Kuldne kukkur…

28. jaan. 2012

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.


Krissu sünnipäev…

3. dets. 2011

Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

  

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

  

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.


Helesinine heegeldatud pearätik…

22. aug. 2011

…sai tehtud meie pere vanemale tütrele. Ega ta muidu enam eriti mingitest peakatetest hooli, kuigi emme tahaks näha miskit muud aga nüüd luges tantsuõpetaja sõnad peale, et kui on kuum päikesepaisteline ilm, siis tema ühtki last palja peaga platsile lasta ei taha. Jajah, te arvasite õieti. Jutt käis tantsupeo proovidest, mis juba nädalake enne suurt pidu alguse said. Nüüd siis oli noor neiu fakti ette pandud ja ohates otsustas, et ok, tee siis mulle rätik .

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti 😀

 

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.


Nokatsid on moes…

16. juuli 2011

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

  

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

  

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.


Väike vahetusdiil…

7. juuli 2011

…sai tehtud Lauraga, kes tundis huvi minu pärlitest tehtud asjade vastu ja tegi ettepaneku teha üks eraviisiline vahetusdiil. No miks ka mitte 😀 on ju mul kodus kolm last ja tema nunnudest mänguasjadest ei ütle vist küll ükski laps ära. Nii kollasimegi esiti üksteise blogis ja üritasime paika panna märksõnu, millest teine võiks lähtuda või tegutsemissädeme leida.

Minu algmaterjaliks oli järgmised viited:

  • Mulle meeldiksid vist pärliklambrid, kui neid saaksid teha.
  • Hetkel olevatest meeldivad mulle tavalised, lihtsad pärlikummid. Roosa-valge-hall.
  • Mu tütrel on lühikesed juuksed. Talle võiks midagi armsat ju nuiata:) Roosat! Tütar on 6 aastane ja tal on väga õhukesed juuksed, talle sobiksid klambrid, nagu sul oli näidatud.
  • Aga loomulikult meeldisid mulle ka need “tummisemad” variandid, näiteks endale:)
  • Ühesõnaga, mingi tore pärliline, võib olla jah niipalju, et oleks praktiline, nt. patsikumm, klamber. Et ikka seda ilu välja näidata ja uhkeldada.

Mõte igatahes läks juba liikvele ja plaan oli esmalt teha mingi valik roosa-hall-valge värvikombinatsiooni ja erinevate mustritega ussipatsikumme, sest Laurale väga meeldis mu varem tehtud käevõru. Teiseks mõtlesin teha ühe uue lillepunumiskatsetuse, et saada tulemuseks miskit selles stiilis ROOSA klamber ja lõpetuseks tahtsin proovida miskit “tummisemat” klambrit ka. Ideepoju igatahes oli juba olemas.

Reaalsuses, kui märtsipuhkuse ajal tegutsema hakkasin, ma aga kahest esimesest ideest kaugemale ei jõudnudki, sest Laurale meeldisid kõik kolm patsikummi ning ta ei leidnud põhjust, miks peaks valima neist ainult ühte 😛

 

ja samuti meeldis talle ning sai heakskiidu ka tütre poolt roosa lillekesega klamber:

 

Neile pärlinikerdistele vastutasuks said meie lapsed järgmised nunnud mänguasjad: Karmen mõmmi, Kristofer dinosauruse ja Kristella kiisukese. Kõik olid na häppid ja üldse oli see üks ütlemata vahva ettevõtmine.


Sügisene nipet-näpet…

13. nov. 2010

Sel aastal saabus minu sügis ja minu september teistmoodi. Nimelt pärast kolmeaastast “puhkust” sai jälle tööinimeseks hakatud. No lausa uskumatu, kui väsitav see esimestel kuudel oli ja kui uskumatult halvasti see käsitööelule mõjus 😛 Nüüd hakkab vaikselt juba inimese tunne tagasi tulema.

Tegelikult kui aus olla, siis septembrikuus sõitsin palju Tallinna-Haapsalu vahet ning bussisõit möödus valdavalt kasulikult ja mõnusalt haapsalu salli kududes, kuid sellest räägin mõni teine kord, kui ükskord saan aega põhitükile pitsi ümber kududa-õmmelda.

Praegu aga tahtsin lihtsalt teada anda, et ma pole kuskile kadunud ja varsti võib oodata uusi postitusi ka siia blogisse. Täna aga näitan killukesi sellest, kuidas käsitöö ja loomingulisus ei saa elust kaduda ka siis kui ise õhtuks na väss oled, et miskit ei viitsi/taha/jõua teha. 

Killuke 1: laste väike omalooming, et teha erilisemaks Karmeni sünnipäeva õhtusööki argipäeva õhtul:

 

 

Killuke 2: samal sünnipäeva õhtul langesime maisipallide võrku ja unustasime ennast (no nii kolmeks-neljaks tunniks) nendega meisterdama, nii et maiasmokkadest lastel läks meelest kookigi süüa.

 

Killuke 3: Kristellal algasid tööõpetuse tunnid uue õpetaja (Siiri Reimann) käe all. Kuidagi oli ta jubedalt vaimustustuses kudumisest  ja tahtis hirmsasti proovida, kas ta ikka ka saaks hakkama mõne haapsalu salli mustriga. Kui tahtmist on, siis loomulikult tuleb ka tulemus:

 

No arvake ise kui uhke ta oli, kui sai oma käekestega kootud proovilapikesega oma parimale sõbrannale, kes on suur lugemishuviline, järjehoidja meisterdada. 

Ja kui lapsed sätivad kommid põrandale niimoodi ritta:

siis tuleb ka emmel tegutsema hakata. Mis teha kui laste (nii 3 kui 11 aastaste) seas on siiani kommikaelakeede teema na IN. Te ju ikka mäletate neid 😉


Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

25. aug. 2010

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…” 😛

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.


Minu esimene heegeldatud kott…

21. aug. 2010

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.

 


Heegeldamise maraton ehk poolkardin lastetuppa…

5. aug. 2010

Lõpuks ometi sai kardinapuu üles pandud ja saan teile näidata juba mitu-mitu nädalat tagasi valminud tegemist.

Seegi tegemine on sarjast “sel aastal rohkem asju kodu jaoks…”. Tegime kevadel lastega tubadevahetust. Meie kolisime nende väiksemasse tuppa ja kõik kolm last siis said meie suurema toa. Aknal on ees küll selline lõbusalt lainelise äärega ruloo, kuid tahtmine oli sinna tekitada ka üks väiksem kardin, et ka väljast oleks kenam vaadata kui lapsed kipuvad ruloo liiga üles tõmbama.

Toas on selline vanaroosa tapeet ja puiduvärvi mööbel, kuid riidekapil on tumesinised uksed. Selle järgi sai valitud ka kardinavärv, et rohkem sellist kahe värvi sünergiat tekitada. Muster on võetud 1995 a. märtsikuisest Ilutegijast ja seda siis oma vajaduse järgi pisut muudetud. Olen seda mustrit kunagi ka originaalis heegeldanud ja mulle väga meeldis selle erinevate pinnatiheduste mäng, sestap võtsin teist kordagi selle mustri kasutusse. Materjaliks on Steinbach Wolle Maxi heegelniit, mida kulus umbes viis ja pool kera (550g) ning mida heegeldasin nõelaga nr 1.25. Kardina mõõtudeks 70*185cm. Pilti olin sunnitud tegema ruloo taustal, sest vastu valgust pildistades ei jää ju miskit näha. Viimane pilt on tehtud välguga, et oleks pisutki aimu õigest värvitoonist, mis on selline mõnusalt intensiivne tumesinine.

 


Kasutame ära issi väikest õlleharjumust ehk kott ja vöö Kristellale..

19. juuli 2010

Ühel hetkel kurtis laps, et tema püksirihm hakkab ära lagunema. Mul oli kohe võimalus talle miskit erilist pakkuda. Nimelt sai juba pikemat aega kogutud issi õllepurkide küljest klõpse ja siiani polnud veel ühtegi head ideed, kuhu oleks vaja ja saaks neid proovida. Nüüd oli kätte jõudnud minu võimalus 😛 ja tundus, et ka lapsele idee meeldis. Nii siis valmiski esimese katsetusena Kristellale uus ja edev püksirihm:

 

Materjaliks miski tundmatu heegelniit, heegelnõel suurusega 2.5 ja 56 plekkpurgiklõpsu.

Aga kuna see heegeldamine oli na mõnus, siis otsustasin seda jätkata. Krissu igatses suve alguses omale miskit pisemat kotti, kuhu tal mahuks ära telefon, rahakott ja võtmed. Ta isegi tegi heegeldamisega algust, et see vajadus omal täita, kuid asi ei edenenud eriti. Nii ma siis sujuvalt pakkusin, et teeksin talle ise koti, kasutades muuhulgas neid klõpse. Kuna vöö lapsele kohe hirmsasti meeldis, siis loomulikult polnud tal selle vastu miskit, et omada ka samas stiilis kotikest. Emal jälle “pidu põlvini” ja võis fantaasia tööle panna 😀 Lõpptulemus sai siis selline:

 

  

Materjaliks Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.

Seni oli kõik lõbus ja mõnus nikerdamine kuniks oli vaja kotile voodrit teha. Õmblemine on vot selline asi, mis mulle ei meeldi ja milles ma kohe olen koba. Kui annab, siis teen õmblusi käsitsi, sest siis tunnen asja üle suuremat kontrolli aga siin siiski kasutasin ikka pisut õmblusmasina abi kah. Õmblesin ja kirusin, sest tulemus peab mu kobadusest hoolimata ju viimase peal olema 😛 No eks ta lõpuks sai ka. Lapsel rõõm koti üle ja minul rõõm, et voodri- ja lukuõmblemisega ühele poole sain.