Esimesed katsetused Kanzashi lilledega…

10. juuli 2015

Puhkus on üks tore asi. Kui muul ajal võib juhtuda, et näputöö edeneb rohkem mõtetes kui näppude vahel, siis puhkuse ajal võtan enda jaoks alati aega. Enne kui aga saan minna praeguse puhkuse toimetamiste juurde, mis mind hetkel õhistama ajab, pean kronoloogia mõttes tegema paar postitust märtsikuise puhkuse toimetustest.

Esimesel on teemaks kanzashi lillekesed. Proovisime neid koos Astraga. Alati, kui ta Eestis käib, on meil kombeks kokku saada ja miskit uut katsetada. Üksi on ju ikka nii, et muudkui uudistad internetis ja mõtled – lahe asi, seda võiks kunagi proovida – aga reaalse proovimiseni valdavalt ei jõua. Nii ongi siis hea sellistel puhkudel teha “kambakat” ja üksteist utsitada. Astral oli soov katsetada mingeid paeladest prosse vms aga minul tuli kohe silme ette kanzashi lilled. Võtsin kangapoest mõned erineva laiusega paelad ligi, panime arvutist õpetusvideo käima ja hakkasime katsetama.

Esimene katsetus sai juukseklambrile:

marts2015kanzashiklamber

Teine aga patsikummiks:

OLYMPUS DIGITAL CAMERA marts2015kanzashipatsikumm2

marts2015kanzashipatsikumm3

Eks ta harjutamist taha saada, et õielehed ühtlased tuleksid aga maitse on suhu saadud ja teinekord kui on vaja kaunistust kaardile, kingikarbile või miks mitte siis ka prossiks, klambriks, patsikummiks, siis soovitan Teilgi asi ette võtta.


Lilleline klõpsukott

24. juuni 2014

Üle pika aja motiveeris üks sünnipäevakutse mind näppe liigutama ja ammu meeles mõlkunud ideed katsetama.

Internet on täis imelisi asju ja inimesi. Sedakorda inspireeris mind ühe hispaanlase blogis nähtu . Just tehnika ja lähenemine paelus mind, mida siis oma materjalide ja mõtetega kohandasin.

Esimene katsetus sai selline:

 juuni-2014margettakl6psukott1 juuni-2014margettakl6psukott2

juuni-2014margettakl6psukott3 juuni-2014margettakl6psukott4

Materjaliks puuvillane heegelniit, heegelnõela suurus 2.5 ning purgiklõpse kulus 408 tk.

Järmisena tuleb miskit sarnast teha ka modellist Karmenile endale. See kott paraku läks Kristoferi klassiõele kingiks. Loodan, et talle meeldis.


Rootsi põimingu katsetused…

30. dets. 2013

Sel korral, kui Astra nüüd novembris Eestis käis, oli meil kindel plaan iga kord, kui kokku saame, nokitseda ka miskit käsitöölist. Muidu läheb ikka nii, et ainult unistame ja õhistame, kuid miskit tehtud ei saa. Niisiis sai pisut kätt proovitud vildist minimänguasjade ja rootsi põiminguga ning kombineeritud üks Haapsalu salli ainetel kolmnurkne rätikumuster. Neist kahte esimest teemat jõuan ehk veel selle aasta sees siin blogis näidata, kuid viimase esitlust tuleb oodata Astra blogis.

Alustame siis rootsi põimingust. 

Isetegija foorumis käis juba ammu suur õppimine ja toimetamine sel teemal ning Kadristik ju muudkui aga pistis oma blogisse uusi ahvatlusi. Nii olin ühel hetkel kindel, et pean ka selle ära proovima. Kuid teadagi, üksi toimetades on alati sadaseitse põhjust, miks seda teiste toimetuste seljataha järjekorda sättida. Nüüd aga olin leidnud motivatsiooni (ämma sünnipäevakink) ja “sõbramehepoolest” ajasin uue ja huvitava teemaga pea sassi ka Astral. Nii me siis ajasime õpetuses näpuga järge ja valmis minu esimene rätik:

nov2013esimene-rootsip6iming12 nov2013esimene-rootsip6iming21 

Päris kiiresti edenes ja mõnus oli teha. Võtsin ka teise ette, kuid kuna ei suutnud leida sobivat mustrit, siis hakkasin ise leiutama-katsetama. See võttis pisut rohkem aega, kuid oli omamoodi põnev:

nov2013teinerootsip6iming11 nov2013teinerootsip6iming21

Ja siis ühel päeval enne sünnipäeva avastasin, et ämm-äi olid remondi käigus elimineerinud köögist pea kõik punased elemendid, mis varasemalt andsid seal põhiliselt tooni. Plaan vajas muutust ja täiendust. Varusin juba valget peenikese vahvlipinnaga rätikut, et teha rohelise niidiga ulatuslikumat mustrit, kui enne jõulu leidsin poest hoopis rohelised rätikud. See oli kui rusikas silmaauku. Sortisin iirisniitide hulgast välja  pisut valget ja punast niiti ning asusin taaskord pusima. Peab ütlema, et peenike vahvlikangas mulle meeldis rohkem kui see suurte ruutudega. Muster pääseb nii paremini mõjule ja kombineerimisvõimalusi on ka sellevõrra rohkem. Kuusekesed jõulukella juurde said järgmised:

 dets213rohelinerootsip6iming11 dets213rohelinerootsip6iming21 

Tikkimine oli mõnus. Ainuke asi, millega pean veel tööd tegema ja mis pisut lõpptulemuse juures rahulolematust tekitas, on rätikute viimistlemine. No ei õnnestunud mul neid piisavalt siia-sinna sikutada ja pressida nii, et kuskil miskit lokitama ei jäänud. Siinkohal on kõik soovitused ja näpunäited kogenumatelt teretulnud.


Perekondlik 3D origami vaimustus

15. veebr. 2013

Asi sai alguse täiesti juhuslikult  ühest koolivaheajal Haapsalusse sattunud näitusest “Arhitektuur paberis ja paberist”. Näituse avamisel oli ka väike õpituba, kuidas teha paberist erinevaid ruumilisi vorme ja nii käis Kristella uurimas, mida põnevat seal tehakse ning õhtul siis jagas minulegi oma muljeid. Ainuke, millest ta väidetavalt aru ei saanud, oli miski “kolmnurkadega süsteem, millest tehti üks väike linnuke”. No ja minul käis kohe klõps! äratundmisrõõm ja teadsin, millest laps räägib. Olin ju hinges ammu mõelnud, et peab selle voltimisekunsti ära proovima, mida Buffin juba pikemat aega harrastanud on ja millest põnevad lingid mul tagavaraks ammu salvestatud.

Kui aasta-poolteist tagasi seda põnevat linki lapsele näitasin, ei avaldanud ta erilisi emotsioone selle peale ja minu elevus käis ka maha. Aga kui nüüd sama asja näitasin, läksid lapsel silmad “põlema”. Pisut rohkem otsingut netis ja esimeseks proovitööks sai välja valitud punane vihane lind. Mina lõikasin paberitükikesed valmis, Krissu voltis ja siis hakkasime koos kokku panema, Kris ja Karmen ka ninapidi juures kogu aeg. Tulemus sai algajate kohta suht-koht kobe:

jaan2013vihanelind1 jaan2013vihanelind2

Järgmiseks valiti välja samast teemast roheline notsu:

jaan2013notsu

Kristoferil hakkasid ka näpud sügelema ja omast initsiatiivist proovis ta kolmnurki voltida. Ok, eks leidsime talle ühe väiksema tegelase ja voltimine muutus sihipäraseks. Kuigi Karmen üritas ühise tegevusega liituda, siis tol õhtul oli ta pisut väsinud ning esimene ebaõnnestumine pani teda käega lööma. Vanem õde voltis siis tema eest ning valmisid pisikesed kalad:

jaan2013vaikesedkalad

Oi, seda elevust 🙂 Kristella võttis uueks sihiks teha miskit suuremat ja alustas luige jaoks vajalike kolmnurkade voltimist. Kris võttis asja rahulikumalt ning järgmisena valmis kilpkonn:

jaan2013kilpkonn

Kui Kristoferil juba voltimistuhin rauges, siis Kristella jätkas igal vabal hetkel kolmnurkade voltimist. Kui vahepeal tundis ta end selles tegevuses pisut üksikuna, siis korraldas väiksematele mängulise kolmnurkade voltimise õpitoa ning tegutsemisse tuli “värsket verd” juurde – Karmen sai kolmnurkade voltimise selgeks. Lausa imekspandava püsivusega voltis ta mõne õhtuga 87 erivärvilist kolmnurgakest, et teha endale ise üks suuremat sorti kala. Krisi nikerdamine sai ka uue hoo sisse ja nii valmisidki järjekordsed kalad:

jaan2013suuredkalad

Kuid Kristella jätkas aga muudkui oma valgete ja roosade paberlipikute voltimist. Lõikamise töö siinjuures oli alati minu eralõbu 🙂 Ühel ilusal hetkel oli valmis selline hunnik algmaterjali – 1502 kolmnurka:

veebr2013luik1

Pärast paaritunnist nokitsemist aga oli nende asemel vanaemale juubelikingiks valmis saanud uhke lind:

veebr2013luik2 veebr2013luik3

Nüüd vist on järgnenud väike varjusurm. Eks näis, millal see teema tuhast jälle tõuseb, kuid ütlemata hea meel on taaskord osata midagi uut ning katsetamise käigus tekkivad elevuse- ja ärevuseliblikad kõhus on ka na mõnusad ja motiveerivad.


Kas Duct Tape on hea kingitus?

31. dets. 2012

Päkapikk lootis salamisi küll seda, kui kingi lapse jaoks kuuse alla poetas…

Pärast pühadeaegset mõnusat meisterdamist tundus päkapiku lootus ka õigustatud olevat – laps mõmises rahulolust 😛

Et mida põnevat me siis ette võtsime?

Lappasime-vaatasime erinevaid videoklippe youtube’s (võid otsingusõnaks kasutada nii duct tape kui ka duck tape) ja lõpuks leidis Kristella, et talle kuluks üks kena uus rahakott ära. Mitte mündikott (see on tal teadupärast eelmisest aastast juba olemas) aga midagi just sellist, kuhu ta saaks panna paberraha ja kaarte ning hea oleks kui oleks ka tasku õpilaspileti jaoks. Sellised ootused olid temal, mina sain valida juhendi ja nii me pihta hakkasimegi.

Peab ütlema, et kuigi videos tundub kõik laabuvat lennuka kergusega, siis algajale on igal võimalikul juhul kõikvõimalikesse kohtadesse kleepuva lindiga mässamine paras väljakutse.  Sellest hoolimata aga sai missioon täidetud ja Kristella võib edaspidi uhkeldada uue edeva rahakotiga:

dets2012krissurahakott1 dets2012krissurahakott2 

dets2012krissurahakott3 dets2012krissurahakott4

dets2012krissurahakott5

Suure õhinaga sai ka pisiõele miskit meisterdatud – väikesed lipsukestega klambrid:

dets2012ducttapelipsud1 dets2012ducttapelipsud2

Ja juba käib uue idee otsimine, mida järgmiseks katsetada või teha. Valik on raske, sest justkui tahaks kõike proovida aga teipi tundub na vähe, et ei raatsi väga niisama raisata ka 😀 Emme peab vist parema varustuspunkti leidma.


Talvised aksessuaarid…

30. dets. 2012

Eelmine aasta jäigi nende tegemisega kuidagi vahele, talv sai mööda ja vajadused lükkusid edasi. Seda enam olin kindel, et sel aastal lihtsalt võtan juba varakult ette ja hakkan otsast pihta. Mis te arvate, kas esimese lume ajaks olin siis valmistunud? Loomulikult mitte. Aga see ehmatas mind tegudele küll. Esimene lumi sulab ju alati.

Krissu igatses endale pisut sellise lotuolemisega mütsi ja mul oli selle tarbeks mõnus õpetuski valmis vaadatud, mida tahtsin proovida. Puudus vaid õige tooni ja jämedusega lõng. Puhas juhus juhatas meile kätte Maxima sooduskampaanias pakutava Filati Ricci (20% villa, 30% alpakat, 50% akrüüli). See oli nii mõnus pehme ja just õiget värvi. Eveli Kaur oma raamatus “Käsitööpäevik” kasutab selle mütsi jaoks varrast 10-12, mina võtsin oma lõnga 3 kordselt ja piirdusin siiski 6-8-ga. Sellest sõltuvalt kohandasin veidi ka õpetussõnu ja valmis ta saigi. Pisut pärleid kaunistuseks ja müts osutus piisavalt igatsetu vääriliseks:

nov2012kristellamyts1 nov2012kristellamyts2

nov2012kristellamyts3 nov2012kristellamyts4

Kristoferi jaoks sai meelde tuletatud mõne aasta taguse hiti – triibumütsi – tehnika. Võtsin Isetegija Õpitoast ette Aiaiai vaba tõlgenduse ja leiutasin selle endale sobivaks. Põhivärviks must nagu tema talveriietelgi ning efekti pärast pisut juurde elektrisinist. Siinkohal kasutuses Katia Peru (40%villa, 40%akrüüli, 20% alpaka). Ma ei ole tegelikult eriti jämedate lõngade austaja, aga see on küll väga mõnus ja pehme.

dets2012krisimytssall1 dets2012krisimytssall2

dets2012krisimyts dets2012krisisall

Salli jaoks sai siinkohal kohandatud (materjal oli liiga paks) Susan Lawrence õpetust “Tuesday Night Cowl”. Neid kaelussalle tegin eelmisel aastal kohe mitu tükki. Kõige suurem pluss on selle juures palmikuline muster, mis ei lase sallil liialt välja venida ega ka lihtsalt paelaks kokku langeda. Lihtsalt parim idee, mida aja jooksul olen netist leidnud.


Edevad labakindad ehk killuke raamatust…

5. nov. 2012

…”Kuldaväärt kudumid”.

Just selline sai pealkiri Eesti oma kodusele käsitööraamatule, kuhu ca aasta tagasi pakuti mullegi võimalust oma panus anda. Eks see mõte tahtis pisut seedimist, kuid tundus ju tundmatu ja põnev kogemus ning nii ta läks.

Minu soov oli jagada miskit sellist, mis pakuks huvi võimalikult laiale lugejaskonnale – põnevust ja inspiratsiooni kogenumatele kudujatele ja sama skeemi lihtsam versioon algajamatele. Nii mustri kui ülesehituse katsetamisel sai veel lisaks valmis kaks paari kindaid, millede omanikud on nad eelmise talve pakasega vägagi heaks kiitnud. 

Aga siin on siis raamatu jaoks tehtud eksemplarid:

satsilised ja jäätükkidega 😀

 

ja rohkem juba nagu kevadehõnguliselt lillelised kindad.

 

Kuna kinnaste põhiskeem raamatusse ei jõudnud ja juhend toimetati “regivärsiliseks” ringi, siis mul on pisut mure pärlitega kinnaste kudujate pärast. Kui Teil tekib küsimusi, siis palun võtke minuga maili teel ühendust (miokas@hotmail.com) ja katsume kahekesi neist jagu saada, sest kurb oleks, kui ilusad kindad muidu kudumata jäävad.

Lisan siia ka täpsemad näpunäited voodri tegemiseks 2 võimaluse kohta, mida ise katsetasin:

1) kokkuõmmeldud kinnaste järgi joonista paberile lõige ja selle järgi lõika riidest neli tükki. Õmblusvaru pole vaja enam lisada, kuna lõige võeti kinnaste välismõõdu järgi. Õmble voodritükid paarikaupa kokku kasutades lühikesi sämp- või üleloomispisteid. Valmis vooder kinnita labaku- ja pöidlaotstest ning sooniku alguskohast salapistetega.

2) valmiskootud kindapooliku järgi joonista lõige paberile ja selle järgi lõika riidest neli tükki. Õmble need ükshaaval üleloomispistetega kindapoolikute külge. Kasuta siinkohal õmblemisel mainitud ketirea sisemisi aasasid. Pärast voodri kinnitamist õmble alles kindapoolikud paarikaupa kinnasteks.

Lõpetuseks tahan soovida Teile head pusimist ja mul oleks väga hea meel, kui saadaksite mulle mailile raamatu järgi kootud kinnastest pildi või viite oma blogile/pildialbumile, et saaksin need eriilmelised käesoojendajad kõik siia ühtekokku koguda.


Päikesejänkul on sünnipäev…

23. okt. 2012

Päikesejänku on meie pere laste lasteaed – Kristella läks sinna esimest korda 11 aastat tagasi, tänaseks on selle lõpetanud ka Kristofer ja Karmenil on käsil eelviimane aasta. Kui esimese lapse puhul tegin lasteaiavaliku selle põhjal, kus pakuti parasjagu vaba kohta, siis järgmiste puhul ei olnud teisi valikuid mõtteski, kuigi see oma asukoha poolest jääb kodust üsna kaugele. Niivõrd omaseks ja koduseks on saanud sealne õhustik ja töötajad.

Ja nüüd on sel Päikesejänkul tulemas 1. novembril üks suuremat sorti juubelisünnipäev. Ainsaks kingiks ootab ta sel päeval lastelt hulganisti ilusaid sünnipäevakaarte. Kuigi lapsed meisterdasid lasteaias neid ka üheskoos, siis kamba peale tegime ühe ka kodus. Kuna joonistamisandega ei ole meie pere liikmeid väga õnnistatud, siis lähenesime asjale pisut teisest küljest. Nimelt otsisime internetiavarustest ühe vahva jänesega joonistuspildi, printisime selle paksemale paberile ja hakkasime siis jänesele kohevat karvakasukat tekitama. Selleks olin varunud pisut kollast ja musta villa, millest mudisime sõrmede vahel pisikesed pallikesed ja kleepisime kaardile. Eks see mudimine pisut tüütu oli, kuid mõnusalt teleka ees lastefilmi vaadates, edenes 3 lapse sõrmede vahel töö päris jõudsalt. Mulle jäi siis kleepimise rõõm ja vastutus. Tulemus tegelikkuses sai isegi armsam kui olime oodanud:

 

Näitust erinevatest vallatutest kaartidest näeb alates 27.okt 2012 Haapsalus Rannarootsi keskuses. Tulge nautima silmarõõmu!


Kaks ussikest…

10. mai 2012

Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes 😛 Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 


Pisut edevad kindapoolikud…

5. märts 2012

Taaskord olin abiks õele, kes soovis oma sõbrannale kinkida ilma sõrmedeta kindad. Sõbranna pidi olema selline hüperaktiivne ja eriti särav isiksus, kes armastab harakalikult palju kulda ja karda ning samas suudab selle lihtsalt ja loomulikult välja kanda. Veel mõlkusid õel mõttes märksõnadena miskid reljeefsed lillekaunistused või Marulised nupukaunistused või …

…äkitse leidis ta mulle inspiratsiooniks ühed krokodillisoomusega kaunistatud kindad. Ütles, et selline reljeefsus oleks nii äge. Eks mõte tahtis veel mõtlemist/seedimist/katsetamist, kuid just sellelt lehelt hakkas hargnema idee minu kindapoolikute jaoks. Vaatasin Youtube’st mõnda videot ja uurisin ühte Lianka Azulay raamatut “Crocodile Stitch Fashions” ning siis tegin ikka isemoodi kombineerides valmis sellised asjad:

   

Loodan, et kingisaajale sõbrannale need meeldivad ja muidugi ennekõike, et need minu enda käe järgi tehtud kindad parasjagu kätte sobituksid.

Materjaliks kasutasin Red Heart Soft Mohairi, heegelnõela suurusteks 3 ja 2.5, ning lisaks krokodillisilmusele kasutasin oma lemmikut sidrunikoorepinda (varem olen kasutanud seda mobiilikoti ja õlakoti juures) ning esmakordselt sai katsetatud ka heegeldatud soonikut.