Kaks ussikest…

10. mai 2012

Artefleur’i õpetuse järgi.

Kui Laura selle vahva ussi õpetusega välja tuli, siis Kristella õhkas kohe: “Nii äge, ma tahan endale seda ussikest” ja juba kaevas ta kodustes lõngavarudes. Nii sai asi alguse. Vahepeal kadusid mõned silmad ära ja järg kadus käest ning pisarad kippusid vägisi silma. Valida oli kas omaloominguliselt jätkata või pisut harutustööd teha. Krissu oli antud olukorra peale marutige, kuid valis viimase variandi järgides edaspidi täpselt juhendit k.a. ridade märkimist ja kontrollis silmade arvu real pidevalt. Nii sujus töö edaspidi mõnusalt ja ainult positiivseid emotsioone pakkudes 😛 Krissu must uss sai valmis ja sellest tundsid uskumatult palju rõõmu ka Kris ja Karmen. Õde lubas Karmenil selle isegi ühel päeval lasteaeda kaasa võtta. Ussike oli seal kõigi laste sees väga populaarne. See kõik kinnitas minu peas küpsenud plaani õigsust teha üks väiksem ja heledam ussike õelapsele sünnipäevaks.

 

 


Päkapiku viimased tegemised…

14. jaan. 2010

Jajah, ma tean küll, et päkapikud enam ammu ei käi, aga mul on siin eelmisest aastast miskit näitamata ja sestap siis veel aasta alguses selline postitus.

Meil on õdede ja vanematega juba paar aastat kombeks teha kingitusi ainult lastele. Praegu on neid meil kolme peale kaheksa (järgmisel korral ilmselt juba kümme). Kui vanematele lastele sai jõulupaki sisse poeasju poetatud (no et usk jõuluvanasse püsiks ja miski ei reedaks), siis kõikse nooremale tahtsin ikka miskit omatehtut juurde lisada. Pikalt otsisin ideed ja ootasin äratundmist. No ei tulnud seda õiget vaimu peale. Kuniks…

…kuniks Isetegijasse pandi üks ülilaheda raamatu link. Jaapanlased on ikka nii loomingulised ja nutikad, et kohe kade hakkab vahel. Jutt käib siis sokkidest tehtud loomakestest. No pisut oli ikka veel nuputamist, et millistest sokkidest ja mida ma nüüd täpsemalt käsile võtan, aga äratundmine oli kindlasti kohe olemas ning lõpuks valmis kahest väikesest sokist selline triibuline kass:

Sai ju nunnukas küll, kas pole? Omalt poolt tegin õpetatust erinevalt seda, et lisasin pika-pika saba ja täidiseks kasutasin osaliselt krõbisevasse kilekotti pandud kruupe. Viimast ikka selleks, et kiisu saaks kindlamalt oma pepu peal istuda ja lapsel oleks teda näppides ka miskeid põnevaid üllatusi helimaailmast. Tegelikult on ka ilmselt raamatu autoril nende sokidega nagu oma suhe. Vaatad sokkidele peale ja siis hakkavad need justkui oma elu elama ja sinu ülesandeks on see lihtsalt ellu viia.

Ok, kokkulepe oli, et kingitusi suurtele ei tee, aga üllatused ju ometi pole keelatud 😉

No kuidagi oli selline meeleolu ja tahtmine ja kiusatus ja tegelikult polnud nende nokitsemise ajal veel lund ka. Ühesõnaga tegin mingi hulga lumehelbeid. Alguses mõtlesin heegeldada, aga kui läksin lumehelbemeistri Mimmi blogisse tärgeldussegu retsepti otsima, leidsin sealt hoopis lihtsamad ja sama efektsed Põrnika helbed. Kui Janza mulle  lahkelt oma eelmisel aastal tehtud raamiklotse ka veel laenas, oli otsus tehtud ja tulemus selline:

 

Oma kogemuse märksõnadena jätaks siia sellised laused:

  • Helbekeste punumiseks kasutasin haapsalu salli valget ja sama peenikest tundmatut punast lõnga.
  • Kõigepealt punusin kaheksakanna, siis “päikesekiired” ja lõpuks veel üks kaheksakand. Siis jäid nn välimised lõngad ühesuguselt.
  • Liimi lahustasin tibakese veega. Mul oli ehituslik PVA, võib-olla seda nn kontoritarvete PVA-d ei pea lahustama. Tean, et see on vedelam.
  • Liimiseguga lõnga niisutades jätsin naela ümbruse umbes 1-2 mm kauguselt kuivaks. Ülejäänud vormitud lõng hoiab piisavalt ka nurgad ja südamiku paigal, kuid naelte küljest on helbekest mitmeid kordi lihtsam kätte saada, kui seal liim pole helbekest naelte külge liiminud. 
  • Kui kõik lõngajooksud on liimiseguga niisutatud ja helves alusest eemale nihutatud, siis tuleb jälgida ka seda, et kõik kolm keerutamiskihti oleks tihedalt üksteise vastas ja et “päikesekiirte” lõngade vahel poleks nn liimisildasid. Nii jääb helbe kuivades tulemus kena, puhas ja konkreetne.

Valminud lumehelbed pakkisin kuuekaupa karpidesse või siis kolmekaupa kaartide vahele, mida sel korral sai ka paar tükki saadetud.

 

Paar meeleolulist pilti jõuludest tahaks siia veel lisada. Esimese pildi nimeks võiks vast olla “Masuaja kinkepakend”, kuigi peab mainima, et efekt oli ülihää ja seda ideed võiks teinekordki kasutada.

 

Ja teise pildi nimeks pakuks ehk “Nutikad jõuluvana ja päkapikud”.

Taustainfoks vast nii palju, et sel aastal meil kuuske toas polnud ja eks lapsed jõuluõhtu lähenedes olid üpris mures, et kuhu siis päkapikud kingitused toovad. Arutlesime lastega sel teemal mitmeid kordi. Igatahes lõpuks lubasin, et küll jõuluvana ja päkapikud miskit välja mõtlevad. Egas me ainuke kodu pole, kus kuusk puudub ning ju neil on kogemusi. No ja eks päkapikud olidki  siis nutikad ning kasutasid ära koridoris vedelevat kelku.

Lisaks päkapiku asjatamistele õnnestus mul vahepeal hankida säravpunaseid seemnehelmeid ja otseloomulikult proovisin nendega kohe jõulutähte teha. Jäi natuke särtsakam küll kui eelnevalt tehtud tumepunane õis.


Mesimummune Hello Kitty

8. dets. 2009

Laupäeval käis Kristella kui kass kord ümber minu, kord ümber issi ja püüdis meid erinevaid diile pakkudes veenda, et ta peaks õhtul kindlasti telekast Jääaeg 2 saama kella poole 11ni vaadata. Ja siis, kui lõpuks oli kokkulepe saavutatud, 3 last olid pestud, tuduriietes ja filmini oli veel kümmekond minutit aega, leidis neiu minu paprates sobrades, et ta tahaks praegu ja kohe endale mobiiliripatsiks Hello Kittyt, mille skeemi ma juba terve igaviku tagasi omale välja olin printinud. Lubasin talle õpetada skeemi lugemist ja punumist, kuid mitte seda, et mina üksi selle valmis peaks nikerama. Kohe oli lapsel meelest läinud oma kolekolesuur tahtmine multifilmi vaadata ja hakkasime siis koos tegutsema. Sel korral jäi siiski tamiil ja nõel minu kätte, aga Kristella sai skeemi lugemise selgeks :P. Muidu ma ju ühtegi pistet ei teinud, kui ta mulle täpselt ei öelnud, mitu ja mis värvi seemneid lisada oli vaja ja kuhu nõelaga pista. Eks ta algajale pisut keerukam skeem ju oli aga nii oligi õppimiseks palju erinevaid nüansse läbi katsetada. Igatahes eile sai meie ühistöö lõpule viidud ja tulemuseks selline mesimummune Hello Kitty:

  


Veel üks Lotte…

3. dets. 2009

Mhh…kui selle pealkirja ära kirjutasin, jäi see mind justkui kummitama. Tundus järsku miski seos lapsepõlvest, kas äkki lugesin sellenimelist raamatut või miskit sellist…

Aga tegelikult mitte sellest ei tahtnud täna rääkida, vaid hoopis veel ühest Lottest. Lasin meeltesegaduses 😛 ennast ära moosida ja nii siis valmis minu näppude vahel veel üks Lotte võtmehoidja vanema õe sõbrannale. Sel korral oli aega ka enne poodi külastada ja pisut harmoonilisemalt kokku sobivat materjali muretseda. Vat ei tea, kas sai parem, kuid loodan, et uue omaniku silmad löövad särama seda saades.


Väike sünnipäevaüllatus ehk Lotte, mis mahub peopessa…

9. nov. 2009

Mida lähemale Kristella sünnipäev hakkas jõudma, seda sagedamini meenutas ta seda sünnipäeva, kui issi tegi ta nukule voodi ja mina kudusin-õmblesin õueriided ja voodiriided. Vahepeal on olnud üsna mitu sünnipäeva ja ka need püüdsime lapsele meeldejäävaks teha ning see õige sära oli lapse silmis täitsa olemas, kui ta sai poest ise valida kingi, mis talle sel hetkel kõikse rohkem meeldis. Aga ometi… no ei ole need vahepealsed sünnipäevad talle oma kinkidega nii meelde jäänud, kui tollane. Seega viimane kord, kui laps õhinaga rääkis, milline võiks olla tema unistuste sünnipäev, lubasin talle ka sel aastal väikese isetehtud üllatuse.

See mõte on mul tegelikult peas mõlkunud juba pikemat aega. Aeg-ajalt lihtsalt olen tabanud lapse rääkimas, et talle tegelikult Lotte hirmsasti meeldib, aga no kaisukat ju pole mõtet nüüdseks juba 10-aastasele neiule teha/kinkida. Seega siis mõlkus meeles ära proovida Isetegija õpitoas olev õpetus ja heegeldada iirisniidist kutsa, mida saaks võtmehoidjana kasutada. Teostuse aeg oligi nüüd käes.

Ei saa öelda, et ma päris nautisin selle tegemist aga põnev oli tulemust oodata ja no muidugi lapse vaimustus asjast silus kõik konarused, millega lõpptulemuse juures rahul polnud. Selline ta siis sai:

nov2009lotte1nov2009lotte2nov2009lotte3


Natuke sooja ja pisut tsirkust ka…

8. okt. 2009

Kristella küsis juba ammu mu käest ilma sõrmedeta kindaid. Mul mõte liikus ka sel teemal aga no ei leidnud seda õiget lõnga. Tahtsin väga kombineerida miskit nende satsidega, nagu Knittys need randmesoojendajad olid, aga võta näpust, no ei leia siit Haapsalust õiget värvi ja sobivat materjali. Lõpuks siis võtsin kätte ja lõin lihtsalt vardad sisse kapis leiduvasse kollasesse Jumbo lõnga ning klibin-klõbin said valmis sellised kindahakatised.

okt2009Kristellakatised1 okt2009Kristellakatised2

Natuke oli see siiski teistmoodi kudumine. Kuna ei tahtnud na kiiresti sest satside ideest loobuda (lõpuks ikka pidin tõdema, et need jäävad liiga robustsed), siis alustasin kudumist sõrmede poolt. Panin suvaliselt palmikud jooksma ja kui paras hetk käes, siis lihtsalt kasvatasin vahele pöidlasilmused. Kudumise jätkudes aegajalt siis vähendasin neid. Uskumatult mõnus oli niipidi kududa.

Ja selline teine väike nokkimine veel. Kristella hakkas käima Tsirkuse- ja teatristuudios, kus kloun Ummi õpetab neile žonglöörimist ja muid trikke, Aivo Paljasmaa jagab teatritarkusi ja siis on kambas veel üks vene naisterahvas, kes õpetab neile nukukunsti s.t. nukke tegema ja siis neid nende nööridega liigutama. Igatahes Krissu on põnevil ja esimeseks kodutööks sai ta žonglöörimiseks vajalike pallide tegemise. Kloun Ummil olid harjutamiseks mõeldud pallideks kruupidega täidetud õhupallid, mina surfisin pisut netis, leidsin ühe sobiliku õpetuse ja heegeldasin. Esimene katsetus sai tiba väike, vahetasin siis materjali ja heegelnõela ning tulemus nüüd mõnusalt kirju ja täpselt paras.  Täitsin ka kruupidega, see nõue sellepärast, et kui juba treenimiseks läheb, siis kuluks aeg ikka õige asja jaoks, mitte äraveerenud palle taga ajades.

okt2009tsirkusepallid1 okt2009tsirkusepallid2


11. juuni 2009

30. sept. 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika 🙂 Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel 😛 

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh :P). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.