Lilleline sügis ehk veel mõned roosid imetlemiseks…

12. okt. 2014

No tegelikult pealkiri ütlebki juba kõik ära – tegin veel roose ja mängisin pisut värvidega. Minu lemmikuiks jäävad ikka endiselt kahe värvitooniga õied, seega esimene, viimane ja no see teine on ka piisavalt efektne aga pildi peal jääb liiga sirav. Tegelikkuses on mahedama äärega.

sept2014avepiiaroosid1

sept2014avepiiaroosid2b sept2014avepiiaroosid2a

sept2014avepiiaroosid3a sept2014avepiiaroosid3b

sept2014avepiiaroosid4b sept2014avepiiaroosid4a

sept2014avepiiaroosid5a sept2014avepiiaroosid5b

sept2014avepiiaroosid6b sept2014avepiiaroosid6a


Pärlililled taas teemaks…

18. aug. 2014

Üle pika aja sai taas mõned pärlitest roosid tehtud. Ise ka ei usu, et viimasest sellealasest tegutsemisest on möödas juba 4 aastat. Aga tegemine ise oli sama mõnus nagu mäletan möödunust ja tundus nagu oleks tegemist “jalgrattasõiduga” – mis korra õpitud, tehnika ja teadmine, oli salvestunud kätesse ja tegemine puhas nauding.

aug2014kolmpunastroosi

 


Viis punast roosi…

12. dets. 2010

Nii tuli novembrikuus tellimus. Aga et millist punast siis eelistatakse, vat seda ei teadnud. Tegelikult polnud üldse nii ammu enam pärlitega mässanud. Viimased roosid olid tiba teistsugused kui vanasti armastasin teha, kuid mitte päris see, mis tahaks. Samas vahepealne areng ei lubanud rahul olla ka vana rutiinse lahendusega. Seega tuli leida miski kesktee ja nii ma siis jälle leiutama hakkasingi. Õis sai tihedam kui vanasti, kuid mitte nii raske, kui viimased katsetused. Nii valmisid esimese hooga kolm õit erinevat tooni punaste seemnetega:

ja kui siis lemmiktoon välja valiti, tegin veel ühe päris ühevärvilise õie ning teise puhul kombineerisin tumedat heledatriibulise äärega. Minu arust andis päris head efekti.


Tumepunane roos ja uued kaanekatsetused…

26. märts 2010

Sain valmis ka teise roosi. Ei saanud jälle muudmoodi, kui pidin miskit uut proovima. Sel korral võtsin ette ajakirja “Tšudesnõje Mgnovenija” 2008 aasta detsembrinumbri. See on Elena Bashkatova autorinumber. Vat see naine on oma oskuste ja ilumeelega üks minu eeskujusid prantsuse tehnika koha pealt (viktooria tehnikas võin selleks aga julgelt pidada Veronika Moisseejevat). Öeldakse küll, et venelastele on pärlikunst verega kaasa antud, kuid ma arvan, et selleks on ikka annet ka vaja.

Aga nüüd sellest roosist. Ajakirjas on see tehtud silindrikujulistest helmestest, sestap ei järginud ma sõnasõnalt õpetust, vaid ainult põhimõtet. Eks tehnika tahab ka tiba veel harjutamist, kuid kui võrrelda seda musta roosiga, siis musta roosiõie kuju meeldib mulle rohkem. Aga esmakordselt sai roosivarrele pisut kumerust sisse väänatud ja see mõjus lõpptulemusele nii hästi, et jäin tulemusega väga rahule. 

 

 

Ja teine asi, mida veel näidata oleks, on ühed märkmepaberite kaaned. Krissul oli vaja sõbranna sünnipäevale minna. Seega siis lähtepunkt selline noortepärane. Kasutasin teksariiet ja kaanele siis tegin augu pildi jaoks. Liim oli veel tiba märg, kui pilti tegin, sellest ka pilt “aknas” tiba kortsuline. Muidu sai justkui täitsa mõnus ja sünnipäevalapsele ka väga meeldis aga mina ei jäänud 100% rahule nende nurkadega. Albumite köitjad, andke nõu, mis imenipp seal nurkadega on, et need jääks ilusti kaetud aga samas ka ei oleks paksult pussakas?

Asoo jah, pildid ka 😉

 


Väikese värviefektiga must roos…

23. märts 2010

Oli nõudmine paari roosiõie järele. See andis põhjust jälle pisut katsetada. Tahtsin juba ammu katsetada ühest vene foorumist leitud roositegemise õpetust, kuid kui pole otsest vajadust, siis ju kipuvad mõtted ja plaanid ajahõlma kaduma. Värvivalik on ka sel korral pigem kunstilise lähenemisega kui looduslik, kuid efekt on oodatust mõnusamgi. Õpetuse järgi kippus õis minema väga suureks ja raskeks, seega lülitusin poole pealt ikka omaloomingulisele teele, kuid paar uut nippi õppisin teiste kogemusest küll ja selle üle on mul väga hea meel. Aga siin siis minu mitteprofid (jube raske on seda õiget asja pildile saada) pildid:

 


9. august 2009

30. sept. 2009

Aeg jälle üks kokkuvõte vahepeal toimunud tegemistest kirja panna.

Kui eelmises postituses näitasin ära juba ühe lapse suvise peakatte, Kristoferi nokatsi, siis järgmisena sai ette võetud kübarake Karmenile:

 

Vanemale tüdrukule sai sel aastal pearätik tehtud. Ma pole siiani eriti miskit motiividest heegeldanud, sestap kasutasin võimalust ja katsetasin ära. Omalt poolt sai mustrisse lisatud suuri seemnepärleid.

 

Kunagi oli plaan sellest üksikust suurest orhideeõiest teha pisike kimbuke, milles ikka nn roheline ka pärlitest, kuid siis oli järsku kiiresti-kiiresti vaja väikest meelespidamise kingitust ning nii pidin leppima ka lihtsama lahendusega.

juuni2009orhideekimp1a

Järgi sai proovitud uues värvikombinatsioonis roos. Põhivärviks selline tumetumepunane ja äärerant on seesama tumepunane hõbedaläikelise viimistlusega. Tegelikkuses jäi õis rahumeelsem, pildi peal kuidagi äär liiga plingib.

juuni2009tumetumepunaneroos

Juunikuusse jäid veel ka mõned kõrvarõngapaarid. Teile on näitamata vast sellised värvikatsetused:

 

Siis aga sai ette võetud veel üks mütsike õe kahekuusele tirtsule. Selle ma kudusin, sest na pisikesed ju peamiselt lamavad ja kude tundub mulle pehmem kui heegeldis. Võtsin ette ühe klaasialuse mustri kunagisest Ilutegijast ja hakkasin sealt sobivalt edasi aretama. Esimene müts sai selline:

Justnimelt esimene, sest ma tegin teise veel. Kaugjuhtimise teel on ju kole raske miskit leiutada ja tuli välja, et etteantud mõõtude järgi müts kippus ikka tiba väike olema. Eks siis tegin uue 🙂
Pea peal on sama lilleke, lille ümbritsevad rombikesed on nüüd juba pisut korrektsemalt kujundatud ja lisaks tegin allapoole ka veel mõned üksikud rombid. Nii sain ilusti ja sujuvalt igale vardale veel ühe vajaliku silmuse juurde aretada ning ehk andsid rombid kasvamiseks venivust ka juurde.

Ja lõppenud on ka järjekordne koolikursus. Sel korral oli teemaks Victoria tehnika ehk paralleelsete ridade tehnika, kuidas keegi parasjagu armastab seda kutsuda. Et tegemist on minu lemmiktehnikaga lillede tegemisel, siis ootused kursusele olid hoopis teised, kui puukooli puhul. Olen ju ise palju enda jaoks vajalikke töövõtteid leiutanud ning avastanud seejuures erinevaid nippe ja knihve. Suur oli äratundmisrõõm, kui avastasin, et  olen täitsa õigel teel – ka meid õpetav oluliselt kogenum tegija kasutab täpselt samasid töövõtteid. Juurde sain ka mõned uued nipid, mida lihtsalt siiani polnud veel vaja avastada olnud, kuid peamine, mis hea enesetunde sellest kursusest andis, oli õhkkond. Mõnus oli arutleda erinevate ideede või mõtete üle inimesega, kes on minuga ühel lainel ja ka minust kogenum.  Sellest kursusest siis sündis samuti kaks tööd. Esimene töö oli erinevate töövõtete harjutamine ja valminud detailidest panin mina kokku sellise oksakese:

ning teiseks siis eksamitöö – liilia


11. juuni 2009

30. sept. 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika 🙂 Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel 😛 

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh :P). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.