Organiseerime LEGOsid…

9. sept. 2017

Taaskord 2a tagune tegemine…

Meie pere lapsed on parajad legofännid. Kui varasemalt olid nad huvitatud valmiskomplektidest ja juhendite järgi pusimisest, siis nüüd eelistavad igal ajal lihtsalt klotsidest omaloomingut luua – sujuvalt mängitakse vaibal edasi arvutis poolelijäänud arvutimängu või meisterdatakse nukule mobiiltelefon vms. Äge on vaadata, kuidas lastel fantaasia lendab. See meenutab pisut ka oma lapsepõlve, kus sai vahel mitte millegist tehtud hetkeks sobilikud mänguasjad (ntx tuleb meelde, et pärast vihma sai alati võililledest ja puupulgast tehtud nukud, kellel vinged lokid poriloikudest soengusse said :P).

Milleks siis peaks neid legosid niiväga organiseerima? Eks ikka seepärast, et need ei vedeleks alalõpmata jala all ja teisalt, et lastel oleks lihtsam asju korras hoida. Esimesena sai hetkeidee ajel hõivatud paar kingakarpi ja neisse pizzakarpide ja klammerdaja abil tehtud lihtsad sorterid:

Aga oh häda, see kolistamine ja krabistamine ei lõpegi, kui otsitakse mingit kindlat juppi. Kas tuleb tuttav ette? Novot, seetõttu hakkaski lastetuba remontides keerlema peas ka mõte, et legoklotsid tuleb elutoast sinna kolida. Kuna just väga palju ruumi seal pole, siis sai nutikalt ära kasutatud kapi ja seina vahelist väikest ruumi ning harjutatud kätt ajalehtedest punutistega.

Vormiks kasutasin laste klotsidest kokku pandud ristkülikut (kahjuks sellest ühtegi klõpsu pole teinud) ja põhjaks juba varem proovitud ja heaks kiidetud papp-põhjaga tehnikat.

Et endal ka põnev oleks, siis sai proovitud erinevaid mustreid/punupindasid. Esimene sinine kast sai siniste ja roheliste legode jaoks ja punupinnaks lihtne kahe vitsaga põime:

Kuna need kandilised nurgad ei ole just algaja punuja tugev külg, siis kõik karbid said tehtud ilma nurgapostideta ja et ülejooksud liiga pikaks ei läheks sai seal tehtud üks lisakeere ja mu meelest jäi väga ok:

Järgmisena võtsin ette valgete klotside karbi. Et need oleks hästi põhja pealt näha, siis sai see musta salvrätiga tumedaks tehtud.

Mustris üritasin lihtsalt poole punumise pealt suunda muuta, nii et keskele jäi “kalasaba” muster:

Edasi siis värviks punane, millel üritasin külje peale teha pikendatud vitsajooksuga mustrit. No olgem ausad, nii väikese pinna peal ei jää mitte miskit näha 😛 Seal peaks olema külje peal x kujuline rist.

Torni kõige alumine karp sai plaanitud Karmeni Friends seeria legode jaoks. See pidi olema omajagu kõrgem, et ka piknikubussi ära mahuks, sestap sain katsetada lisaks kalasaba mustrile ka kolmevitsapõimet nii ühel kui teisel pool õhuvahet. Värvitooniks sel korral puhtakujuline “Äripäev”.

Siin pildil on veel hästi näha seda nurgapostita nurka.

Järgmised vajalikud kastid said tehtud juba katsetatud lemmiktehnikates ning kõige pealmine on mõeldud plaatide ja poolikute meisterduste tarbeks, mida ei raatsita kohe pärast mängimist lammutada:

Mänguhoos on kastid tavaliselt selliselt:

ja igapäevaselt nii kapi vahel:

 

 

 

 

Advertisements

Veel üks kuuseke…

31. dets. 2015

Kui ämm ja äi sel aastal teatasid, et nemad enam metsast kuuske tooma ei hakka, siis teadsin kohe, et teen neile jõuluks ajalehest sobiliku asemiku.

Sel korral võtsin kasutusele suuremad pulgad (rullitud 2,5mm varda ümber, pikkuseks ca 61cm) ja värvisin need enne punumist ära. Värvimiseks on viimasel ajal välja kujunenud enamvähem üks ja sama kokteil: 125ml vett, 1 tl lakki, 2-3 spl akrüülvärvi (või kui kasutada toonimispastat, siis olen parema katvuse jaoks kasutanud 1 spl valget värvi ja vastavalt soovitud tumedusastmele pastat juurde). Kaunistamiseks sai veel hangitud 40 tulukesega ledlambid ja pisut hõbedasi litreid. Tulemuseks siis selline iludus:

dets2015suurkuusk1

dets2015suurkuusk2

dets2015suurkuusk3

dets2015suurkuusk4

Kuigi valdavalt on levinud kuusnurkse põhjaga kuused, siis mulle meeldib oma reljeefsuse pärast just nelinurkse põhjaga. Põhja mõõt on 22*22cm, kõrgus ca 70cm ja pulki kulus 152 tk. Siin õpetuses on tehtud kuusele papist põhi, kuid mina tegin ilma põhjata – panin lihtsalt 2 pulka risti ja mõõtsin keskelt igasse suunda 20cm.

Viimasele pildile üritasin püüda seda mõnusat valguse efekti, mis tekib hämaras spiraalimööda kulgevatest tulukestest, aga paraku ei õnnestunud seda siiski päriselt edastada. Igatahes jäin lõpptulemiga väga rahule ja mul on hea meel, et ka kingisaajad olid õnnelikud (äi ei pidanud veel paar päeva hiljem paljuks helistada ja kiita, kui ilus kuusk tal nüüd on :D).

Siinkohal on sobiv soovida Teile, kallid lugejad, ilusat aasta lõppu ja kohtume jälle järgmisel aastal!


Taaskasutame ajalehti ehk kodu varrastele ja heegelnõeladele…

10. juuli 2010

Lubasin aasta alguses iseendale, et sel aastal nikerdan rohkem asju kodu heaks. Üks selliseid tehavajadusi on miskid suuremat sorti anumad/korvid kööki, milledest ühte saaks korjata plast- ja plekktaarat ning teise paberisodi. Kui netis kunagi nägin ajalehepunutisi, siis mõte jooksis vägisi oma vajaduse peale. Vaja oli aga õppida/omandada tehnikat ja teha kindlaks lõpptulemi tugevus. Selleks saigi ette võetud väiksem, selline proovitöö. Niisama asju aga pole ju mõtet nikerdada, vaid ikka vajalikke asju. Seega pidi minu proovitööst saama kodu kõikidele kodusolevatele varrastele ja heegelnõeladele. Neid on mul päris palju, sest ema miskipärast enam käsitööd teha ei taha ja pärandas oma kunagised vahendid kõik mulle, lisaks olen ise soetanud paraja varu tänapäevaseid vardaid/heegelnõelu.

Alustuseks lappasin internetist materjale korvipunumise teemadel ja tõin raamatukogust koju neli raamatut: Valeria Taubel’i “Vitspunutised”, Uno Põlts’i “Vitspunutised”, Christina Sjöberg’i “Punumine pajuvitstest ja teistest looduslikest materjalidest”, Polly Polloc “Korv”. Peab ütlema, et minu, kui totaalse võhiku, jaoks olid välistõlgetest raamatud palju inspireerivamad. Eesti autorite raamatud olid liiga tehnilised ja esmapilgul ka hirmutavad. Seega panin nad suisa esmalt kõrvale (pärast töö lõpetasimist muidugi uurisin-puurisin neid palju targema pilguga juba), et mitte lasta oma entusiasmi suretada. Seevastu Sjöbergi ja Polloci raamatud lausa ahvatlesid proovima. Lugesin need raamatud kaanest kaaneni läbi, vahtisin pilte ja tekkis tunne, et saan hakkama ning nii ma siis ette võtsin ja omale karbi punusingi.

 

Oi seda positiivset emotsioonilaengut, kui olin karbi põhiosa valmis pununud ja siis veel korraliku ääreviimistlusena kolm ühe tagant ääre sellele nikerdanud. Pärast seda oli vaja veel karbile kaas punuda ning teha kindlaks kui palju värvimine ja lakkimine karpi tugevdab, sest esiti olid karbi küljed tiba vetruvad. Ja voilaa! Siin on lõpptulemus:

 

 

 

Pildistamine oli tiba keeruline, sest lakipind kipub vastu pleekima aga… Kas see ei näe mitte kobe välja? Ma ise jäin lõpptulemusega ikka väga rahule. Värvimine ja lakkimine tegid oma töö ning karp sai tugev. Mugavuse mõttes peaks proovima algmaterjali värvimist enne punumist, sest see karbi värvimine oli üks pikk ja aeganõudev tegevus, et kõik nurgatagused ja sopid saaks ikka värvi alla.