Kadrilaat 2017 – sea sammud kohe Haapsalu põhikooli poole…

Teeme siia vahele ka ühe värskemate toimetustega postituse, sest veel pole hilja ka teha reklaami – Täna 25.11.2017 on kl. 11-14 Haapsalu Põhikoolis Kardilaat  – seal on laste ja lastevanemate oma valmistatud esemed, alati on olnud pisut ka kohvikunurki jms Päkapikud hakkavad peagi liikuma ja ega pole vara hakata varuma ka jõulukingitusi.

Varasemate aastate melust saate aimu siit – 2016, 2015, 2014, 2013

Meie lastest Kristofer panustas taaskord magusaga kohvikusse, kuid Karmeniga meisterdasime jälle ajalehe pulkadest (eelmisel aastal tegelikult tegime pärgasid aga siis tehtud pildid on kuskile kaotsi läinud 😦 )

Esimese asjana meisterdasime mingi hulga väikeseid kuusekesi:

See on juba varasemalt mitu korda näidatud/käsitletud teema (23.12.2015, 27.12.2015, 31.12.2015) aga lisan siia ikkagi  vajalikud viited, kui kellegil peaks olema tahtmine ka kätt proovida:

Siin õpetuses on tehtud kuusele papist põhi, kuid mina tegin ilma põhjata – panin lihtsalt 2 pulka risti ja mõõtsin keskelt igasse suunda 5 cm. Kasutasin väikesi pulki (krutitud sukavardaga u 7*31,5cm ajaleheribast) ja kulu ilmselt sõltub punukäekirjast – madalamatel oli kulu u 35-40 pulka, kuid Karmeni punutud kõrgem ilmselt võttis ca 50-60 pulka.

 

Teiseks proovisime kätt väikeste jõulusokkudega, mis paneks proovile nunnumeetri. Õpetusena sai silma ette võetud selline pildisari. Esmalt sai tehtud ühevärviline sokuke ja siis juba järgmisega alustasin detailide timmimist – tegin punaseks nn kleidikese ja lisasin kätesse pisut traati, et oleks võimalus käte asendit sättida.

Ja et lisada lihtsalt silmailule pisut praktilist või asist mõõdet, siis sai sokukestele kätte pandud kommid.

Ja sokukesi on Teid laadal ootamas nii kümmekond, kes ees, see sokuomanik 😛

No ja kui jääte ilma ning siiski igatsete ühe sellise silmarõõmu järgi, siis alati saate mulle kirjutada ja ehk leiame lahenduse.

Head laadatamist!

Veel üks kuuseke…

Kui ämm ja äi sel aastal teatasid, et nemad enam metsast kuuske tooma ei hakka, siis teadsin kohe, et teen neile jõuluks ajalehest sobiliku asemiku.

Sel korral võtsin kasutusele suuremad pulgad (rullitud 2,5mm varda ümber, pikkuseks ca 61cm) ja värvisin need enne punumist ära. Värvimiseks on viimasel ajal välja kujunenud enamvähem üks ja sama kokteil: 125ml vett, 1 tl lakki, 2-3 spl akrüülvärvi (või kui kasutada toonimispastat, siis olen parema katvuse jaoks kasutanud 1 spl valget värvi ja vastavalt soovitud tumedusastmele pastat juurde). Kaunistamiseks sai veel hangitud 40 tulukesega ledlambid ja pisut hõbedasi litreid. Tulemuseks siis selline iludus:

Kuigi valdavalt on levinud kuusnurkse põhjaga kuused, siis mulle meeldib oma reljeefsuse pärast just nelinurkse põhjaga. Põhja mõõt on 22*22cm, kõrgus ca 70cm ja pulki kulus 152 tk. Siin õpetuses on tehtud kuusele papist põhi, kuid mina tegin ilma põhjata – panin lihtsalt 2 pulka risti ja mõõtsin keskelt igasse suunda 20cm.

Viimasele pildile üritasin püüda seda mõnusat valguse efekti, mis tekib hämaras spiraalimööda kulgevatest tulukestest, aga paraku ei õnnestunud seda siiski päriselt edastada. Igatahes jäin lõpptulemiga väga rahule ja mul on hea meel, et ka kingisaajad olid õnnelikud (äi ei pidanud veel paar päeva hiljem paljuks helistada ja kiita, kui ilus kuusk tal nüüd on :D).

Siinkohal on sobiv soovida Teile, kallid lugejad, ilusat aasta lõppu ja kohtume jälle järgmisel aastal!

Ajalehepunu massidesse…

No ei tea, kas just massidesse aga oma vaimustust antud teemast tahtsin kellegagi jagada küll ja sestap korraldasime töökaaslastega mõnel detsembrikuu tööpäeva hommikul käsitööteraapiat ning tegime mõned tähekesed ja kuusepuud. Kolleegid olid nii tublid ja minule andis see õpetamine ka väga positiivse “laksu”. Aga jagan siis Teiega mõningaid pilte.

Esimesena võtsime ette tähekesed, et kätt harjutada, kuid neist eriti eraldi pilte pole, küll aga on nad pisteliselt sattunud kuuskede juurde.

Inspiratsiooniks sai viidud töö juurde Kristoferiga koos tehtud meie pere kõikse esimene kuusekene, mille sisse on peidetud kuuseküünlad:

Sel pildil on kolleegidel töö poole peal:

Ja siit hakkavad siis juba tulema valmisasjad:

Jõulud tulnud ju…

Kas on juba selline tunne?

Õues on kõik nii mõnusalt valge ja lumine, poest tuuakse kilode kaupa mandariine nosimiseks, piparkoogilõhna võib juba tunda ja kuusk, vat see on veel kõikse põhilisem jõulutunde tekitaja.

Meie tõime selle juba tuppa 😛 Õigupoolest tekkis see koridori paar päeva tagasi. Täna oli kaunistamise  aeg. Meisterdasime lastega värvilistest paberitest ketti ja otsisime välja mõned aastad tagasi tehtud ehted ja nii ta lõpliku viimistluse saigi.

  

 

Jõulutraditsioon…

Advent, päkapikud, küünlasära, verivorstid…

Mis teil veel jõulude traditsiooniga seostub? Äkki jõulutähed?

Minul vist küll, sest juba kolmandat aastat nagu iseenesest teen neid pikukesi pärlitest iludusi ja ma olen üpris veendunud, et ka järgmisel aastal on vähemalt 4-5 tk jälle hinge ja silma rõõmustamas.

Aga nüüd selle aasta pikukestest. Need said sellised:

  

Üks neist sai niisama ära kingitud, aga neli ülejäänut peitsin kinkekarpidesse. Ikka neisse samadesse, mis eelmisel aastal spetsiaalselt lillede jaoks disainisin. Kui eelmisel aastal mängisin karbi juures erinevate värvidega, siis sel aastal panustasin rohkem jõuluvärvidesse ja paelte ilusse.

Need kaks said sellised “lihtsuses peitub efekt” idee esindajad:

aga teiste kahe puhul üritasin kaunistuseks aretada Le_.li poolt eelmisel aastal õpetatud lipsukesi:

Seda punast lipsu tehes oli küll selline tunne, et tahaks meistril üle õla vaadata, et kuidas ta ikka neid lipsukesi üksteise otsa sätib, niivõrd ebakindel oli see tunne

rohekollast lipsukest tehes hakkas aga juba tunduma, et ma tean, mida teen ning sestap olen selle tulemusega ka rohkem rahul

aga noh, tegelikult said mõlemad sellised nunnud ja seda lipsukeste värki kasutan lihtsa, kuid mõjusa efektina edaspidigi. Näpud hakkasid igatahes sügelema uute värvide järgi juba.

 

Päkapiku viimased tegemised…

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

• Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
• Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
• Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
• Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
• Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.

Selle aasta tähed … jõulutähed, ma mõtlen ;)

Juba eelmisel aastal, kui suutsin enda jaoks leida ja sobivaks timmida pärlitest jõulutähe, oli mul tahtmine neid kõikidele kinkida. Need lihtsalt on sellised pisikesed ja nunnud ja samas sellised looduslähedase väljanägemisega. Ühed mõtetes mõlkunud potensiaalsed saajad olid lapse lasteaiarühma kasvatajad ja söögitädi. Kuna aga tellimusi ja toimetamist oli eelmise aasta lõpus palju, siis jäi mõte teoks tegemata. Seda kindlamalt teadsin aga sel aastal, et see tegemine tuleb 🙂

Ja tuligi 🙂 Sel korral oli uustulnukaks värvide seas pärlmutriline valge. Aga no see ikka vist ei ole päris minu toon. Minu lemmik on endiselt helehelekollane. See kuidagi tundub loomulikum. Aga otsustage ise:

Aga ükski kingitus pole ju see õige, kui puudub üllatusmoment 😉 Seega võtsin kätte ja konstrueerisin lillekeste jaoks eritingimustele vastavad jõulumeeleolulised kinkekarbid. Et mis need eritingimused siis on? Aga vaadake pilti ja ma seletan lahti…

Kõigepealt siis poetasin lillepotikese munakarbi pesasse, et see kaitseks savipotti võimalike juhuslike põrutuste eest. Järgmisena tulevad külgede pealt toetavad seinad, mis hoiavad lillepotikese karbis kindlalt püstises asendis ja kõikse lõpus sellised seinad, mis peidavad üllatuse, kuid kingipaela lahti harutades on lillele jälle võimalik kergelt ligi pääseda (ei pea noh kuidagi urgitsema või õngitsema). See oli siis selline asjalik-tehniline pool ;), edasi aga puhas looming ja vaimusähvatus kaunistamisel. Peab ütlema, et ma olin asja lõpetades endaga niiiii rahulolev. Ehk tunnevad saajad üllatust lahti harutades vähemalt pooltki seda kaifi, kui mina meisterdades 😀

 

Päkapikumissioon ehk peotäis tamiilipunutisi…

Paar aastat tagasi aitasin oma  õel päkapikumissiooni täita ja mulle väga meeldis tema lapse lasteaias toimivast päkasüsteemist. Juba siis mõlgutasin mõtteid, et võiks sama asja välja pakkuda ka oma lasteaias. Nüüd ta nii ongi. Eelmisel aastal sai esimest korda proovitud. Esmalt olid lapsevanemad selle idee suhtes umbusklikud aga kui selle õppeaasta alguse koosolekul asjast juttu tuli, siis tundusid kõik na rahul olevat ja eks lapsedki olid.

Kuna sel aastal on põnnid juba parasjagu suured (5-sed juba), siis otsustasin korrata miskit analoogset, kui tol korral õele sai meisterdatud. Et siis mis muud, kui oli põhjust arvutisügavusest välja kaevata oma tamiilipunutiste raamatud ja miskit põnevat neist katsetamiseks välja valida. Neli vidinat oli mul ehtekarbis juba enne ootamas, nüüd lisandus neile veel 8 tükki.

 

 

 

  

 

 

 

Pean ikka tunnistama, et harjutamine teeb meistriks ja kui järjest ikka mitmeid asju teha, siis tuleb ka vilumus. Viimaseid vidinaid punusin köögis vahvlite küpsetamise kõrvalt ja, kas sa näe, skeemilugemine ei läinudki sassi. Vastupidi, arvan, et olen jaganud ära skeemi järgimise nipid ja ehk suudaks seda ka edasi anda. Proovin selle Astra peal ära, kui ta aasta alguses külla tuleb.

Nendest vidinatest said siis poistele võtmehoidjad. Või no tegelikult on neid mõnus ju ka kuskile jopeluku külge riputada.

Tüdrukuid on rühmas kaheksa. Kuus neist on patsikandjad ja neile panin oma ehtekarbist kõrvale ussipatsikummid, kuid oli veel kaks neiut, kelle juuksepikkuse kohta kasvataja ei osanudki täpset hinnangut anda s.t ei ole nagu päris lühikesed, aga patsi ka panna ei saa. Otsustasin neile lihtsad juukseklambrid ära kaunistada. Ideede puudust polnud, sest juba ammu ootas mind katsetama üks ülihää raamat. Ma olen sellest ikka veel vaimustuses ja sellest tekkinud elevus ei taha mu hinge ära mahtuda 😛 Aga noh, mis ma siin lobisen, valmis said sellised nunnud lillekestega klambrid:

15. detsember 2008

Krissu käis eile jälle sünnipäeval ja nii ma siis öösel nikerdasin pisut lisa tema klaasist tehtud küünlaalusele. Päris nunnud tulid välja. Peaks juuksekumme juurde hankima ja selliseid veel tegema.

 

Aga mis ma veel eile pildistasin, olid jõulutähed. Õde tahtis mõned saada jõulukinkideks ja andis samas vabad käed värvikatsetusteks. Eks ma siis pisut proovisin, on ju jõulutähti na palju erinevaid toone.

   

24. november 2008

Katsume siis taas enda toimetuste eksponeerimisega järjele saada. Kui tavaliselt olen lähtunud nn tegemiste ajalisest järjekorrast, siis sel korral võiks hoopis temaatika kaupa jupitada.
Kuna esimesena sai netti laetud lillepildid, siis neist täna just alustamegi. On olnud mõni väike ja üks suurem tellimus, sestap on korratud ennast ja loomingulisust lisatud vaid värvivalikus. Kuid peab ütlema, et pea aasta tagasi esmakordselt katsetatud nartsissegi oli omajagu põnev teha, sest tehnilisi oskusi ja kogemusi on vahepeal oluliselt lisandunud.

  

   

Siiski on ka miskit uut. Katsetasin jõulutähti. Peab ütlema, et esimesega neist polnud ma just eriti rahul ja see piinas hinge pikalt, kuid siis leidsin mustri, mis minu mõttele ja vaimule kõige rohkem vastas ning tõeliselt kena ja loomulik ka välja tuli. Siin siis minu pikukesed (kõrgus 10cm) iludused: