Lillelised klõpsukotid

14. mai 2016

Mu postituste seeria punumise arenguteest on taas toppama jäänud, aga see kindlasti jätkub veel. Vahepeal näitan aga oma viimast nikerdust heegeldamise vallas.

Iga uus on mõnes mõttes vana, eksole. Kunagi sai tehtud Karmenile päevalilleline õlakotike, mida mitmel korral imetlesid ka õelapsed. Oma mõttes lubasin juba siis, et ühel päeval võtan kätte ja teen nendele ka seda rõõmu. Ja sel aastal otsustasingi nende sünnipäevade eel selle asja ette võtta. Uurisin tüdrukute lemmikvärvi ja asusin vastavalt sellele tegutsema. Tulemuseks valmisid kaks lillelist kotti:

mai2016lennagetterikl6psukotid1

Ühel tegin tagumise poole rohelise nii kuis sai tehtud ka Karmeni kotil aga teisele tegin hoopis teistmoodi roosa. Nii ei olegi pealmist ega tagumist poolt vaid on lihtsalt vastavalt tujule heleroosa või tumeroosa lilleke pealmisel küljel.

mai2016lennagetterikl6psukotid2

Kuna minu õmblemisoskused on algelised, siis voodrile sai taaskord lähenetud kavalusega ja kotid said voodrid vanadest teksajakkidest koos väga korralike taskutega 🙂

mai2016lennagetterikl6psukotid3

mai2016lennagetterikl6psukotid4

Loodan, et plikadel on neist kottidest rõõmu.

mai2016lennagetterikl6psukotid5

Tehnilised andmed:

Lõng: Almina 8/4 (100% puuvill, 50g, 169m)

Heegelnõel: 2.0

Õllepurgiklõpse: 296+306tk


Karmeni uus päevalill…

23. sept. 2014

Küll puhkus on ikka tore asi – poolikud asjad saavad lõpetatud, nii mõndagi uut alustatud ja noh, käsitööline mõtlemine saab nagu elu sisse. Kahjuks muidugi saab see puhkus alati liiga kiiresti otsa.

Üheks lõpetamist ootavaks tööks oli Karmenile mõeldud klõpsudest käekott. Ootas teine kannatlikult voodrit. Eks nüüd sain “koera sabast” üle ja ise jäin eriti rahule sellega, et suutsin pisikesse kotti ka väga asise tasku sisse teha.

Aga kott ise siis selline – inspireeritud varasemalt tehtud päevalillelisest mündikotist:

aug2014karmenikl6psukott1

aug2014karmenikl6psukott2 aug2014karmenikl6psukott3

Heegeniit: Almina

Heegelnõel: nr. 2

Klõpse: 316 tk

 

 

 


Printsessilik mündikott…

19. dets. 2013

Kui vahel olen siin kirunud olukordi kui lapsed saavad sünnipäevakutseid liiga viimasel minutil ja olen oma kinginokitsemistega ajahädas, siis sel korral tekkis hädaolukord pigem vast seetõttu, et kutse saadi liiga vara. Nimelt juhtus nii, et juuni alguses, kui kool lõppes, sai Kristofer klassiõelt kutse, mis kutsus teda pidutsema vahetult enne jaanipäeva. Aega ju küll mõtteid ja plaane sättida 😛

Isegi nii palju, et pidime peaaegu sünnipäeva ära unustama.  Siiski-siiski,  paar päeva enne sünnipäeva lasin pojal valida pärlid ja lasin näppudel nobedasti liikuda. Värvid ei ole vast eriti praktilised, kuid poja sõnul olid need printsessilikud ja ta oli kindel, et tüdrukule meeldib. No mis minul siis enam vaielda.

juuni2013printsessimyndikott1 juuni2013printsessimyndikott2


Väikesed katsetused mündikottidega…

1. mai 2013

Viimasel ajal olen avastanud, et kui vahel isegi näppude vahelt miskit valmib, siis blogisse jõudmine võtab millegipärast veel terve igaviku aega. Nii on ka järgnevate üllitistega, millest esimene valmis tegelikult juba märtsi lõpus.

Vanem õde vajas kingituseks ühte lillades toonides mündikotti ja selleks valis ta ise mu pärlivarudest neli erinevat tooni suuruses 9/0 seemnepärleid. Esialgu tundus võõrastav na erinevaid toone ja pärlitüüpe (metallikvärviga kaetud, läbipaistvad, värvitud sisuga) kokku panna aga lõpptulemusega jäin pärast pisukest harjumist ikka väga rahule.

marts2013lillemyndikott1 marts2013lillemyndikott2

Teine tegemine ootas oma aega ikka väga pikalt, kuigi idee tiksus kogu aeg peas. Nimelt olin lubanud Karmenile teha väikese mündikoti, millega ta saaks teisipäeviti ujumisraha lasteaeda kaasa võtta. Kangadžunglist sain sellised minimõõtu rauad ja nii nad siis ootasid mul arvutilaual kuu ja kaks ja vahepeal sai aasta lõpus õelastele sünnipäevakingid tehtud ja siis veel mõned kuud ja kui nüüd vanemale õelegi mündikott valmis, siis olid mul lapse ees juba väga suured süümepiinad. Nii said kähku oma ideed lendu lastud ja valmis päevalilleline mündikott:

apr2013karmenip2evalill1 apr2013karmenip2evalill2

apr2013karmenip2evalill3 apr2013karmenip2evalill4

Pärlitest aasakesed andsid päris hea reljeefse pinna, tagumise külje tegin lihtsalt rohelise. Siinkohal olid kasutuses 11/0 seemnehelmed ja pisut vist isegi liiga suur heegelnõel. Minu lemmik 1 mm oli parasjagu kuhugi uitama läinud.

 


Uued mündikotid…

28. dets. 2012

Nagu viimati sai mainitud, tahtis tehniline teostus veel arenemist-arendamist ning see oli piisavalt hea argument uuesti proovimiseks. Teisalt aga oli vaja väikest sünnipäevaüllatust õetütardele, kel just detsembrikuus enne suuri pühi isiklikud väikesed pidupäevad.

Vanem nendest on suur Justin Bieberi fänn ja sestap sai väike törts seda fänlust poetatud ka mündikotti:

dets2012anetemyndikott1 dets2012anetemyndikott2

Nooremal aga on viimasel ajal lemmikvärviks türkiissinine ja sestap sai glamuurselt mängitud mõnusat siravate hõbetatud sisuga pärlite ja musta heegelniidi kooslusega:

dets2012mettemyndikott1 dets2012mettemyndikott2

Kuigi pildi peale on sellist helklevat edevust raske püüda, siis uus omanik jäi oma uue mündikotiga väga rahule. Tundus, et olin tabanud “õiget närvi”.

Materjaliks heegelniit, nr 9 seemnehelmed, kotirauad, õmblemiseks pisut tamiili ja töövahendiks 1mm heegelnõel.


Renoveeritud klõpsukott…

5. sept. 2012

Mul on suvest jäänud näitamata üks tegemine. Parem hilja kui mitte kunagi, seega siit see tuleb…

Kas mäletate minu kõige esimest plekkpurgiklõpsudest tehtud kotti? See on olnud lapse lemmikkott ja kasutusel paari aasta jooksul pea igapäevaselt. Seega on ka arusaadav, et kott näitas väsimuse märke, sest puuvillane lõng ju kulub. Pakkusin lapsele asenduseks uusi mõtteid ja meelesmõlkuvaid disaine, kuid paraku jäi see “hüüdjaks hääleks kõrbes”, sest laps tahtis täpselt samasugust asemele. Mis seal’s ikka, piirdusin vaid värvidemuutusega (musta on veelgi parem kombineerida erinevate riietuste juurde) ja kasutasin ära ka vana koti voodri:

  

Materjaliks endiselt Capri heegelniit, nõela suurus 2.5 ja 415 plekkpurgiklõpsu.


Üks hele ja suvine klõpsukott…

10. juuli 2012

…igati suvisesse Milanosse.

Sõbranna oli enne jaani üle terve igaviku Eestis käimas. Lisaks sellele oli tal ka sünnipäev samal ajal. Justkui sellise pidulikuma numbriga veel pealekauba. No mis sa oskad kinkida käsitööinimesele, kel endalgi andeid igat sorti ja erinevatel käsitööaladel. Aga poest ju ka miskit ostma ei lähe, sestap tuli ajusid ragistada.  Lõpuks suutsin välja mõelda asja, mida mina olen teinud aga tema veel proovinud ei ole – plekkpurgiklõpsudest kott. Tooni valisin sellise heleda, et passiks ilusti Astra suviste riiete juurde. Eks ta paras pusimine oli. Kuigi esialgne idee kukkus osaliselt läbi, siis heegeldamine on ainult lust, pusima ajab just see sisemine voodriõmblemise pool. Siiski, siiski, hea on taaskord korrata vanasõna: “lõpp hea, kõik hea” – sain nii mõneski osas tagantjärgi targemaks ja kott sai just sünnipäevalapse vääriline.

  

  

Praegused pildid Eestimaalt ja Kristella poseerituna, kuid loodan, et saan tulevikus siia lisada ka Astrast mõne kena pildikese.


Kuldne kukkur…

28. jaan. 2012

…sündis juba varem mõeldud-seeditud idee järgi kiiresti ja kähku ning sõna otseses mõttes viimasel minutil. No nagu ikka käivad need Kristella sõbrannadele sünnipäevakinkide tegemised. Tegelikult tean, et see tüdruk igatseb ammusest ajast hoopis ühte mõnusat klõpsukotti (no miskit sedalaadi nagu sai tehtud Krissule või ühele tema teisele sõbrannale) aga kahjuks selle tegemiseks aega nappis, kuigi idee on peaaegu küps ja kunagi teen selle ka teoks. Aga täna siis varuplaan…

Kutse saamisest sünnipäevani oli nikerdamiseks aega 3-4 õhtut ja nii tundus antud hetkel jõukohasem heegeldada üks nunnu mündikott. Kotirauad olid sel korral kandilised ning õrnema mustri ja olemusega. Sellest lähtuvalt sai ka kott kandiline ning kullakarvaline. Kasutasin selleks pärlitesegu, mis kunagi sai kokku segatud 2 kollasest ja 1 pruunist toonist sügisese kase jaoks. Kott sai mõnusalt päikeseline:

  

Tehnilise poole pealt on pisut arenguruumi nii kinnituse kui ka koti kuju osas, aga see ilmselt ongi põhjus ja motivatsioon järgmise tegemiseks. Ideed ju arenevad katsetamise käigus. Praeguse koti juures alustasin heegeldamist ringselt põhjast sarnaselt sellele, kuis kunagi Kristella mobiilikotti tegin ja kui jõudsin juba kotiraudadeni, siis alustasin heegeldamist edasi-tagasi. See oli minu jaoks selle projekti juures uus õppimise koht. Võtsin ette Lariata soovitatud õpetuse ja hakkasin proovima. Peab ütlema, et alguses võttis see nn tagurpidi heegeldamine kole palju aega ja oli na harjumatu, kuid hiljem edenes asi juba oluliselt kiiremini. Siiski, kui on valida, siis eelistaksin edaspidigi pigem ringset heegeldamist.


Veel üks plekkpurgi klõpsudest kott…

25. aug. 2010

Ei möödu seegi suvi sünnipäevadeta ja nii tuli emmel Kristella kingimuret jälle lahendama hakata. Mõtlemist ja nuputamist oli sel korral päris omajagu, sest sellel neiul on ta juba miski kolm korda sünnipäeval käinud ja eks igal korral ole ju miskit uut ja huvitavat tehtud. Pika nuputamise peale jõudsime Krissuga järeldusele, et tuleb veel üks klõpsudest kott teha, sest “üle õla käivad pisikesed kotid on praegu väga popid…” 😛

No mis seal siis ikka. Ostsin aga jälle paar tokki Capri lõnga, võtsin oma 2.5 heegelnõela ja asusin olemasolevaid klõpse kombineerima. Valik oli juba oluliselt kokku kuivanud ja seetõttu tuli kombineerida lisaks hõbeda-kullatoonidele ka erinevaid klõpsudekujusid. Vägagi napilt jagus materjali mu uue disainiidee jaoks aga valmis ma selle siiski sain. Krepp-paberist lipsuke heade soovidega külge ja võibki sünnipäevale minna.

Sel korral sai vooder tehtud vanadest mustadest teksadest ja peab ütlema, et see oli väga õige valik, sest paksem materjal parandas oluliselt ka koti vormihoidvust. Kinnist sel korral polegi. Esiti oli küll plaanis panna klapi alla paar pisikest trukki aga pärast voodriõmblemist otsustasime, et kõik hoiab juba niigi väga hästi ja miskit ei saa ka nii kotist välja kukkuda. Sellesse kotti kulus 483 klõpsu. Tundub, et see klõpsumaania on ka selline salamisi leviv haigus. No et teed ühte asja aga selle käigus genereerib aju juba uusi ideid. Nii on tegelikult kõrva taga valmis uus, sellise suurema koti, idee, aga paraku arvan, et hetkel jääb see ootele, sest pole vajadust (loe: pole tulevast omanikku silmapiiril) ja seetõttu pole ka motivatsiooni asja realiseerida. Esialgu.


Minu esimene heegeldatud kott…

21. aug. 2010

Just nii tahtsin selle koti välja kuulutada, aga paraku sai vahepeal Krissule see klõpsukott leiutatud ja esimese tiitel on ära võetud. Aga siiski…

Ma ise pole eriline kotiinimene, seega kasutan valdavalt ühte sellist universaalset kotti, mis sobib erinevateks olukordadeks. Seetõttu jäi minust puutumata ka paari aasta tagune heegeldatud kottide buum Isetegijas, kuigi nii mõnegi puhul pidin imetledes nentima, et täitsa kena näeb välja. Seda mõnusam oli vastu võtta väljakutse, kui mul paluti heegeldada üks suvine kott. Saaks ju vähemalt äragi proovida ja hea kui usaldatakse teatud piirides oma nägemust väljendama. Minu piirideks oli umbkaudne suurus 25*30cm, koti kujuks miskit sellist “jõhvikad lumel” laadset ja värvitooniks naturaalne valge või beezh. Nii ma siis alustasin.

Materjaliks kasutasin üht imemõnusat beezhi lõnga, mille olin kunagi saanud kampsunina kaltsukast ja millest tol hetkel oli plaanis omale mõni kena top beezhide velvetpükste juurde kududa. Igatahes see viimane idee pidi nüüd küll uut materjali ootama jääma, sest õhin kotileiutamisega algust teha oli liiga suur. Proovisin erinevaid mustreid heegeldada, kuid miski ei tundunud see õige. Nii pöördusin tagasi sidruni mustri juurde, mida kunagi sai vöö külge käiva mobiilikoti juures kasutatud. Ma ei pidanud pettuma. No jäi kena. Üheltpoolt lõhub ära sellise heegeldamisele omase ridadestruktuuri ja teisalt on nii mõnusalt reljeefne.

Koti põhiosa hakkas jõudsalt edenema ja paar päeva hiljem ootasin kärsitult täpsustavat infot koti sangade kohta. Nädalake hiljem kerisin siis oma lõnga pooleks ja sain leiutama hakata sanga. Eks seda tuli ikka pisut harutada ka, aga lõpuks sain ennast rahuldava tulemuse.

 

Ja vat nüüd tuli vastulöök, sest algselt plaanitud iiri pitsi motiividega kaunistusidee kukkus läbi. Viskasin tegemise nurka kuniks “peas uus pirn põlema hakkab”. Aga kuna kotitegemisel konkreetset tähtaega polnud (no ma olen vist seda juba mitmeid kordi öelnud, et tähtaja puhul tegutsen ajaliselt mitmeid kordi tõhusamalt :P) ja mul üllatavalt palju teisigi poolikuid asju lõpetamist ootas, siis seda pirni süttimist sai kott oma kuu aega kindlasti oodata.

Kui teised tegemised peast ja käest ära said, hakkas uus mõte idanema ka kotikaunistuse teemal. Heegeldasin mõned lille- ja lehemotiivid ning kruttisin oma lõnga veel omakorda kolmeks peenemaks kiuks. Siinkohal pean seda lõnga veel kiitma: nii tänuväärne igas olukorras, et andis jämedust na timmida :D. Seda peenemat materjali oli vaja helmeste tikkimiseks ja motiivide koti külge õmblemiseks, sest minu mõtetes oli ikka põhimõte, et kott oleks piisavalt tagasihoidlik (kotiga samast materjalist motiivid), nii et annaks võimalikult paljude erivärviliste riietega kombineerida aga samas tõmbaks tähelepanu mõne omapärase detailiga (õitele ja lehtedele värvi andvad seemnehelmed). 

Ja kui siin juba na taaskasutamiseks läks, siis ega ma saanud teisiti ka voodriga. Võtsin kasutuseta jäänud heledad püksid ja sain kotile kena triibulise voodri. Õmblesin sinna külge ka ühe tasku, kuhu saab pista telefoni või võtmed ja kinniseks kasutasin magnettrukki.

Mulle endale igatahes lõpptulemus väga meeldis. Nüüd jääb oodata ja loota, et ka tellijale see passib.