Karmeni uus päevalill…

23. sept. 2014

Küll puhkus on ikka tore asi – poolikud asjad saavad lõpetatud, nii mõndagi uut alustatud ja noh, käsitööline mõtlemine saab nagu elu sisse. Kahjuks muidugi saab see puhkus alati liiga kiiresti otsa.

Üheks lõpetamist ootavaks tööks oli Karmenile mõeldud klõpsudest käekott. Ootas teine kannatlikult voodrit. Eks nüüd sain “koera sabast” üle ja ise jäin eriti rahule sellega, et suutsin pisikesse kotti ka väga asise tasku sisse teha.

Aga kott ise siis selline – inspireeritud varasemalt tehtud päevalillelisest mündikotist:

aug2014karmenikl6psukott1

aug2014karmenikl6psukott2 aug2014karmenikl6psukott3

Heegeniit: Almina

Heegelnõel: nr. 2

Klõpse: 316 tk

 

 

 


Laisa aga loomingulise inimese pesulõksukott…

14. aug. 2011

…valmis täpselt veerand tunniga.

Kui mina väike olin, siis mäletan, olid meil pesulõksud nööri küljes. Kui ema pesu õue kuivama panema läks, pani ta lõksunööri kaela ja nii oli mugav ja käepärane toimetada. Meie siis näppisime pesulõksud pärast nöörile tagasi. Samal põhimõttel hoidsin minagi alguses oma pesulõkse. Üpris tüütu oli lõkse tagasi nöörile toppida, sest minul polnud usinaid abilisi. Kuivatame pesu valdavalt korteris koridori lae alla tõmmatud nööridel, seega pole olulised ka vahemaad pesu riputamisel, pigem on kõik paari sammu ulatuses. Nii kolisid lõksud sujuvalt koridoris seisva lasteratta kärusse. Laps kasvas ja tekkis plaan ratas edasi pärandada. Nii tuli kiiremas korras leida lõksudele uus pesa. Niisiis võtsin ühel hetkel lihtsalt kaltsukotist (olen lastele väikeseks jäänud, kuid materjali või mustri poolest potensiaalikad asjad ühte kotti kogunud) üks kirjumirju fliisist pusa, kapist riidepuu ning kääride ja niidi abil sai pisut pusitud. Tulemuseks vägagi mõnus, mugav ja silmagi paitav pesulõksukott:

  


Väike lepatriinu…

19. juuli 2011

Teate ju küll seda tunnet, kuidas antakse kätte algne ülesanne ja sa mõtled oma ajusopis sellele välja lahenduse, oled iseendaga maru rahul ja kuna kiiret pole, siis nagu muuseas unustad selle õigeaegselt ellu viia. No ok, seekord läks siiski teisiti aga väga napilt.

Nimelt saatis kasvataja meile maili peale juba varakult kevadiste ürituste nimekirja, milles muuhulgas oli mainitud, et selleaastasel emadepäevapeol on tüdrukud lepatriinud ja poisid mesimummud ning palus tekitada lastele peoriietusele lisaks mõned äratuntavad detailid. “Fantaasial võib lasta vabalt lennata, samas ei maksa midagi väga suurt ja kulukat ette võtta.” – nii ta kirjutas kommentaariks. Et siis selline üles- ja väljakutse 😛

Mõte hakkas kohe liikuma ja pani kokku lihtsa ning omast arust efektse plaani, kuid miskipärast ei jõudnud keski kangapoodi, et asi ka kohe teoks saaks. Lõpuks oli käes viimane päev enne pidu ja minul tol päeval kohe eriti pikk tööpäev koolitustega Pärnus. Olin juba käega löömas, sest tegutseda veel suudaks öösel aga materjali ju pole 😦 Siiski, siiski, koolituse lõppedes tärkas uuesti lootuskiir ja sõna otseses mõttes viimasel minutil  õnnestus jalg Pärnu Abakhani poe ukse vahele saada. Jagasin kiiresti oma ideed müüjaga ja ta oli väga abivalmis minuga kaasa mõtlema ning mõne hetke pärast väljusin poest tüki punase tülli ja kandipaelaga. Oi, ma olin na õnnelik, et ei pidanud lapsele pettumust valmistama. Õhtul hilja koju jõudes hakkasin aga kohe tegutsema ning hommikul olid piduriided lapsele kaasavõtmiseks valmis. Olin endaga väga rahul. Ainult karvast traati ei leidnud kodust, millest oleks saanud tundlad kokku väänata. See jäi pisut hinge kripeldama, kuid laps oli rahul niisamagi ja see ju kõikse tähtsam. Siin ta on, minu väike lepatriinu:

   


Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.