Usk, lootus, armastus ehk kuidas ma raha kinkisin…

24. apr. 2010

Jutt siis tuleb ikka selle tänase piduliku üritusega seoses. No teate ju küll seda olukorda, kui kutsel on peenelt vihjatud, et kingiks oodatakse raha ja kuidas siis püüad miskit erakordselt nutikat kiiksu sinna juurde välja mõelda ja kuidagi ei taha lihtsalt asja tavalisse ümbrikusse peita.

Eks tõenäoliselt sukeldutakse esimese asjana internetti ja teostatakse sel teemal otsing. Nii minagi. Rahapuud ja -lilled on juba iga nüansini ära tehtud asi ja tahtsin leida miskit uut inspiratsiooniks. Leitud ideedest osutus lemmikumaks heeliumiga täidetud õhupallide idee, aga kuna mul ei löönud üldse ette, kust võiksin Haapsalus leida kedagi heeliumiballooniga, siis langes see mõte ära. Googeldasin veelkord. Nüüd jäi silma vaid korra mainitud hoiuraamatuidee. Selle koha peal käiski klõps ja aju hakkas teostuseks parimat varianti genereerima. Minu väljendus ideest sai selline:

  

   

See on minu esimene selline märkmiku- või albumilaadne köitmine. Kaanenurgad tulevad juba päris kenad ja kaanele sisepaberi liimimisel on paar nippi juures. Enam ei kisu ega sikuta kuskilt miskit kiiva.  


Tumepunane roos ja uued kaanekatsetused…

26. märts 2010

Sain valmis ka teise roosi. Ei saanud jälle muudmoodi, kui pidin miskit uut proovima. Sel korral võtsin ette ajakirja “Tšudesnõje Mgnovenija” 2008 aasta detsembrinumbri. See on Elena Bashkatova autorinumber. Vat see naine on oma oskuste ja ilumeelega üks minu eeskujusid prantsuse tehnika koha pealt (viktooria tehnikas võin selleks aga julgelt pidada Veronika Moisseejevat). Öeldakse küll, et venelastele on pärlikunst verega kaasa antud, kuid ma arvan, et selleks on ikka annet ka vaja.

Aga nüüd sellest roosist. Ajakirjas on see tehtud silindrikujulistest helmestest, sestap ei järginud ma sõnasõnalt õpetust, vaid ainult põhimõtet. Eks tehnika tahab ka tiba veel harjutamist, kuid kui võrrelda seda musta roosiga, siis musta roosiõie kuju meeldib mulle rohkem. Aga esmakordselt sai roosivarrele pisut kumerust sisse väänatud ja see mõjus lõpptulemusele nii hästi, et jäin tulemusega väga rahule. 

 

 

Ja teine asi, mida veel näidata oleks, on ühed märkmepaberite kaaned. Krissul oli vaja sõbranna sünnipäevale minna. Seega siis lähtepunkt selline noortepärane. Kasutasin teksariiet ja kaanele siis tegin augu pildi jaoks. Liim oli veel tiba märg, kui pilti tegin, sellest ka pilt “aknas” tiba kortsuline. Muidu sai justkui täitsa mõnus ja sünnipäevalapsele ka väga meeldis aga mina ei jäänud 100% rahule nende nurkadega. Albumite köitjad, andke nõu, mis imenipp seal nurkadega on, et need jääks ilusti kaetud aga samas ka ei oleks paksult pussakas?

Asoo jah, pildid ka 😉

 


Näpuharjutused tulevikuks ehk kaaned märkmepaberitele…

8. märts 2010

Mul tekkis üks idee, kuidas pakkida oma haapsalu salle. Et aga mõte saaks edasi areneda reaalse teostuseni, oli vaja teha pisut näpuharjutusi. Kuna ma pole kunagi raamatu/albumi/märkmiku köitmist proovinud aga miskit raamatukaane moodi asja oleks idee jaoks vaja, siis sobis esimeseks näpuharjutuseks eduliselt “Minu Käsitöö” ajakirjas õpetatud märkmepaberite kaaned. Varusin juba eelmise nädala alguses vajaminevad asjad valmis ja jäin ootama hetke, mis sobiks nii mulle kui ka Kristellale, et koos pusima hakata. No ei klappinud me vabad momendid ja tegutsemisvaim. Eile võtsin lihtsalt kätte ja hakkasin tegutsema. Krissu oli ka korraks valmis minuga liituma, aga siis lõi käega, kuniks…

…kuniks nägi minu nikerdamise tulemust:

Talle ikka nii hirmsasti meeldis. No mis seal salata, ma ise olin ka endaga rahul, kuigi nurkade täpset voltimist peab veel pisut harjutama. Värv pildil pole see kõikse õigem. Päriselus on see kuidagi erksam ja pael on selline poolläbipaistev ja kullane.

Nii siis hakkas nüüd Krissu tegutsema ja peab ütlema, et ka tema tulemus oli vägagi kena:

Kui mina kasutasin kaante tegemiseks riiet, siis Kristella kasutas lihtsat roosilist pakkepaberit. Seestpoolt siis ka üks pildike:

Kusjuures idee nende kleepsupaberite “kaanetamiseks” on väga nutikas. Arvan, et see on väärt asi iga naise käekotis.