima, et päris üksühele õpetus minu nukkudele ei klappinud (polnud ju originaaltibid), seega sai tehtud kohandusi.

Kristella “nuputas” vanaemale-vanaisale sünnipäevaks (minu isal sünnipäev 25ndal, ämmal 24ndal) sellised karbid.

joulukarp

Õelapsed said aga sünnipäevadeks kaardid: ühel kasutatud nuppudest kaunistust ja teine on Kristella esimene tikkimistöö.

nupukaart   puhhi_kaart