Sain laiskusest võitu…

28. veebr. 2010

… ja nii on lõpuks mu kuu alguses valmis saanud kolmnurkne haapsalu sall viimistletud ja pildile jäädvustatud. Peamine viivitus ehk tuligi sellest, et ehitasin ise omale salli venitamiseks raami. Just jah ISE. Käisin ehituskaupade poes ja võtsin sealt ligi mõned katteliistud, poldid ja liblikmutrid, kaubamajast sai haaratud mõned pakid grilltikke ning nii see ehitamine lahti läkski. Ohtralt mõtlemist, kaalumist, siis puurimist, saagimist, lihvimist, toppimist ja olin viivuks enda saavutuse üle uhkegi. See viiv kestis seni kuni tõmbasin sellele sirgu Astra salli ja siis oli hing jälle suurt rahulolematust täis – raamipulgad olid küll na ilusad  ning tänu liblikmutritele oli neid mõnus ja lihtne kindlalt kokku panna aga pulkade vahed ikka polnud piisavalt hääde mõõtudega. Nii rändasidki raamipulgad nurka uut vaimu ootama. Eks tasapidi hiilis see vaim jälle tagasi ja ma võtsin uuesti puurimise ja toppimise ette 😛 Ega teagi, kas see mu raamid ideaalseks tegi, kuid oma sall sai ka lõpuks venitatud.

Aga mis ma sest raamiehiusest na pikalt räägin, tegelikult oli ju teemaks minu esimene kolmnurkne haapsalu sall. Enne kui ma üldse haapsalu salle kuduma hakkasin oli minu eesmärk jõuda kolmnurkse sallini. Mäletan, et mul oli lapsepõlves üks ema kolmnurkne sall kasutusel, selline mõnusalt õrn, paraja suurusega ja  hästi soe. Mõtlesin, et kui ma muidu eriline sallikandja  pole, siis ühte mõnusat kaelasalli tahaks küll endale. Ja õhuline pontšo mõlkus veel meeles. Seegi vaimusilmas üles ehitatud kahele kolmnurksele sallile. Aga aega on mööda läinud nende mõtete mõlgutamisest ja kogemusi juurde tulnud, ka soovid laagerduvad ja muutuvad selle käigus. Igatahes oli mul nüüd hoopis suur tahtmine kududa Kuubikukirja ja sellega teha üks ilus kolmnurkne õlasall. Siinkohal tahaks tänada Angelat, Moni ja Mummi2, kes mulle sellel leiutamisteekonnal mõne kogemusekilluga abiks olid. Kudumist alustasin alumisest nurgast ja igal parempidisel real kasvatasin mõlemal küljel enne ripsi 1 silma. Äärepitsi tegin esiti ainult kahele lühemale servale, kuid siis vaatasin, et ülemine äär ikka jääb pisut ludri ja kudusin sinna ka pitsiriba. Mõõdult sai sall päris suur, no vat selline iludus:

 

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5, kootud 4
Mõõdud: 79*161cm (lõpetasin 260 silmaga)
Muster: Kuubikukiri
Kaal: 58 g

Aga minu järgmise kolmnurkse salliga (jajah, mul mõttes juba sall valmis disainitud)  tahan proovida ülevalt alla kudumist ja see saab olema musta värvi (otsin just  praegu lõnga selle jaoks) ja mustriks kombineerin ise kroonprintsi salli motiive.


Minu teine Haapsalu sall on valmis…

4. nov. 2009

Väga ilus tuli teine välja 😀

Sel korral järgisin täpselt raamatu vardasoovitusi s.t. kuna põhiosa sai kootud vardaga 3.5, siis silmad on ülesloodud 4.5ga ja äärepitsil on siis vastavad numbrid 4.5 ja 5.5. Tulemuse üle ei saa kurta, kuid järgmisel korral vist ikka katsetan äärepitsi jaoks veel korra tibake peenemat varrast. Aga mis siin ikka lobiseda, nautige…siin ta on oma täies hiilguses:

okt2009lehegapiibelehesall1 okt2009lehegapiibelehesall2

Panen siia enda jaoks nn ametliku statistika ka:

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5.5, kootud 4.5
Mõõdud: 58*150cm (113silma*214ripsirida)
Muster: Lehega piibelehekiri ehk Ingrid Rüütli kiri
Kaal: 76g

Kogemuslik tarkusetera! Kui eelmise salli tegemisest jagasin kogemust oma “sitikate” kudumise kohta ning vähemalt üks inimene andis märku, et sellest nõust oli kasu, siis mõtlesin, et äkki sel korral poetaks veel miskit. See võib-olla ei olegi midagi erilist, aga päris raamatu järgi ma ka ei tee seda. Jutt käib pitsi külge õmblemisest. Nimelt raamat soovitab pits enamvähem sätitada salli kõrvale, kinnitada see mõnest kohast haaknõeltega ja siis hakata aga otsast pihta kokkuõmblemisega. Minu kui täpsusfriigi ja matemaatiku jaoks oli see aga liiga umbes värk ning veel häiris mind see, et peaksin sellist nikerdamist tegema laua ääres või põrandal koogutades. Seega…mina teen seda tööd süles, mõnusalt toolinurgas kössitades:
Kõigepealt võtan kaks pikka ja peenikest varrast, ühele korjan äärepitsi silmused ja teisele poole salli (üks pikk äär+üks lühike äär) silmused. See annab mulle täpse ülevaate, kui palju on mul silmuseid vaja kokku klapitada ja kui on vajadust valemiväliselt mõned silmused lisaks hajutada, siis saan seda kohe alguses täpselt planeerida. Samuti saan silmusepealt sättida nurka sakitipu nii kuis peab ja ilus on. Edasi polegi muud kui võtad mõlemad vardad korraga pihku (minul on üleval pool sallisilmused ja allpool äärepitsisilmused) ja hakkad varrastelt vaheldumisi silmi nõelale nokkima.

Ja nii ongi minu jaoks on kõikse vastikum asi selle äärepitsi õmblemise juures lõngaotste peitmine. 🙂


Alustasin uue Haapsalu salliga

5. okt. 2009

Ootamatult tekkis pärast eelmise salli valmimist üks tellimus. Selle üle oli mul muidugi ainult hea meel, sest mis motiveeriks paremini uut üllitist ette võtma. Kuna tellitud lõng polnud selleks hetkeks veel kohale jõudnud, siis tegelesin ettevalmistustööga s.t laenasin soovijale oma “Haapsalu salli” raamatu välja ja lasin tal ajusid ragistada, et leida sobiv muster. Olin valmis kõike proovima, sest tõesti, see raamat on nii mõnus, et võtaks aga muudkui järjest mustrid ette ja kooks sallideks.

 Aga…

…te ei kujuta ette mu üllatust ja siirast head meelt, kui sain teada, et valituks osutus lehega piibelehekiri. Just jah, see on seesama kiri, mida kaalusin oma esimesegi salli puhul. Tol hetkel jäi kahe mustri vahel valikul peale kividega õnnelehekiri, kuid plaan piibelehekirja kudumiseks lähitulevikus oli endiselt päevakorras.

Eelmisel nädalal sain kätte lõnga. See on pärit Inglismaalt, tiba jämedam kui eelmine – 28/2, märksa valgem ja ka pehmem. Eile õhtul tegin ära vardaproovi

okt2009haapsalusalliproov

ja täna hommikul lõin 113 sallisilma vardale. Arvan, et sobiva pikkuse saavutamiseks pean kuduma 13mustrit.

Esmamulje kudumisest: kuigi lõng on pehme ja venitatud proovilapp jäi mõnus õrn, igatsen ikkagi taga oma eelmise korra peenemat lõnga. Seega pole ime, et kunagi tulevikus proovin hoopis ära 48/2 lõnga ja vaimustun hoopis sellest. Seni aga tuleb ära kasutada nii umbes kümne salli jagu praegust 28/2. Kes teab muidugi, võib-olla olen käesoleva salli valmides ka sellest jämedusest vaimustuses.


16. september 2009

30. sept. 2009

Selline ta siis saigi – minu päris esimene Haapsalu sall!
 

  sallligemalt

Nagu pildilt näha, siis nn sõrmusetesti läbis see ka edukalt. Minu sõrmus on suurusega 17.5. Aga siit siis muud põnevad andmed:

Lõng: Ogre 32/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 3.75, kootud 2.75; äärepits ülesloodud 4, kootud 3.5
Mõõdud: 55*130cm (121silma*230ripsirida)
Muster: Kividega õnnelehekiri
Kaal: 54g

Kogemuslik tarkusetera! Oma “sitikate” (seitse silma kokku ja nendest 5 silma uuesti välja) kudumisel kasutasin abiks peenikest sukavarrast. Nii oli hea kokkukootavad silmused ühepikkuseks sikutada ja siis stressivabalt läbi kududa.

Hästi mõnus oli see sallikudumine, seega läheb see ettevõtmine kindlasti kordamisele. Aga kuna ma ise pole eriline sallikandja inimene, siis minu esimese salli omandamiseks võite sooviavalduse saata mulle mailile.