Päikesejänkul on sünnipäev…

23. okt. 2012

Päikesejänku on meie pere laste lasteaed – Kristella läks sinna esimest korda 11 aastat tagasi, tänaseks on selle lõpetanud ka Kristofer ja Karmenil on käsil eelviimane aasta. Kui esimese lapse puhul tegin lasteaiavaliku selle põhjal, kus pakuti parasjagu vaba kohta, siis järgmiste puhul ei olnud teisi valikuid mõtteski, kuigi see oma asukoha poolest jääb kodust üsna kaugele. Niivõrd omaseks ja koduseks on saanud sealne õhustik ja töötajad.

Ja nüüd on sel Päikesejänkul tulemas 1. novembril üks suuremat sorti juubelisünnipäev. Ainsaks kingiks ootab ta sel päeval lastelt hulganisti ilusaid sünnipäevakaarte. Kuigi lapsed meisterdasid lasteaias neid ka üheskoos, siis kamba peale tegime ühe ka kodus. Kuna joonistamisandega ei ole meie pere liikmeid väga õnnistatud, siis lähenesime asjale pisut teisest küljest. Nimelt otsisime internetiavarustest ühe vahva jänesega joonistuspildi, printisime selle paksemale paberile ja hakkasime siis jänesele kohevat karvakasukat tekitama. Selleks olin varunud pisut kollast ja musta villa, millest mudisime sõrmede vahel pisikesed pallikesed ja kleepisime kaardile. Eks see mudimine pisut tüütu oli, kuid mõnusalt teleka ees lastefilmi vaadates, edenes 3 lapse sõrmede vahel töö päris jõudsalt. Mulle jäi siis kleepimise rõõm ja vastutus. Tulemus tegelikkuses sai isegi armsam kui olime oodanud:

 

Näitust erinevatest vallatutest kaartidest näeb alates 27.okt 2012 Haapsalus Rannarootsi keskuses. Tulge nautima silmarõõmu!


Krissu sünnipäev…

3. dets. 2011

Teeb nüüd põhitöös väikese pausi ja lisab fännidele siia uusi pilte, jutte asjadest ja tegemistest” – sellise märkuse leidsin nädalakese tagasi oma viimase postituse kommentaaridest ning avastasin endalegi üllatusena, et pole viimased kaks ja pool kuud mitte miskit teile silmarõõmuks siia pannud. Ei saa küll öelda, et oleksin hunnikute viisi käsitöölisi toimetusi korda saatnud, aga miskit siiski. Pildistamisega on muidugi pisut kehvemad lood ja sestap ei saa ma teile enam näidata selleaastaseid sallkraesid, mida sai sügisel kootud nii oma lastele, õe lastele kui ka küla peale. Küll aga, nagu postituse pealkirigi ütleb, on mul mõned meenutused Kristella novembri alguses olnud sünnipäeva kohta.

Esmalt väike meisterdamine koos Kristellaga – sünnipäevakutsed keeglisaali sünnipäevale:

  

 ja siis üks salajane nikerdamine minult lapsele kingituseks:

  

 

Tegelikult said need kotirauad ostetud seepärast, et Krissul oli endal tahtmine miski mündikott omale meisterdada aga tegemise ettevõtmine muudkui venis ja venis. See tekitaski mõtte, et teeks lapsele üllatuseks mündikoti hoopis minu mõtte järgi. Koti heegeldamise ideed aretades võtsin snitti sellest õpetusest. Õnneks lapsele meeldis ka minu nägemus asjast ja ta jäi kingiga väga rahule.


Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.


5. juuni 2008

28. sept. 2009

Et siis, mida me küll tegime terve eelmise kuu…
Alustame vast sellest, et aprilli lõpus sain ühe kiire ussitellimuse hõbe-mustas kombinatsioonis, kuid mustriks sama, mis viimati esitletud kuldmustal komplektil. Kribinal-krabinal, näppudel nobedail sai soov teostatud, kuid enne veel rahustasin oma uudishimu ja rahutut hinge ühe uue must-valge kombinatsiooni proovimisega.

mustvalge2a mustvalge2b

musth6be1 musth6be2

Just parasjagu enne maalesõitu saabus Krissu kunstiringist oma värvikirju klaasvaagnaga, mille ta tahtis vanaemale-vanaisale pulma-aastapäevaks kinkida. Vat see oli jälle üks hetk, kui laps suutis mind täiesti õhku ahmima panna. Jube ilus ja vinge vidinas oli see. Pildiga selle edasiandmine on muidugi juba teine asi. Vaadake neid hädiseid võtteid ja arendage teemat fantaasiaga edasi, siis saate alles aimu asja tõelisest powerist.

 

 Maal sai ära lõpetatud üks mu lilla märtsispektritöö. Häbi-häbi jorutajale, kes lasi asjal nii viimasele minutile jääda, et “vahelehüppajad projektid” suutsid selle õigest ajagraafikust üldse välja puksida. Valmis sai topeltspiraaliga käekee ja kõrvarõngaste komplekt:

lillatopeltspiraalk6rv

Lisaks katsetasin õe rõõmuks helesiniste rõngastega trizantini:

helesininetrizantinekomplekt

Tagasi koju naastes aga korjasin arvutiekraani kõrvalt kokku oma valmisnokitud helelillad orhideedetailid, tegin mõned lisaks ja panin kokku sellise õie:

Mul on selle õiega veel tegelikult üks edasiarendamismõte olemas (vajab sobilikku lisastaffi), seega saate te kunagi seda siin teemas veel näha.
Ja siis tuli emadepäev 😀 ja laste kaardid ja lilled ja kingitused….

 

ja vanaemale saadeti ka postiga kaart

 

Minu poolt vahepalaks pisut heegeldamist: poja sellesuvine nokats sai sinine ja lennukiga…

 

 

…mille peale avaldas Kristella ka soovi omale nokatsit saada. Eks näis, miskit punast on juba teoksil ja Karmen on meil veel puhta mütsitu. Vaja ikka neid vahepalu tihedamini teha 😀

 
Põhitegemine aga oli sel kuul jälle rõngamaailmas. No sai mokaotsast lubatud ka miskit natuke sinna Valga laadale teha ja vat kui tegemiseks läks, siis tundus, et äkki see ongi see koht, mille järgi enda jaoks teha otsust – pusida vahel hobikorras ja enda tarbeks (kingitusteks noh, ma ju ise väike ehetekandja) või oleks ikka laiemalt ka asja vastu huvi ning ostjaskonda. Igatahes püüdsin kasutada oma koduste rõngavarude võimalusi ja kombineerisin kokku mõned keed, komplektid ja paraja hunniku värvilisi mobiiliripatseid. Eks siis näis, kuda läheb ja mis see kogemus mulle ütleb.

amberbyzantinekomplekt kuldnemobiusflowerkomplekt

mustpunanebyzantine mustpunaneolivinebyzantine

mustrohelinevenivzigzag moblacelticstar 

moblajapdaisy

Lõpuks üks kee ka kingituseks. Need edenevad ja valmivad kuidagi palju lihtsamalt 🙂

eriabarrel

Nüüd aga, mil olen kätte saanud oma kauaoodatud beebiroosa ja otsalõppenud hõbedase traadi, hakkan pisut jälle lilletama.


11. märts 2007

23. sept. 2009

Täna paneme rõhku rohkem Krissu tegemistele, sest ega see, et ema Tallinnas koolis käib, ei sega temal omaette toimetamast. Mis ta siis üksipäini siin pusserdanud on?
Kõigepealt siis puhhi ajakirjast alguse saanud jänes, mis on tehtud tühjaks puhutud munast. Kuna tal valget muna võtta polnud, siis üritas laps ise seda värvidega valgeks värvida.

Märtsikuu “pere ja kodu” ajakirjast saadi idee suusataja meisterdamiseks. Kannatust muidugi selleks polnud, et õpetust otsast lõpuni järgida. Nii siis sai loominguliselt peaks ja mütsiks kasutatud tavalist plastiliini.

samast ideest aretati juba edasi kelgutaja:

Enne neid viimaseid meisterdamisi sai mingil ajal tehtud üks juukseklamber, mis ka veel näitamata. Siinpuhul siis idee lapselt ja emme aitas teostusviisi välja mõtlemise ja kogu krempli klambri külge kinnitamisega.

Ja lõpetuseks meie järjekordne ühine sünnipäevakingitus – kaart Kristellalt ja lilled minult.

Vanem õde on igal aastal igatsenud sünnipäevaks saada lumikellukesi. Kui märtsikellukesi vahel lillepoodides ka saada on, siis lumikellukestega on alati kitsas käes. Sel aastal otsustasin aga tema soovi täita.


13. november 2006

23. sept. 2009

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on –  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.


30. oktoober 2006

23. sept. 2009

Näitan vahepeal mõnda Kristella nikerdamist ka. Need siis ikka valikuliselt, sest kõiki joonistamisi, voltimisi jms, mida ta genereerib ei jõuaks ma siia üles panna.
Kõigepealt sügisene kaardike, mille ta tahtis teha õpetajale. Valmis see juba paar nädalat tagasi aga nüüd sai siis õpetajale viidud tekstiga: Ilusat sügisvaheaega!

Ükspäev tuli laps koolist ja rääkis kuidas nemad kasutasid seal ühte võlutehnikat, et imeilusat pilti saada. Kodus tegi ta siis mulle kohe näidistöö ka.

idee seisneb siis selles, et paberi alla pannakse puuleht tagurpidi ja siis pealtpoolt hõõrutakse õlipastelli küljega muster paberile. Minule meeldis see võlutehnika samaväärselt kui Krissule. Mõnus efekt. Lisaks joonistati siis vabakäeliselt pildile veel tammetõrusid ja mõned marjakobarad.

Kolmandaks leidsin fotokast pildi volditud seenemikkudest, mida ta siin ükspäev mitmeid teha vorpis ja hiljem seina peale riputas, et venna kätte ei saaks. See siis tema enda pildistatud.

Aga ise? Et päevasel ajal salaprojektiga tegeleda ei saa, siis sai hoopis Knitty kampsun ära lõpetatud.

Ise olen rahul. See on minu esimene puuvillane kampsik ja jube mõnus on seljas. Kootud on see siis Novita Tennesse lõngast ja idee sai alguse siit. Tegelikult sõltuvalt materjalierinevusest ja apsakatest mustrikirjelduses, tegin ikka omaloomingut ka.

Eile sai käidud pärliõpitoas võtteid harjutamas. Väga vinge üritus. Kohe ukselt satud omasuguste seltsi ja võib-olla unustad ka mõned käitumisnormid (no ega muidu vast ju ei julge minna võõra inimese kaelakeed või kõrvarõngaid näppima ning uurima, et mis-kus ja kuidas ta ikka need tegi).
Mina alustasin kõiksepealt Pärlikese juures. Nagu teate, olin siiani näppu proovinud 2-mõõtmeliste asjadega (eespool postides peaks olema mõned liblikad ja pooleli on üks nirk) ja tahtsin väga proovida 3-mõõtmelisi. Iseõppimisega niikaugele polnud veel jõudnud. Pean ütlema, et kasu oli sest ettevõtmisest küll. Iseõppimisega kindlasti poleks ma nii mõndagi nippi teadnud ega teada saanud. Proovitööna valmis selline putukas:

Täitsa nunnu sai (üldse peab ütlema et päriselus on need loomad veelgi vingemad kui ükskõik millise pildi peal). Ja Krissu oli selle üle eriti õnnelik. Ei suutnud siin õhtu jooksul kohe kuidagi ära olla. Muudkui käis ja kiitis mind. Nüüdseks on siis putukal juba oma pesa jms. Sai lubatud, et teen veel talle loomakesi. No kui need sellist reaktsiooni tekitavad, siis ei ole ju kahju lapsele rõõmu tekitada, samas kui ise saab näppu harjutada.
Hiljem sai ka traadiväänamise algtõed omandatud, kuid valmisasjade esitlemist peate veel ootama.

Täna hommikul aga lõpetasin veel Krissu sallkrae.

Kasutasin Steinbach Wolle Jumbo lõnga ja 3.5 vardaid. Mustriidee Epsteini raamatust. Sedasama kasutas ka Ampsak oma sallkrae juures. Mina tegin pisut teisiti. Tegin 1:1 sooniku proovilapi. Ja venitasin ta maksimaalselt laiaks ja võtsin nii mõõdu. Samuti mõõtsin lapse peaümbermõõdu ja nendest kahest kokku arvutasin krae jaoks vajalikud silmad. Need korrutasin kahega ja ümardasin lähema 14kordseni ning hakkasin mustrit kuduma – ringselt. Kokkuvõtmiste real kudusin silmad kahekaupa kokku ja jätkasin 30 rea 1:1 soonikuga. Lõpuks kudusin pahempidise võttega silmad maha.