Tumepunane roos ja uued kaanekatsetused…

26. märts 2010

Sain valmis ka teise roosi. Ei saanud jälle muudmoodi, kui pidin miskit uut proovima. Sel korral võtsin ette ajakirja “Tšudesnõje Mgnovenija” 2008 aasta detsembrinumbri. See on Elena Bashkatova autorinumber. Vat see naine on oma oskuste ja ilumeelega üks minu eeskujusid prantsuse tehnika koha pealt (viktooria tehnikas võin selleks aga julgelt pidada Veronika Moisseejevat). Öeldakse küll, et venelastele on pärlikunst verega kaasa antud, kuid ma arvan, et selleks on ikka annet ka vaja.

Aga nüüd sellest roosist. Ajakirjas on see tehtud silindrikujulistest helmestest, sestap ei järginud ma sõnasõnalt õpetust, vaid ainult põhimõtet. Eks tehnika tahab ka tiba veel harjutamist, kuid kui võrrelda seda musta roosiga, siis musta roosiõie kuju meeldib mulle rohkem. Aga esmakordselt sai roosivarrele pisut kumerust sisse väänatud ja see mõjus lõpptulemusele nii hästi, et jäin tulemusega väga rahule. 

 

 

Ja teine asi, mida veel näidata oleks, on ühed märkmepaberite kaaned. Krissul oli vaja sõbranna sünnipäevale minna. Seega siis lähtepunkt selline noortepärane. Kasutasin teksariiet ja kaanele siis tegin augu pildi jaoks. Liim oli veel tiba märg, kui pilti tegin, sellest ka pilt “aknas” tiba kortsuline. Muidu sai justkui täitsa mõnus ja sünnipäevalapsele ka väga meeldis aga mina ei jäänud 100% rahule nende nurkadega. Albumite köitjad, andke nõu, mis imenipp seal nurkadega on, et need jääks ilusti kaetud aga samas ka ei oleks paksult pussakas?

Asoo jah, pildid ka 😉

 


Väikese värviefektiga must roos…

23. märts 2010

Oli nõudmine paari roosiõie järele. See andis põhjust jälle pisut katsetada. Tahtsin juba ammu katsetada ühest vene foorumist leitud roositegemise õpetust, kuid kui pole otsest vajadust, siis ju kipuvad mõtted ja plaanid ajahõlma kaduma. Värvivalik on ka sel korral pigem kunstilise lähenemisega kui looduslik, kuid efekt on oodatust mõnusamgi. Õpetuse järgi kippus õis minema väga suureks ja raskeks, seega lülitusin poole pealt ikka omaloomingulisele teele, kuid paar uut nippi õppisin teiste kogemusest küll ja selle üle on mul väga hea meel. Aga siin siis minu mitteprofid (jube raske on seda õiget asja pildile saada) pildid:

 


Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.


Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

17. dets. 2009

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb 🙂

Ja tuligi 🙂 Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment 😉 Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool ;), edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades 😀

 


Üle pika aja veel üks kimp põllulilli…

19. nov. 2009

Ma ei ole terve igaviku lillekeste kallal nikerdanud. Vahepeal oli küll ideeline soov, aga see ei formuleerunud konkreetseks vajaduseks ja nii jäidki juba valmistehtud detailid karpi oma aega ootama.

Nüüd aga on mu põhikooliaegsel klassiõel tulemas isa juubel – 65 ja see tähendab ka seda, et aeg on pensionipõlve nautima hakata. Mis oleks põlisele põllumehele veelgi sobilikum kui kimbuke põllulilli.

 

  

Kui eelmiste kimpude puhul paigutasin õisi rohkem nn ühepoolselt, siis sel korral sai sätitud nii, et igast küljest oleks kena vaadata. Lisaks on uuendusena lisatud säbruks ja kaharuseks pisut kipslille ning uue karikakra skeemi mõtlesin ka välja. Karikakar, mida varem kasutasin, oli minu jaoks liiga lihtsustatud väljendus, tahtsin pisut looduslähedasemat ja teiste õitega samas tehnikas õit.


Oksjonil on “õitsev oksake”

11. okt. 2009

Panin oksjonile õitsva oksakese. Oksjon kestab kuni 15.okt. 2009 kella 21.00ni.

Olete oodatud pakkumisi tegema!


9. august 2009

30. sept. 2009

Aeg jälle üks kokkuvõte vahepeal toimunud tegemistest kirja panna.

Kui eelmises postituses näitasin ära juba ühe lapse suvise peakatte, Kristoferi nokatsi, siis järgmisena sai ette võetud kübarake Karmenile:

 

Vanemale tüdrukule sai sel aastal pearätik tehtud. Ma pole siiani eriti miskit motiividest heegeldanud, sestap kasutasin võimalust ja katsetasin ära. Omalt poolt sai mustrisse lisatud suuri seemnepärleid.

 

Kunagi oli plaan sellest üksikust suurest orhideeõiest teha pisike kimbuke, milles ikka nn roheline ka pärlitest, kuid siis oli järsku kiiresti-kiiresti vaja väikest meelespidamise kingitust ning nii pidin leppima ka lihtsama lahendusega.

juuni2009orhideekimp1a

Järgi sai proovitud uues värvikombinatsioonis roos. Põhivärviks selline tumetumepunane ja äärerant on seesama tumepunane hõbedaläikelise viimistlusega. Tegelikkuses jäi õis rahumeelsem, pildi peal kuidagi äär liiga plingib.

juuni2009tumetumepunaneroos

Juunikuusse jäid veel ka mõned kõrvarõngapaarid. Teile on näitamata vast sellised värvikatsetused:

 

Siis aga sai ette võetud veel üks mütsike õe kahekuusele tirtsule. Selle ma kudusin, sest na pisikesed ju peamiselt lamavad ja kude tundub mulle pehmem kui heegeldis. Võtsin ette ühe klaasialuse mustri kunagisest Ilutegijast ja hakkasin sealt sobivalt edasi aretama. Esimene müts sai selline:

Justnimelt esimene, sest ma tegin teise veel. Kaugjuhtimise teel on ju kole raske miskit leiutada ja tuli välja, et etteantud mõõtude järgi müts kippus ikka tiba väike olema. Eks siis tegin uue 🙂
Pea peal on sama lilleke, lille ümbritsevad rombikesed on nüüd juba pisut korrektsemalt kujundatud ja lisaks tegin allapoole ka veel mõned üksikud rombid. Nii sain ilusti ja sujuvalt igale vardale veel ühe vajaliku silmuse juurde aretada ning ehk andsid rombid kasvamiseks venivust ka juurde.

Ja lõppenud on ka järjekordne koolikursus. Sel korral oli teemaks Victoria tehnika ehk paralleelsete ridade tehnika, kuidas keegi parasjagu armastab seda kutsuda. Et tegemist on minu lemmiktehnikaga lillede tegemisel, siis ootused kursusele olid hoopis teised, kui puukooli puhul. Olen ju ise palju enda jaoks vajalikke töövõtteid leiutanud ning avastanud seejuures erinevaid nippe ja knihve. Suur oli äratundmisrõõm, kui avastasin, et  olen täitsa õigel teel – ka meid õpetav oluliselt kogenum tegija kasutab täpselt samasid töövõtteid. Juurde sain ka mõned uued nipid, mida lihtsalt siiani polnud veel vaja avastada olnud, kuid peamine, mis hea enesetunde sellest kursusest andis, oli õhkkond. Mõnus oli arutleda erinevate ideede või mõtete üle inimesega, kes on minuga ühel lainel ja ka minust kogenum.  Sellest kursusest siis sündis samuti kaks tööd. Esimene töö oli erinevate töövõtete harjutamine ja valminud detailidest panin mina kokku sellise oksakese:

ning teiseks siis eksamitöö – liilia


11. juuni 2009

30. sept. 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika 🙂 Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel 😛 

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh :P). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.


13. mai 2009

30. sept. 2009

Täna ei jutusta pikalt, teen seda kunagi hiljem 😉 Tahtsin vaid mõned pildid panna ja kutsuda teid Türi Lillelaadale, mis toimub sel nädalavahetusel.

    
  
 


28. märts 2009

30. sept. 2009

Jagan jälle vahepealseid tegemisi, mida on päris mitu pilti kogunenud.

Järjekordsed ussipatsikummid said viimistletud, paar kaelakeed aga unustasin pildistamata.

marts2009sinineh6bepatsikumm marts2009heletumesininepatsikumm marts2009paikesepatsikumm marts2009rohelinekuldnepatsikumm marts2009musth6bepatsikumm marts2009mustpunanekollanepatsikumm  marts2009roosapatsikumm marts2009lillapatsikumm

 

Minu käest küsiti päevalille. Egas miskit, proovisin. Sai küll õige lille nägu. Tehnilise poole pealt aga panin kõrva taha parandusettepanekud 😛 Neid saab siis järgmisel korral kasutada.

paevalill2 paevalill1

 

Esmaspäeval sai poja 4-aastaseks. Nädalavahetusel siis tähistasime seda. Minu missiooniks oli teha tort. Nii ma siis otsisin mänguasjasahtlist paar autot ja hakkasin oma üles ehitama. Lastele väga meeldis, ju siis läks mu mõte õigesse auku 😀


 

Ja viimane jutt jälle käimasolevast oksjonist. Sel korral on teemaks rõngad, millest isegi punun ehteid. Kollasin ühel öösel üle pika aja Tintsiku blogis (suured tänud sulle minu pildigaleriile linkamast) ja mind tabas suur äratundmisrõõm 😉 Tema katsetustele kirjutatud vastukaja aga tekitas mõtteid, et päris paljudel oleks huvi asja katsetada. Nii siis otsisingi hetkel valmisolnud rõngad välja ja panin osa neist oksjonile. Kuna mul hetkel on miski nn mikromaania, siis on pakkumisel olevad rõngad ka sellest mastist. Nendest tehtud ehted jäävad mu meelest nii mõnusad ja nunnud. Välja pakkusin siis peamiselt hõbedakarva ja mustad rõngad, millesse saab siis särtsu lisada kahte värvi punaste toonidega.


Veel oleks mul teile palve seoses oksjonitega. Üritan neid nüüd igal kuul paar korda korraldada. Jagage mõtteid, mida te sooviksite seal näha. Kas on selleks mõni lill, mida juba olen teile näidanud või ootaksite hoopis miskit uut? Või on selleks mõni uss või tamiilipunutis või rõngameisterdus?