Lilleline sügis ehk veel mõned roosid imetlemiseks…

12. okt. 2014

No tegelikult pealkiri ütlebki juba kõik ära – tegin veel roose ja mängisin pisut värvidega. Minu lemmikuiks jäävad ikka endiselt kahe värvitooniga õied, seega esimene, viimane ja no see teine on ka piisavalt efektne aga pildi peal jääb liiga sirav. Tegelikkuses on mahedama äärega.

sept2014avepiiaroosid1

sept2014avepiiaroosid2b sept2014avepiiaroosid2a

sept2014avepiiaroosid3a sept2014avepiiaroosid3b

sept2014avepiiaroosid4b sept2014avepiiaroosid4a

sept2014avepiiaroosid5a sept2014avepiiaroosid5b

sept2014avepiiaroosid6b sept2014avepiiaroosid6a


Pärlililled taas teemaks…

18. aug. 2014

Üle pika aja sai taas mõned pärlitest roosid tehtud. Ise ka ei usu, et viimasest sellealasest tegutsemisest on möödas juba 4 aastat. Aga tegemine ise oli sama mõnus nagu mäletan möödunust ja tundus nagu oleks tegemist “jalgrattasõiduga” – mis korra õpitud, tehnika ja teadmine, oli salvestunud kätesse ja tegemine puhas nauding.

aug2014kolmpunastroosi

 


Kevadised lumikellukesed kõrvas ja ajakirjas “Maret”

13. apr. 2013

Ilmunud on järjekordne ajakirja “Maret” number täis mõnusaid näpunäiteid nii aia-, kokkamis- kui ka käsitööteemadel.  Viimases rubriigis oli ka mul au sel korral kaasa lüüa. Huvitav väljakutse, meeldiv ja sujuv koostöö ning loodan, et tulemuseks Teie jaoks piisavalt huvitav ese ja arusaadav juhend, et järgi proovida.

apr2013lumikellukesedmaretis1 apr2013lumikellukesedmaretis2

marts2013lumikellukesek6rvakad1 marts2013lumikellukesek6rvakad2


Rukkililled kutsete pääle…

23. juuli 2011

Kõik sai alguse sellest, et minu blogis jäid jällegi silma põllulillede kimpudes olevad rukkililled. Need meeldivad ikka päris paljudele ja tõele au andes, eks nad ole omajagu efektsed ka. Praegusel juhul aga oli soov lilleõit kasutada mitte kimbus vaid hoopis kutsete peal. Eks üritasin kõigepealt täpselt aimu saada, millised plaanid selle õiega on ja kas minu lillekesi on antud plaani jaoks võimalik kohandada, sest lillekestel on omajagu raskust ja traadiga tehtutel peab olema kindlasti ka pisut varreosa. Kutse idee näidiseks anti mulle link Vikikese tehtud teistmoodi kutsetele, kus siis kangast tehtud lill sooviti asendada rukkililleõiega.

Ragistasin pisut ajusid ja tegin katseid ning pakkusin välja miski sellise analoogi:

  

Selline lahendus meeldis ja sobis väga ning nii saigi tehtud 15 rukkililleõit ja saadetud need teise Eesti otsa Võrumaale. Kahjuks ei ole mul õnnestunud näha pilte päris kutsetest, kuid usun, et need said ilusad ja läksid kutse saajatele koos selles peituva sõnumiga hinge.


Kevad-suvine kask

10. juuli 2011

See on üks vana võlg, mille täitmine on kohe väga pikalt veninud. Kui läksin eelmisel  sügisel tööle, siis äkitselt leidus huviline ostja minu puudele. Nagu öeldaksegi, et igal asjal on oma ostja, vaja on ta lihtsalt ära oodata. Vähe sellest, et osteti ära minu kõikvõimalikud “lillelised” varud, küsiti ka lisa. Aga ega tööinimesel seda aega enam na palju pole, seda enam et loominguline lähenemine nõuab rohkem aega ja vaimujõudu, kui lihtsalt õpetuse järgimine. Vaikselt-väikselt siiski aga olen nokitsenud detailide kallal ja märtsi puhkuse ajal sai viimistletud ära esimene kask kolmest soovitust.

 

 


Kas sa siis sel aastal…

23. juuni 2011

“…kohe üldse käsitööd ei tee? Ma muudkui käin su blogis piilumas, aga ikka vaatavad mulle detsembrikuised kindad vastu.” Nii on minu käest päris paljud tuttavad küsinud. Ma ei tea, palju selliseid küsijaid peale nende veel oleks, aga blogi statistika näitab, et hoolimata uute postituste puudumisest külastatakse mind siin netinurgas stabiilselt ja iga päev. Tänud Teile kõigile!

Aga nüüd siis asjast. Kui päris aus olla, siis ega ma eriti palju enam käsitööd teha ei jõua küll. Ajanappus on just see, mis piinab ja piirab. Ideid ja tahtmisi on endiselt piisavalt, kuid tegudesse jõuavad sellised hädavajalikud ja möödapääsmatud tegemised ning mõned vanad võlad tahavad ka lahendamist. Sellises situatsioonis tundus märtsis olnud kahenädalane puhkus lausa paradiis ja ma lubasin endale, et igal päeval teen ma ka käsitööd ja naudin seda täiega. Puhkuse ajal tehtust teen ülevaate mõnes järgnevas blogipostis, kuid täna tahan teieni tuua sellised pisikesed tegemised enne puhkust.

Juba eelmise aasta lõpus pöörduti minu poole Fotopesa fotostuudiost ja paluti teha üks pärlitest rukkilill, mida saaks peapaela külge kinnitada. Minu blogis varemnähtud õied on traadiga ja seda ma beebide õrna naha vastu küll ei soovitanud, kuid lubasin proovida miskit tamiiliga punuda. Selle aasta esimene tegemine oligi selle õie kallal pusimine. Õis tuli täitsa kena ja kohev, kuid südamiku juures kiilusin ikka mitmeks päevaks kinni. No ei osanud leida seda õiget lahendust. Lilleke seisis ikka mitu päeva mul arvuti kõrval pidevalt silme all, kui ühel õhtul võtsin kätte ja panin selle südamikuks lihtsalt ühe 6 mm klaaspärli ja uskuge või mitte, nii lihtne see lahendus oligi. Lill hakkas justkui elama. Aga nagu ikka, pildile seda elu saada on paras nuhtlus, eriti keset pimedat talve. Siiski väike aimdus Teile:

 

Järgmine selline pisike “VajaTehaAsi” oli mask maskipeo jaoks. Ei miskit uhket aga et ikka oleks silmad kombekohaselt kaetud ja oleks midagi südaööl näolt heita 😉 Lähtusin kõige tavalisemast pabermaskist aga tegin seda minulikumaks st võtsin prototüübiks võetud maski ja tegin sellele mustast riidest katte ümber. Kaunistuseks tikkisin pisut seemnepärlitega edevust juurde ja volaa! pidu võis alata. Pilt on siiski mitte peomeeleolust vaid mõned päevad tagasi pildistatud suvises looduses:

Samuti oli ühel päeval vaja kiiresti ja kähku Kristella moondada kassiks. Etteaste, mida tal esitada oli vaja, polnud väga pikk, kuid kokkulepe oli, et kostüümist (või detailidest) pidi üheselt aru saada olema, kellega on tegemist. Kus ajanappus ründamas, seal helged mõtted ikka abiks. Meenus, et kunagi sai ostetud mingit paksemat karvast lõnga aga kasutust see siiski ei leidnud. Oi, kuidas nüüd kulus see marjaks ära. Võtsin oma kõige jämedamad vardad ja kudusin kassile karvase saba ja peavõru külge kinnitamiseks kõrvad. Väike õde vaatas suurele õele otsa ja ütles: “Kristella on kass”. Lapsesuu ju ei valeta, seega võisime oma missiooni õnnestunuks lugeda.

  

No vot selliseid pisikesi ja kiireid ja loomingulisi (vaja ju nuputada, kuidas kõige kiiremini ja kõige vähema vaevaga jõuaks piisavalt efektse lahenduseni) asju ikka aegajalt satub sõrmede vahele, kuid kõik need on ajendatud pigem vajadusest, kui “tahaks proovida” emotsioonist. Siinkohal jäävad veel näitamata pojale kootud kevadised ilma sõrmedeta kindad, mis kohe fotoka ette ei sattunud ja praeguseks on kahjuks na ära äestatud, et tagantjärgi pilti püüda ei kannata. Nii lemmikuks said noh. Ehk sügisepoole läheb tegemine kordamisele ja siis saab ka pilti.

 


Viis punast roosi…

12. dets. 2010

Nii tuli novembrikuus tellimus. Aga et millist punast siis eelistatakse, vat seda ei teadnud. Tegelikult polnud üldse nii ammu enam pärlitega mässanud. Viimased roosid olid tiba teistsugused kui vanasti armastasin teha, kuid mitte päris see, mis tahaks. Samas vahepealne areng ei lubanud rahul olla ka vana rutiinse lahendusega. Seega tuli leida miski kesktee ja nii ma siis jälle leiutama hakkasingi. Õis sai tihedam kui vanasti, kuid mitte nii raske, kui viimased katsetused. Nii valmisid esimese hooga kolm õit erinevat tooni punaste seemnetega:

ja kui siis lemmiktoon välja valiti, tegin veel ühe päris ühevärvilise õie ning teise puhul kombineerisin tumedat heledatriibulise äärega. Minu arust andis päris head efekti.