Kaks ussikest…

10. mai 2012

Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes 😛 Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 


Kristella kevadised kindapoolikud…

1. apr. 2012

Kui eelmises postituses näidatud kindaid heegeldasin, siis oli selge, et midagi analoogset saab endale ka Kristella. Talle lihtsalt na meeldisid need ja sobilik lõng oli olemas ja vajadus muidugi ka 😛

Siinkohal siis kasutusel värvikombinatsioon helelilla ja must ning teostatud sai juba eelnevalt meeles mõlkunud punutud nööri idee.

 


Pisut edevad kindapoolikud…

5. märts 2012

Taaskord olin abiks õele, kes soovis oma sõbrannale kinkida ilma sõrmedeta kindad. Sõbranna pidi olema selline hüperaktiivne ja eriti särav isiksus, kes armastab harakalikult palju kulda ja karda ning samas suudab selle lihtsalt ja loomulikult välja kanda. Veel mõlkusid õel mõttes märksõnadena miskid reljeefsed lillekaunistused või Marulised nupukaunistused või …

…äkitse leidis ta mulle inspiratsiooniks ühed krokodillisoomusega kaunistatud kindad. Ütles, et selline reljeefsus oleks nii äge. Eks mõte tahtis veel mõtlemist/seedimist/katsetamist, kuid just sellelt lehelt hakkas hargnema idee minu kindapoolikute jaoks. Vaatasin Youtube’st mõnda videot ja uurisin ühte Lianka Azulay raamatut “Crocodile Stitch Fashions” ning siis tegin ikka isemoodi kombineerides valmis sellised asjad:

   

Loodan, et kingisaajale sõbrannale need meeldivad ja muidugi ennekõike, et need minu enda käe järgi tehtud kindad parasjagu kätte sobituksid.

Materjaliks kasutasin Red Heart Soft Mohairi, heegelnõela suurusteks 3 ja 2.5, ning lisaks krokodillisilmusele kasutasin oma lemmikut sidrunikoorepinda (varem olen kasutanud seda mobiilikoti ja õlakoti juures) ning esmakordselt sai katsetatud ka heegeldatud soonikut.


Kuldne kukkur…

28. jaan. 2012

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.


Krissu sünnipäev…

3. dets. 2011

Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

  

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

  

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.


Helesinine heegeldatud pearätik…

22. aug. 2011

…sai tehtud meie pere vanemale tütrele. Ega ta muidu enam eriti mingitest peakatetest hooli, kuigi emme tahaks näha miskit muud aga nüüd luges tantsuõpetaja sõnad peale, et kui on kuum päikesepaisteline ilm, siis tema ühtki last palja peaga platsile lasta ei taha. Jajah, te arvasite õieti. Jutt käis tantsupeo proovidest, mis juba nädalake enne suurt pidu alguse said. Nüüd siis oli noor neiu fakti ette pandud ja ohates otsustas, et ok, tee siis mulle rätik .

Ma ei teagi, kui palju suur tüdruk seda peol kasutas, kuid väike piiga oli igatahes väga elevil, kui sai ise piltide jaoks eputada. Pilte sai igasuguseid, siia panin kaks äärmust, et saaksite aimu veidi, kui keeruline on tegelikult tabada sellist ilusat ja asja õigest nurgast näitavat pilti 😀

 

Muster sai leitud Rohelise kokkukogutud mustrivaramust.


Nokatsid on moes…

16. juuli 2011

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

  

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

  

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.