Perekondlik 3D origami vaimustus

15. veebr. 2013

Asi sai alguse täiesti juhuslikult  ühest koolivaheajal Haapsalusse sattunud näitusest “Arhitektuur paberis ja paberist”. Näituse avamisel oli ka väike õpituba, kuidas teha paberist erinevaid ruumilisi vorme ja nii käis Kristella uurimas, mida põnevat seal tehakse ning õhtul siis jagas minulegi oma muljeid. Ainuke, millest ta väidetavalt aru ei saanud, oli miski “kolmnurkadega süsteem, millest tehti üks väike linnuke”. No ja minul käis kohe klõps! äratundmisrõõm ja teadsin, millest laps räägib. Olin ju hinges ammu mõelnud, et peab selle voltimisekunsti ära proovima, mida Buffin juba pikemat aega harrastanud on ja millest põnevad lingid mul tagavaraks ammu salvestatud.

Kui aasta-poolteist tagasi seda põnevat linki lapsele näitasin, ei avaldanud ta erilisi emotsioone selle peale ja minu elevus käis ka maha. Aga kui nüüd sama asja näitasin, läksid lapsel silmad “põlema”. Pisut rohkem otsingut netis ja esimeseks proovitööks sai välja valitud punane vihane lind. Mina lõikasin paberitükikesed valmis, Krissu voltis ja siis hakkasime koos kokku panema, Kris ja Karmen ka ninapidi juures kogu aeg. Tulemus sai algajate kohta suht-koht kobe:

jaan2013vihanelind1 jaan2013vihanelind2

Järgmiseks valiti välja samast teemast roheline notsu:

jaan2013notsu

Kristoferil hakkasid ka näpud sügelema ja omast initsiatiivist proovis ta kolmnurki voltida. Ok, eks leidsime talle ühe väiksema tegelase ja voltimine muutus sihipäraseks. Kuigi Karmen üritas ühise tegevusega liituda, siis tol õhtul oli ta pisut väsinud ning esimene ebaõnnestumine pani teda käega lööma. Vanem õde voltis siis tema eest ning valmisid pisikesed kalad:

jaan2013vaikesedkalad

Oi, seda elevust 🙂 Kristella võttis uueks sihiks teha miskit suuremat ja alustas luige jaoks vajalike kolmnurkade voltimist. Kris võttis asja rahulikumalt ning järgmisena valmis kilpkonn:

jaan2013kilpkonn

Kui Kristoferil juba voltimistuhin rauges, siis Kristella jätkas igal vabal hetkel kolmnurkade voltimist. Kui vahepeal tundis ta end selles tegevuses pisut üksikuna, siis korraldas väiksematele mängulise kolmnurkade voltimise õpitoa ning tegutsemisse tuli “värsket verd” juurde – Karmen sai kolmnurkade voltimise selgeks. Lausa imekspandava püsivusega voltis ta mõne õhtuga 87 erivärvilist kolmnurgakest, et teha endale ise üks suuremat sorti kala. Krisi nikerdamine sai ka uue hoo sisse ja nii valmisidki järjekordsed kalad:

jaan2013suuredkalad

Kuid Kristella jätkas aga muudkui oma valgete ja roosade paberlipikute voltimist. Lõikamise töö siinjuures oli alati minu eralõbu 🙂 Ühel ilusal hetkel oli valmis selline hunnik algmaterjali – 1502 kolmnurka:

veebr2013luik1

Pärast paaritunnist nokitsemist aga oli nende asemel vanaemale juubelikingiks valmis saanud uhke lind:

veebr2013luik2 veebr2013luik3

Nüüd vist on järgnenud väike varjusurm. Eks näis, millal see teema tuhast jälle tõuseb, kuid ütlemata hea meel on taaskord osata midagi uut ning katsetamise käigus tekkivad elevuse- ja ärevuseliblikad kõhus on ka na mõnusad ja motiveerivad.

Advertisements

13. november 2006

23. sept. 2009

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on –  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.