Veel üks kuuseke…

31. dets. 2015

Kui ämm ja äi sel aastal teatasid, et nemad enam metsast kuuske tooma ei hakka, siis teadsin kohe, et teen neile jõuluks ajalehest sobiliku asemiku.

Sel korral võtsin kasutusele suuremad pulgad (rullitud 2,5mm varda ümber, pikkuseks ca 61cm) ja värvisin need enne punumist ära. Värvimiseks on viimasel ajal välja kujunenud enamvähem üks ja sama kokteil: 125ml vett, 1 tl lakki, 2-3 spl akrüülvärvi (või kui kasutada toonimispastat, siis olen parema katvuse jaoks kasutanud 1 spl valget värvi ja vastavalt soovitud tumedusastmele pastat juurde). Kaunistamiseks sai veel hangitud 40 tulukesega ledlambid ja pisut hõbedasi litreid. Tulemuseks siis selline iludus:

dets2015suurkuusk1

dets2015suurkuusk2

dets2015suurkuusk3

dets2015suurkuusk4

Kuigi valdavalt on levinud kuusnurkse põhjaga kuused, siis mulle meeldib oma reljeefsuse pärast just nelinurkse põhjaga. Põhja mõõt on 22*22cm, kõrgus ca 70cm ja pulki kulus 152 tk. Siin õpetuses on tehtud kuusele papist põhi, kuid mina tegin ilma põhjata – panin lihtsalt 2 pulka risti ja mõõtsin keskelt igasse suunda 20cm.

Viimasele pildile üritasin püüda seda mõnusat valguse efekti, mis tekib hämaras spiraalimööda kulgevatest tulukestest, aga paraku ei õnnestunud seda siiski päriselt edastada. Igatahes jäin lõpptulemiga väga rahule ja mul on hea meel, et ka kingisaajad olid õnnelikud (äi ei pidanud veel paar päeva hiljem paljuks helistada ja kiita, kui ilus kuusk tal nüüd on :D).

Siinkohal on sobiv soovida Teile, kallid lugejad, ilusat aasta lõppu ja kohtume jälle järgmisel aastal!


Taaskasutame ajalehti ehk kodu varrastele ja heegelnõeladele…

10. juuli 2010

Lubasin aasta alguses iseendale, et sel aastal nikerdan rohkem asju kodu heaks. Üks selliseid tehavajadusi on miskid suuremat sorti anumad/korvid kööki, milledest ühte saaks korjata plast- ja plekktaarat ning teise paberisodi. Kui netis kunagi nägin ajalehepunutisi, siis mõte jooksis vägisi oma vajaduse peale. Vaja oli aga õppida/omandada tehnikat ja teha kindlaks lõpptulemi tugevus. Selleks saigi ette võetud väiksem, selline proovitöö. Niisama asju aga pole ju mõtet nikerdada, vaid ikka vajalikke asju. Seega pidi minu proovitööst saama kodu kõikidele kodusolevatele varrastele ja heegelnõeladele. Neid on mul päris palju, sest ema miskipärast enam käsitööd teha ei taha ja pärandas oma kunagised vahendid kõik mulle, lisaks olen ise soetanud paraja varu tänapäevaseid vardaid/heegelnõelu.

Alustuseks lappasin internetist materjale korvipunumise teemadel ja tõin raamatukogust koju neli raamatut: Valeria Taubel’i “Vitspunutised”, Uno Põlts’i “Vitspunutised”, Christina Sjöberg’i “Punumine pajuvitstest ja teistest looduslikest materjalidest”, Polly Polloc “Korv”. Peab ütlema, et minu, kui totaalse võhiku, jaoks olid välistõlgetest raamatud palju inspireerivamad. Eesti autorite raamatud olid liiga tehnilised ja esmapilgul ka hirmutavad. Seega panin nad suisa esmalt kõrvale (pärast töö lõpetasimist muidugi uurisin-puurisin neid palju targema pilguga juba), et mitte lasta oma entusiasmi suretada. Seevastu Sjöbergi ja Polloci raamatud lausa ahvatlesid proovima. Lugesin need raamatud kaanest kaaneni läbi, vahtisin pilte ja tekkis tunne, et saan hakkama ning nii ma siis ette võtsin ja omale karbi punusingi.

 

Oi seda positiivset emotsioonilaengut, kui olin karbi põhiosa valmis pununud ja siis veel korraliku ääreviimistlusena kolm ühe tagant ääre sellele nikerdanud. Pärast seda oli vaja veel karbile kaas punuda ning teha kindlaks kui palju värvimine ja lakkimine karpi tugevdab, sest esiti olid karbi küljed tiba vetruvad. Ja voilaa! Siin on lõpptulemus:

 

 

 

Pildistamine oli tiba keeruline, sest lakipind kipub vastu pleekima aga… Kas see ei näe mitte kobe välja? Ma ise jäin lõpptulemusega ikka väga rahule. Värvimine ja lakkimine tegid oma töö ning karp sai tugev. Mugavuse mõttes peaks proovima algmaterjali värvimist enne punumist, sest see karbi värvimine oli üks pikk ja aeganõudev tegevus, et kõik nurgatagused ja sopid saaks ikka värvi alla.