Edevad labakindad ehk killuke raamatust…

5. nov. 2012

…”Kuldaväärt kudumid”.

Just selline sai pealkiri Eesti oma kodusele käsitööraamatule, kuhu ca aasta tagasi pakuti mullegi võimalust oma panus anda. Eks see mõte tahtis pisut seedimist, kuid tundus ju tundmatu ja põnev kogemus ning nii ta läks.

Minu soov oli jagada miskit sellist, mis pakuks huvi võimalikult laiale lugejaskonnale – põnevust ja inspiratsiooni kogenumatele kudujatele ja sama skeemi lihtsam versioon algajamatele. Nii mustri kui ülesehituse katsetamisel sai veel lisaks valmis kaks paari kindaid, millede omanikud on nad eelmise talve pakasega vägagi heaks kiitnud. 

Aga siin on siis raamatu jaoks tehtud eksemplarid:

satsilised ja jäätükkidega 😀

 

ja rohkem juba nagu kevadehõnguliselt lillelised kindad.

 

Kuna kinnaste põhiskeem raamatusse ei jõudnud ja juhend toimetati “regivärsiliseks” ringi, siis mul on pisut mure pärlitega kinnaste kudujate pärast. Kui Teil tekib küsimusi, siis palun võtke minuga maili teel ühendust (miokas@hotmail.com) ja katsume kahekesi neist jagu saada, sest kurb oleks, kui ilusad kindad muidu kudumata jäävad.

Lisan siia ka täpsemad näpunäited voodri tegemiseks 2 võimaluse kohta, mida ise katsetasin:

1) kokkuõmmeldud kinnaste järgi joonista paberile lõige ja selle järgi lõika riidest neli tükki. Õmblusvaru pole vaja enam lisada, kuna lõige võeti kinnaste välismõõdu järgi. Õmble voodritükid paarikaupa kokku kasutades lühikesi sämp- või üleloomispisteid. Valmis vooder kinnita labaku- ja pöidlaotstest ning sooniku alguskohast salapistetega.

2) valmiskootud kindapooliku järgi joonista lõige paberile ja selle järgi lõika riidest neli tükki. Õmble need ükshaaval üleloomispistetega kindapoolikute külge. Kasuta siinkohal õmblemisel mainitud ketirea sisemisi aasasid. Pärast voodri kinnitamist õmble alles kindapoolikud paarikaupa kinnasteks.

Lõpetuseks tahan soovida Teile head pusimist ja mul oleks väga hea meel, kui saadaksite mulle mailile raamatu järgi kootud kinnastest pildi või viite oma blogile/pildialbumile, et saaksin need eriilmelised käesoojendajad kõik siia ühtekokku koguda.


Kuldne kukkur…

28. jaan. 2012

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.


Krissu sünnipäev…

3. dets. 2011

Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

  

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

  

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.


Rukkililled kutsete pääle…

23. juuli 2011

Kõik sai alguse sellest, et minu blogis jäid jällegi silma põllulillede kimpudes olevad rukkililled. Need meeldivad ikka päris paljudele ja tõele au andes, eks nad ole omajagu efektsed ka. Praegusel juhul aga oli soov lilleõit kasutada mitte kimbus vaid hoopis kutsete peal. Eks üritasin kõigepealt täpselt aimu saada, millised plaanid selle õiega on ja kas minu lillekesi on antud plaani jaoks võimalik kohandada, sest lillekestel on omajagu raskust ja traadiga tehtutel peab olema kindlasti ka pisut varreosa. Kutse idee näidiseks anti mulle link Vikikese tehtud teistmoodi kutsetele, kus siis kangast tehtud lill sooviti asendada rukkililleõiega.

Ragistasin pisut ajusid ja tegin katseid ning pakkusin välja miski sellise analoogi:

  

Selline lahendus meeldis ja sobis väga ning nii saigi tehtud 15 rukkililleõit ja saadetud need teise Eesti otsa Võrumaale. Kahjuks ei ole mul õnnestunud näha pilte päris kutsetest, kuid usun, et need said ilusad ja läksid kutse saajatele koos selles peituva sõnumiga hinge.


Kevad-suvine kask

10. juuli 2011

See on üks vana võlg, mille täitmine on kohe väga pikalt veninud. Kui läksin eelmisel  sügisel tööle, siis äkitselt leidus huviline ostja minu puudele. Nagu öeldaksegi, et igal asjal on oma ostja, vaja on ta lihtsalt ära oodata. Vähe sellest, et osteti ära minu kõikvõimalikud “lillelised” varud, küsiti ka lisa. Aga ega tööinimesel seda aega enam na palju pole, seda enam et loominguline lähenemine nõuab rohkem aega ja vaimujõudu, kui lihtsalt õpetuse järgimine. Vaikselt-väikselt siiski aga olen nokitsenud detailide kallal ja märtsi puhkuse ajal sai viimistletud ära esimene kask kolmest soovitust.

 

 


Väike vahetusdiil…

7. juuli 2011

…sai tehtud Lauraga, kes tundis huvi minu pärlitest tehtud asjade vastu ja tegi ettepaneku teha üks eraviisiline vahetusdiil. No miks ka mitte 😀 on ju mul kodus kolm last ja tema nunnudest mänguasjadest ei ütle vist küll ükski laps ära. Nii kollasimegi esiti üksteise blogis ja üritasime paika panna märksõnu, millest teine võiks lähtuda või tegutsemissädeme leida.

Minu algmaterjaliks oli järgmised viited:

  • Mulle meeldiksid vist pärliklambrid, kui neid saaksid teha.
  • Hetkel olevatest meeldivad mulle tavalised, lihtsad pärlikummid. Roosa-valge-hall.
  • Mu tütrel on lühikesed juuksed. Talle võiks midagi armsat ju nuiata:) Roosat! Tütar on 6 aastane ja tal on väga õhukesed juuksed, talle sobiksid klambrid, nagu sul oli näidatud.
  • Aga loomulikult meeldisid mulle ka need “tummisemad” variandid, näiteks endale:)
  • Ühesõnaga, mingi tore pärliline, võib olla jah niipalju, et oleks praktiline, nt. patsikumm, klamber. Et ikka seda ilu välja näidata ja uhkeldada.

Mõte igatahes läks juba liikvele ja plaan oli esmalt teha mingi valik roosa-hall-valge värvikombinatsiooni ja erinevate mustritega ussipatsikumme, sest Laurale väga meeldis mu varem tehtud käevõru. Teiseks mõtlesin teha ühe uue lillepunumiskatsetuse, et saada tulemuseks miskit selles stiilis ROOSA klamber ja lõpetuseks tahtsin proovida miskit “tummisemat” klambrit ka. Ideepoju igatahes oli juba olemas.

Reaalsuses, kui märtsipuhkuse ajal tegutsema hakkasin, ma aga kahest esimesest ideest kaugemale ei jõudnudki, sest Laurale meeldisid kõik kolm patsikummi ning ta ei leidnud põhjust, miks peaks valima neist ainult ühte 😛

 

ja samuti meeldis talle ning sai heakskiidu ka tütre poolt roosa lillekesega klamber:

 

Neile pärlinikerdistele vastutasuks said meie lapsed järgmised nunnud mänguasjad: Karmen mõmmi, Kristofer dinosauruse ja Kristella kiisukese. Kõik olid na häppid ja üldse oli see üks ütlemata vahva ettevõtmine.


Kas sa siis sel aastal…

23. juuni 2011

“…kohe üldse käsitööd ei tee? Ma muudkui käin su blogis piilumas, aga ikka vaatavad mulle detsembrikuised kindad vastu.” Nii on minu käest päris paljud tuttavad küsinud. Ma ei tea, palju selliseid küsijaid peale nende veel oleks, aga blogi statistika näitab, et hoolimata uute postituste puudumisest külastatakse mind siin netinurgas stabiilselt ja iga päev. Tänud Teile kõigile!

Aga nüüd siis asjast. Kui päris aus olla, siis ega ma eriti palju enam käsitööd teha ei jõua küll. Ajanappus on just see, mis piinab ja piirab. Ideid ja tahtmisi on endiselt piisavalt, kuid tegudesse jõuavad sellised hädavajalikud ja möödapääsmatud tegemised ning mõned vanad võlad tahavad ka lahendamist. Sellises situatsioonis tundus märtsis olnud kahenädalane puhkus lausa paradiis ja ma lubasin endale, et igal päeval teen ma ka käsitööd ja naudin seda täiega. Puhkuse ajal tehtust teen ülevaate mõnes järgnevas blogipostis, kuid täna tahan teieni tuua sellised pisikesed tegemised enne puhkust.

Juba eelmise aasta lõpus pöörduti minu poole Fotopesa fotostuudiost ja paluti teha üks pärlitest rukkilill, mida saaks peapaela külge kinnitada. Minu blogis varemnähtud õied on traadiga ja seda ma beebide õrna naha vastu küll ei soovitanud, kuid lubasin proovida miskit tamiiliga punuda. Selle aasta esimene tegemine oligi selle õie kallal pusimine. Õis tuli täitsa kena ja kohev, kuid südamiku juures kiilusin ikka mitmeks päevaks kinni. No ei osanud leida seda õiget lahendust. Lilleke seisis ikka mitu päeva mul arvuti kõrval pidevalt silme all, kui ühel õhtul võtsin kätte ja panin selle südamikuks lihtsalt ühe 6 mm klaaspärli ja uskuge või mitte, nii lihtne see lahendus oligi. Lill hakkas justkui elama. Aga nagu ikka, pildile seda elu saada on paras nuhtlus, eriti keset pimedat talve. Siiski väike aimdus Teile:

 

Järgmine selline pisike “VajaTehaAsi” oli mask maskipeo jaoks. Ei miskit uhket aga et ikka oleks silmad kombekohaselt kaetud ja oleks midagi südaööl näolt heita 😉 Lähtusin kõige tavalisemast pabermaskist aga tegin seda minulikumaks st võtsin prototüübiks võetud maski ja tegin sellele mustast riidest katte ümber. Kaunistuseks tikkisin pisut seemnepärlitega edevust juurde ja volaa! pidu võis alata. Pilt on siiski mitte peomeeleolust vaid mõned päevad tagasi pildistatud suvises looduses:

Samuti oli ühel päeval vaja kiiresti ja kähku Kristella moondada kassiks. Etteaste, mida tal esitada oli vaja, polnud väga pikk, kuid kokkulepe oli, et kostüümist (või detailidest) pidi üheselt aru saada olema, kellega on tegemist. Kus ajanappus ründamas, seal helged mõtted ikka abiks. Meenus, et kunagi sai ostetud mingit paksemat karvast lõnga aga kasutust see siiski ei leidnud. Oi, kuidas nüüd kulus see marjaks ära. Võtsin oma kõige jämedamad vardad ja kudusin kassile karvase saba ja peavõru külge kinnitamiseks kõrvad. Väike õde vaatas suurele õele otsa ja ütles: “Kristella on kass”. Lapsesuu ju ei valeta, seega võisime oma missiooni õnnestunuks lugeda.

  

No vot selliseid pisikesi ja kiireid ja loomingulisi (vaja ju nuputada, kuidas kõige kiiremini ja kõige vähema vaevaga jõuaks piisavalt efektse lahenduseni) asju ikka aegajalt satub sõrmede vahele, kuid kõik need on ajendatud pigem vajadusest, kui “tahaks proovida” emotsioonist. Siinkohal jäävad veel näitamata pojale kootud kevadised ilma sõrmedeta kindad, mis kohe fotoka ette ei sattunud ja praeguseks on kahjuks na ära äestatud, et tagantjärgi pilti püüda ei kannata. Nii lemmikuks said noh. Ehk sügisepoole läheb tegemine kordamisele ja siis saab ka pilti.

 


Viis punast roosi…

12. dets. 2010

Nii tuli novembrikuus tellimus. Aga et millist punast siis eelistatakse, vat seda ei teadnud. Tegelikult polnud üldse nii ammu enam pärlitega mässanud. Viimased roosid olid tiba teistsugused kui vanasti armastasin teha, kuid mitte päris see, mis tahaks. Samas vahepealne areng ei lubanud rahul olla ka vana rutiinse lahendusega. Seega tuli leida miski kesktee ja nii ma siis jälle leiutama hakkasingi. Õis sai tihedam kui vanasti, kuid mitte nii raske, kui viimased katsetused. Nii valmisid esimese hooga kolm õit erinevat tooni punaste seemnetega:

ja kui siis lemmiktoon välja valiti, tegin veel ühe päris ühevärvilise õie ning teise puhul kombineerisin tumedat heledatriibulise äärega. Minu arust andis päris head efekti.


Jõulutraditsioon…

12. dets. 2010

Advent, päkapikud, küünlasära, verivorstid…

Mis teil veel jõulude traditsiooniga seostub? Äkki jõulutähed?

Minul vist küll, sest juba kolmandat aastat nagu iseenesest teen neid pikukesi pärlitest iludusi ja ma olen üpris veendunud, et ka järgmisel aastal on vähemalt 4-5 tk jälle hinge ja silma rõõmustamas.

Aga nüüd selle aasta pikukestest. Need said sellised:

  

Üks neist sai niisama ära kingitud, aga neli ülejäänut peitsin kinkekarpidesse. Ikka neisse samadesse, mis eelmisel aastal spetsiaalselt lillede jaoks disainisin. Kui eelmisel aastal mängisin karbi juures erinevate värvidega, siis sel aastal panustasin rohkem jõuluvärvidesse ja paelte ilusse.

Need kaks said sellised “lihtsuses peitub efekt” idee esindajad:

aga teiste kahe puhul üritasin kaunistuseks aretada Le_.li poolt eelmisel aastal õpetatud lipsukesi:

Seda punast lipsu tehes oli küll selline tunne, et tahaks meistril üle õla vaadata, et kuidas ta ikka neid lipsukesi üksteise otsa sätib, niivõrd ebakindel oli see tunne

rohekollast lipsukest tehes hakkas aga juba tunduma, et ma tean, mida teen ning sestap olen selle tulemusega ka rohkem rahul

aga noh, tegelikult said mõlemad sellised nunnud ja seda lipsukeste värki kasutan lihtsa, kuid mõjusa efektina edaspidigi. Näpud hakkasid igatahes sügelema uute värvide järgi juba.

 


Roosililleline pühapäev…

29. nov. 2010

Minu varre otsas süüterooside kohta tuli nii mõnigi selline kommentaar: “neid roose ei raatsi ju põlema panna”. Ega oma ahju jaoks neid tõenäoliselt na uhkeks ei ehigi, aga kinkimise jaoks on nad oma efektsuse tõttu väga head – ilus kink, kasulik otstarve. Seda mõtet jagas minuga ka minu ema, kelle sõbrannale eelmisel pühapäeval koos ühe ilusa roosikimbu kokku panime.

  

Mõned sinised sädeleva liimiga kaunistatud süüteroosid, taustavärviks pisut roosa paberiga komme ja veidi sisalit, millega kimbu mõnusalt kompaktseks viimistlesime –> tulemuseks natukeseks ajaks silmailu laua peale, kui sellest isu täis, siis kommid kõhtu ja ülejäänud ahju 😀

Õhtul jätkasin roositeemat aga siis juba oli materjaliks tomat ja igasugu muud toiduained.

 

Ja veel tahtsin teile näidata lille, mille Kristella minu jaoks ise välja mõtles, ise teostas ja istutas. Minu arust väga hea kombinatsioon.

 

Kuigi tehniliselt on arenguruumi, siis väga head meelt tegi professionaalselt loominguline lähenemine – selle asemel, et järgida mõnd õpetust joonistas ta paberile selle õielehe kuju, mida saavutada tahtis ning hakkas pärleid selle järgi ritta seadma.