Lubadus lapsele ehk Karmeni punased poolsõrmikud

10. okt. 2012

Juba kevadel lunis Karmen oma punase mütsi juurde sarnaseid kindapoolikuid, kui ühel aastal sai Kristoferile tehtud. Kahjuks viimasest blogisse pilti ei jõudnudki aga seda enam on mul hea meel esitleda Karmeni punaseid lillede ja liblikatega kindaid:

 

Tegelikkuses ju kättevõtmise asi, eksole. Ja kätte võtsin selle jaoks vardad suuruses 2.5 ja lõnga Kick (50% puuvill, 50% akrüül), mõned lillelitrid ja paar liblikakujutist ning poolepäevase nikerdamisega oli kindapaar valmis.


Kevadine punamütsike…

10. mai 2012

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2


Mustad lilledega pitsilised varrukad…

29. aug. 2011

Krissu on juba mitu suve käinud sünnipäeval ühel oma sõbrannal. Alati on sünnipäevast pikalt juba ette teatatud ja sestap on mul võimalus olnud ka ise oma kätega kingitus teha. Tehtud on nende aastate jooksul päris palju erinevates tehnikates asju (esimesel aastal fimost roosiklamber ja väike pärlitest roosipuhmas, teisel aastal mu meelest sai rõngastest miski ehtekomplekt, eelmisel aastal heegeldatud klõpsukott) ja selleks, et oleks üllatusmomenti, oli sel aastal parasjagu peamurdmist.

Kudumistehnikat ma veel polnud siiani kasutanud ning sellega seoses tuli mulle kohe meelde, et kunagi tahtsin väga kududa ka musti pitsilisi varrukaid. No selliseid nagu Karmenile sai eelmisel kevadel tehtud. Kui siiani polnud piisavalt ettevõtmist sellega tegeleda, siis nüüd oli see lausa imeline väljakutse. Õnneks oli mul veel nädalake suvepuhkust käimas ja oli võimalus varrastega klõbistades pisut mõnuleda. Kasutasin Haapsalu salli lõnga 36/2, mida antud juhul võtsin kahekordselt ning ootuspäraselt valmis selline kena riidetükk:

 

 

Kristella käskis siia piltide juurde kindlasti selgituseks märkida, et märjad plekid riietel on sellepärast, et ta käis enne pildsessiooni basseinis suplemas ja märjad juuksed tilkusid riietele 😛


Kas sa siis sel aastal…

23. juuni 2011

“…kohe üldse käsitööd ei tee? Ma muudkui käin su blogis piilumas, aga ikka vaatavad mulle detsembrikuised kindad vastu.” Nii on minu käest päris paljud tuttavad küsinud. Ma ei tea, palju selliseid küsijaid peale nende veel oleks, aga blogi statistika näitab, et hoolimata uute postituste puudumisest külastatakse mind siin netinurgas stabiilselt ja iga päev. Tänud Teile kõigile!

Aga nüüd siis asjast. Kui päris aus olla, siis ega ma eriti palju enam käsitööd teha ei jõua küll. Ajanappus on just see, mis piinab ja piirab. Ideid ja tahtmisi on endiselt piisavalt, kuid tegudesse jõuavad sellised hädavajalikud ja möödapääsmatud tegemised ning mõned vanad võlad tahavad ka lahendamist. Sellises situatsioonis tundus märtsis olnud kahenädalane puhkus lausa paradiis ja ma lubasin endale, et igal päeval teen ma ka käsitööd ja naudin seda täiega. Puhkuse ajal tehtust teen ülevaate mõnes järgnevas blogipostis, kuid täna tahan teieni tuua sellised pisikesed tegemised enne puhkust.

Juba eelmise aasta lõpus pöörduti minu poole Fotopesa fotostuudiost ja paluti teha üks pärlitest rukkilill, mida saaks peapaela külge kinnitada. Minu blogis varemnähtud õied on traadiga ja seda ma beebide õrna naha vastu küll ei soovitanud, kuid lubasin proovida miskit tamiiliga punuda. Selle aasta esimene tegemine oligi selle õie kallal pusimine. Õis tuli täitsa kena ja kohev, kuid südamiku juures kiilusin ikka mitmeks päevaks kinni. No ei osanud leida seda õiget lahendust. Lilleke seisis ikka mitu päeva mul arvuti kõrval pidevalt silme all, kui ühel õhtul võtsin kätte ja panin selle südamikuks lihtsalt ühe 6 mm klaaspärli ja uskuge või mitte, nii lihtne see lahendus oligi. Lill hakkas justkui elama. Aga nagu ikka, pildile seda elu saada on paras nuhtlus, eriti keset pimedat talve. Siiski väike aimdus Teile:

 

Järgmine selline pisike “VajaTehaAsi” oli mask maskipeo jaoks. Ei miskit uhket aga et ikka oleks silmad kombekohaselt kaetud ja oleks midagi südaööl näolt heita 😉 Lähtusin kõige tavalisemast pabermaskist aga tegin seda minulikumaks st võtsin prototüübiks võetud maski ja tegin sellele mustast riidest katte ümber. Kaunistuseks tikkisin pisut seemnepärlitega edevust juurde ja volaa! pidu võis alata. Pilt on siiski mitte peomeeleolust vaid mõned päevad tagasi pildistatud suvises looduses:

Samuti oli ühel päeval vaja kiiresti ja kähku Kristella moondada kassiks. Etteaste, mida tal esitada oli vaja, polnud väga pikk, kuid kokkulepe oli, et kostüümist (või detailidest) pidi üheselt aru saada olema, kellega on tegemist. Kus ajanappus ründamas, seal helged mõtted ikka abiks. Meenus, et kunagi sai ostetud mingit paksemat karvast lõnga aga kasutust see siiski ei leidnud. Oi, kuidas nüüd kulus see marjaks ära. Võtsin oma kõige jämedamad vardad ja kudusin kassile karvase saba ja peavõru külge kinnitamiseks kõrvad. Väike õde vaatas suurele õele otsa ja ütles: “Kristella on kass”. Lapsesuu ju ei valeta, seega võisime oma missiooni õnnestunuks lugeda.

  

No vot selliseid pisikesi ja kiireid ja loomingulisi (vaja ju nuputada, kuidas kõige kiiremini ja kõige vähema vaevaga jõuaks piisavalt efektse lahenduseni) asju ikka aegajalt satub sõrmede vahele, kuid kõik need on ajendatud pigem vajadusest, kui “tahaks proovida” emotsioonist. Siinkohal jäävad veel näitamata pojale kootud kevadised ilma sõrmedeta kindad, mis kohe fotoka ette ei sattunud ja praeguseks on kahjuks na ära äestatud, et tagantjärgi pilti püüda ei kannata. Nii lemmikuks said noh. Ehk sügisepoole läheb tegemine kordamisele ja siis saab ka pilti.

 


8-aastase poisi päkapikusoov ehk klapiga kindad…

31. dets. 2010

Ei või olla, eksole, et noorte poiste sees võiks olla trendikad kootud labakud. Aga just selline soov oli mu õepojal päkapikkudele edasi anda .

No tegelikult oli see ikka pisut kiiksuga soov st taheti selliseid klapiga kindaid, et labakute sees oleks peidus poolikute sõrmedega sõrmikud.  Mis seal’s ikka, võtsin asja kätte ja väikese leiutamise peale need valmis saidki. Loodetavasti vastavad oodatud normidele 😛

Kui muidu olen kasutanud soojade kinnaste jaoks ikka oma narmastamisevõtet, siis sel korral kasutasin oma isapoolse vanaema põhilist firmanippi – soojad kahevärvilised kindad, kuid korraga peab kudumisel mässama ainult ühe lõngaga:

 

  


Sügisene nipet-näpet…

13. nov. 2010

Sel aastal saabus minu sügis ja minu september teistmoodi. Nimelt pärast kolmeaastast “puhkust” sai jälle tööinimeseks hakatud. No lausa uskumatu, kui väsitav see esimestel kuudel oli ja kui uskumatult halvasti see käsitööelule mõjus 😛 Nüüd hakkab vaikselt juba inimese tunne tagasi tulema.

Tegelikult kui aus olla, siis septembrikuus sõitsin palju Tallinna-Haapsalu vahet ning bussisõit möödus valdavalt kasulikult ja mõnusalt haapsalu salli kududes, kuid sellest räägin mõni teine kord, kui ükskord saan aega põhitükile pitsi ümber kududa-õmmelda.

Praegu aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ma pole kuskile kadunud ja varsti võib oodata uusi postitusi ka siia blogisse. Täna aga näitan killukesi sellest, kuidas käsitöö ja loomingulisus ei saa elust kaduda ka siis kui ise õhtuks na väss oled, et miskit ei viitsi/taha/jõua teha. 

Killuke 1: laste väike omalooming, et teha erilisemaks Karmeni sünnipäeva õhtusööki argipäeva õhtul:

 

 

Killuke 2: samal sünnipäeva õhtul langesime maisipallide võrku ja unustasime ennast (no nii kolmeks-neljaks tunniks) nendega meisterdama, nii et maiasmokkadest lastel läks meelest kookigi süüa.

 

Killuke 3: Kristellal algasid tööõpetuse tunnid uue õpetaja (Siiri Reimann) käe all. Kuidagi oli ta jubedalt vaimustustuses kudumisest  ja tahtis hirmsasti proovida, kas ta ikka ka saaks hakkama mõne haapsalu salli mustriga. Kui tahtmist on, siis loomulikult tuleb ka tulemus:

 

No arvake ise kui uhke ta oli, kui sai oma käekestega kootud proovilapikesega oma parimale sõbrannale, kes on suur lugemishuviline, järjehoidja meisterdada. 

Ja kui lapsed sätivad kommid põrandale niimoodi ritta:

siis tuleb ka emmel tegutsema hakata. Mis teha kui laste (nii 3 kui 11 aastaste) seas on siiani kommikaelakeede teema na IN. Te ju ikka mäletate neid 😉


Inspireerituna Kroonprintsi sallist…

6. mai 2010

…valmis minul kolmnurkne kroonprintsi rätik. Kõige aluseks oli see kaheksakannaga rombike salli keskel ja siis veel soov alustada rätti kõige pikemast servast. Nii see leiutamine algaski. Täitsa mõnus tegevus, kuigi edaspidi pean arvestama, et augud ja nupud võiks moodustada omaette mustrit/kujundeid. Paberil (arvutis) tundus kõik olema tasakaalus, kuid kudumis avaldavad nad erinevat mõju ja kogu mustri tasakaal juskui ei olnud enam na hea. Aga see muidugi minu kriitiline arvamus. Teie kirjutage oma arvamus kommentaaridesse 😉

 

Lõng: must Ogre 36/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 3.75, kootud 2.75; äärepits ülesloodud 4.5, kootud 3.5
Mõõdud: 69*141cm 
Muster: ise kombineeritud Kroonprintsi salli motiividest
Kaal: 26 g

Kogemuslik tarkusetera! Kui salli pitsis on nupud, siis hoolimata sellest, et muidu kood kogu aeg parempidi, siis nupud tuleb kokku kududa ikka pahempidise võttega.

Ja nagu ma juba varem olen ka öelnud – ilus kink vajab ka ilusat karpi.

Võtsin kätte ja meisterdasin pisut. Tegemist ei ole päris algse ideega, mis seoses sallidega peas keerles, aga kuna selle salli proovilapp oli na suur, siis pidin lahendama olukorra teisiti. Samas sain harjutada ja kogemusi koguda karbi ülesehituse osas, mille algne idee hakkas idanema Le.li blogist. Nonii, algne info olemas, nüüd on aeg lõpptulemuseks.

 

Pildistada muidugi punase-musta kooslust on jube sant, aga karp ise tuli kena. Arenguruumi järgmisteks kordadeks on, aga jäin esimese “linnukesega” rahule.


Väike ideevälgatus ehk Karmeni pitsilised varrukad…

21. apr. 2010

Meid ootab nädalavahetusel ees üks pidulik sündmus. Riietuskood: puna-must-valge. Karmenil on üks punane pidukleit olemas küll aga kahjuks peaaegu ilma varrukateta, seega praeguse ilmaga võib tiba jahe olla. Esmalt jätsin selle mure õhku rippuma. Aga pühapäeval ärkasin lahendusideega 😛 Otsustasin kududa valged pitsilised varrukad. Kudusin pea terve päeva ja tundsin vahepeal suisa kodumajanduslikke süümekaid, kuid hing ei andnud rahu enne kui olin kudumi sirgu sikutanud.

Lõpptulemust ei saa küll kleidi juures kasutada nii kuis plaan oli, sest kleit osutus selja tagant na kohevaks, kuid mure on siiski teisel moel lahenduse leidnud.

Aga katsun nüüd  asja väljendada ka piltides, et tekkiks ettekujutus millest jutt käib. Esialgse idee kohaselt pidid siis varrukad toimima nii:

 

Kuid nagu mainisin, oli kleit pisut liiga kohev ja varrukad ei hoidnud pidukleidil selja pealt hästi, seega panime need hoopis kleidi alla. Nii jäi kohe palju kenam.

 

Muidugi selliseid õiget asja demostreerivaid pilte oli kole raske saada, tunduvalt lihtsamini jäid kaamera ette igasugused kentsakad poosid nagu näiteks alltoodu 🙂


Uus mustrikatsetus Haapsalu salli radadel…

13. apr. 2010

Kui viimati Astra sallile pitsi külge õmblesime, siis lappasime uut ideed otsides ja unistades ka “Haapsalu salli raamatut” ja “Pitsilisi koekirju”. No, et milline võiks olla ilus ja huvitav väljakutse järgmiseks tööks. Hakkasime juba raamatute lappamisega ühele poole jõudma, kui mõlemad korraga märkasime ühte ilusat mustrit. Sel polnud küll ühtegi nuppu, kuid tema võluks oli just lihtsus. Kohe oli kindel, et selle me kunagi ära proovime. Minul aga hakkasid sõrmed na sügelema (olin juba nädalakese-kaks tagasi kuubikukirja salli lõpetanud), et tegin samal õhtul proovilapi ära. No oli küll päris elus ka nii ilus ja ahvatlev, et passis salli sisse kudumiseks. Eks vaadake siis ise ja öelge, mis te arvate:

  

Plikaga koos pilt on küll pisut udune (no ei tea isegi, miks fotokaprogrammi muutmata unustasin) aga see emotsioon oli nii mõnus, et ma kohe pidin seda jagama. Ja no eks salli langemist keha peal ole ju ka näha 😉

Mustriks on siis L.Lehismetsa raamatust “Pitsilised koekirjad” leitud mustrikiri nr. 200. Kuduma peab mustrit pisut ka pahemal pool, see ilmselt annabki talle sellised erksad pöörded ja teravamad sikasakanurgad. Äärepits on võetud “Haapsalu salli raamatust”.

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5, kootud 4
Mõõdud: 61*161 cm (120 silma*222 ripsi)
Kaal:  76 g

Kui kellegil on huvi selle salli omandamiseks, siis hetkel on see veel saadaval. Kirjutage mulle miokas@hotmail.com


Sain laiskusest võitu…

28. veebr. 2010

… ja nii on lõpuks mu kuu alguses valmis saanud kolmnurkne haapsalu sall viimistletud ja pildile jäädvustatud. Peamine viivitus ehk tuligi sellest, et ehitasin ise omale salli venitamiseks raami. Just jah ISE. Käisin ehituskaupade poes ja võtsin sealt ligi mõned katteliistud, poldid ja liblikmutrid, kaubamajast sai haaratud mõned pakid grilltikke ning nii see ehitamine lahti läkski. Ohtralt mõtlemist, kaalumist, siis puurimist, saagimist, lihvimist, toppimist ja olin viivuks enda saavutuse üle uhkegi. See viiv kestis seni kuni tõmbasin sellele sirgu Astra salli ja siis oli hing jälle suurt rahulolematust täis – raamipulgad olid küll na ilusad  ning tänu liblikmutritele oli neid mõnus ja lihtne kindlalt kokku panna aga pulkade vahed ikka polnud piisavalt hääde mõõtudega. Nii rändasidki raamipulgad nurka uut vaimu ootama. Eks tasapidi hiilis see vaim jälle tagasi ja ma võtsin uuesti puurimise ja toppimise ette 😛 Ega teagi, kas see mu raamid ideaalseks tegi, kuid oma sall sai ka lõpuks venitatud.

Aga mis ma sest raamiehiusest na pikalt räägin, tegelikult oli ju teemaks minu esimene kolmnurkne haapsalu sall. Enne kui ma üldse haapsalu salle kuduma hakkasin oli minu eesmärk jõuda kolmnurkse sallini. Mäletan, et mul oli lapsepõlves üks ema kolmnurkne sall kasutusel, selline mõnusalt õrn, paraja suurusega ja  hästi soe. Mõtlesin, et kui ma muidu eriline sallikandja  pole, siis ühte mõnusat kaelasalli tahaks küll endale. Ja õhuline pontšo mõlkus veel meeles. Seegi vaimusilmas üles ehitatud kahele kolmnurksele sallile. Aga aega on mööda läinud nende mõtete mõlgutamisest ja kogemusi juurde tulnud, ka soovid laagerduvad ja muutuvad selle käigus. Igatahes oli mul nüüd hoopis suur tahtmine kududa Kuubikukirja ja sellega teha üks ilus kolmnurkne õlasall. Siinkohal tahaks tänada Angelat, Moni ja Mummi2, kes mulle sellel leiutamisteekonnal mõne kogemusekilluga abiks olid. Kudumist alustasin alumisest nurgast ja igal parempidisel real kasvatasin mõlemal küljel enne ripsi 1 silma. Äärepitsi tegin esiti ainult kahele lühemale servale, kuid siis vaatasin, et ülemine äär ikka jääb pisut ludri ja kudusin sinna ka pitsiriba. Mõõdult sai sall päris suur, no vat selline iludus:

 

Lõng: 28/2
Vardad: põhiosa ülesloodud 4.5, kootud 3.5; äärepits ülesloodud 5, kootud 4
Mõõdud: 79*161cm (lõpetasin 260 silmaga)
Muster: Kuubikukiri
Kaal: 58 g

Aga minu järgmise kolmnurkse salliga (jajah, mul mõttes juba sall valmis disainitud)  tahan proovida ülevalt alla kudumist ja see saab olema musta värvi (otsin just  praegu lõnga selle jaoks) ja mustriks kombineerin ise kroonprintsi salli motiive.