Punutud alus juurviljadele ja dipikastmele

4. nov. 2017

märts 2016

Vot selline praktiline vajadus tekkiski. Lastele meeldib väga kurki või porgandit dippida ja eriti populaarne on see toit laste sünnipäevadel. Eelmisel aastal sai selleks emalt laenatud plassmassist analoogi:

marts2016dipijuurviljaalus0

See oli siis ka visuaalseks inspiratsiooniks. Lisaks tehnilised võtted-mõtted järgmistest õpetustest:

http://www.icreativeideas.com/diy-woven-paper-easter-tray/

http://stranamasterov.ru/node/1009198?tid=302

 

Nii valmiski minu päris oma alus dipikastmekausile ja juurviljadele. Peab ütlema, et olen rahul rohkem kui oodatagi oskasin.

marts2016dipijuurviljaalus1

marts2016dipijuurviljaalus2

marts2016dipijuurviljaalus3

marts2016dipijuurviljaalus4

marts2016dipijuurviljaalus5

marts2016dipijuurviljaalus6

Lisan siia veel pisut tehnilist infot ka:

Pulgad: peitsitud enne punumist Herdinsi Mahagoni värvi pulberpeitsiga nr 52, kulus 268 väikest (keerutatud sukavarda ümber ca 7 cm ribaga, pikkus ca 31 cm) pulka

Mõõdud: keskmise osa läbimõõt 12 cm, kõrgus 3 cm, kogu kandiku läbimõõt 31 cm, kõrgus 4 cm

 

Advertisements

Augutehnika põhjaga karp

20. okt. 2017

Kas mäletate veel neid esimesi koridorikarpe? Neist kõige esimene sai tehtud sellise põhjaga, kus papist põhja tehti augud, neist pisteti pulgad läbi ja hakati punuma. Ma ei jäänud sellega kohe üldse rahule.

Aga kui Avelin Gildeman postitas “Paberist punumine” facebooki gruppi oma kogemusliku pildiseeria, siis ei saanud ma teisiti, kuid pidin uuesti proovima. Ehitasin laste klotsidest paraja suurusega vormi ja ülejäänud sujus juba väga lahedalt.

 

Põhjaks on 2mm paksune käsitööpapp, millele tegin minitrelliga sobivad augud. Kasutasin väikesi pulki (krutitud sukavardaga u 7*31,5cm ajaleheribast) ning proovisin seda punumustrit.

Kui esmalt sai teda kasutatud laste heategevuslikul kadrilaadal

siis tegelikkuses on selle koht hoopis köögis ja seal hoiame tavapäraselt puuvilju. Või noh, sügisel näeb ta valdavalt välja selline köögiviljaline:

Igatahes see tehnika väärib kordamist.


Veel pisut Kanzashi näpuharjutusi…

6. okt. 2017

No kui taas oli meil Astraga aeg kokku saada aga mitte miskit uut põnevat teemat silmapiiril polnud, siis võtsime aga jälle mõned paelajupid ette ja katsetasime ahvida mõnda uut videoõpetust. Sel korral tegime esimesena liblika

Astra liblikad leiate siit.

 

Ja  siis proovisime veel ka lipsu

Sel oli materjalid väga erinevad – kollane oli selline jäigem justkui tärgeldatud, sinine aga vastupidiselt hästi pehme. Kui alguses tundus, et just sinine jääb mõnusalt kohev ja ilus, siis lõpus pidin tunnistama, et pikemas perspektiivis tuleb ikka hoidvusele kasuks, kui paela on pisut töödeldud.

Lapsel oli ka hea meel, sai endale taas uued juuksevidinad.

 


Organiseerime LEGOsid…

9. sept. 2017

Taaskord 2a tagune tegemine…

Meie pere lapsed on parajad legofännid. Kui varasemalt olid nad huvitatud valmiskomplektidest ja juhendite järgi pusimisest, siis nüüd eelistavad igal ajal lihtsalt klotsidest omaloomingut luua – sujuvalt mängitakse vaibal edasi arvutis poolelijäänud arvutimängu või meisterdatakse nukule mobiiltelefon vms. Äge on vaadata, kuidas lastel fantaasia lendab. See meenutab pisut ka oma lapsepõlve, kus sai vahel mitte millegist tehtud hetkeks sobilikud mänguasjad (ntx tuleb meelde, et pärast vihma sai alati võililledest ja puupulgast tehtud nukud, kellel vinged lokid poriloikudest soengusse said :P).

Milleks siis peaks neid legosid niiväga organiseerima? Eks ikka seepärast, et need ei vedeleks alalõpmata jala all ja teisalt, et lastel oleks lihtsam asju korras hoida. Esimesena sai hetkeidee ajel hõivatud paar kingakarpi ja neisse pizzakarpide ja klammerdaja abil tehtud lihtsad sorterid:

Aga oh häda, see kolistamine ja krabistamine ei lõpegi, kui otsitakse mingit kindlat juppi. Kas tuleb tuttav ette? Novot, seetõttu hakkaski lastetuba remontides keerlema peas ka mõte, et legoklotsid tuleb elutoast sinna kolida. Kuna just väga palju ruumi seal pole, siis sai nutikalt ära kasutatud kapi ja seina vahelist väikest ruumi ning harjutatud kätt ajalehtedest punutistega.

Vormiks kasutasin laste klotsidest kokku pandud ristkülikut (kahjuks sellest ühtegi klõpsu pole teinud) ja põhjaks juba varem proovitud ja heaks kiidetud papp-põhjaga tehnikat.

Et endal ka põnev oleks, siis sai proovitud erinevaid mustreid/punupindasid. Esimene sinine kast sai siniste ja roheliste legode jaoks ja punupinnaks lihtne kahe vitsaga põime:

Kuna need kandilised nurgad ei ole just algaja punuja tugev külg, siis kõik karbid said tehtud ilma nurgapostideta ja et ülejooksud liiga pikaks ei läheks sai seal tehtud üks lisakeere ja mu meelest jäi väga ok:

Järgmisena võtsin ette valgete klotside karbi. Et need oleks hästi põhja pealt näha, siis sai see musta salvrätiga tumedaks tehtud.

Mustris üritasin lihtsalt poole punumise pealt suunda muuta, nii et keskele jäi “kalasaba” muster:

Edasi siis värviks punane, millel üritasin külje peale teha pikendatud vitsajooksuga mustrit. No olgem ausad, nii väikese pinna peal ei jää mitte miskit näha 😛 Seal peaks olema külje peal x kujuline rist.

Torni kõige alumine karp sai plaanitud Karmeni Friends seeria legode jaoks. See pidi olema omajagu kõrgem, et ka piknikubussi ära mahuks, sestap sain katsetada lisaks kalasaba mustrile ka kolmevitsapõimet nii ühel kui teisel pool õhuvahet. Värvitooniks sel korral puhtakujuline “Äripäev”.

Siin pildil on veel hästi näha seda nurgapostita nurka.

Järgmised vajalikud kastid said tehtud juba katsetatud lemmiktehnikates ning kõige pealmine on mõeldud plaatide ja poolikute meisterduste tarbeks, mida ei raatsita kohe pärast mängimist lammutada:

Mänguhoos on kastid tavaliselt selliselt:

ja igapäevaselt nii kapi vahel:

 

 

 

 


Liblikad ja pulgakommid ehk kutsed sünnipäevaks…

25. aug. 2017

“Ma tahaksin pulgakommidega kutseid… ” pöördus Karmen minu poole ca aasta tagasi. “Ahsoo! Või nii!” maigutasin mina suud ega osanud miskit esiti kosta, aga ära ka päris ei öelnud.

Selle asemel sukeldusin internetiavarustesse realiseeritavat ideed otsima. Kas ma leidsin? Liblikaid kahjuks mitte, küll aga erinevaid lilli, jäneseid, põtru ja isegi ämblikke.

Olin siiski veendunud, et ma olen miskit sobivat lahendust kuskil näinud ja just liblikad annaks piisavalt kirjutamise ruumi, et vajalik tekst ära mahutada. Aga no pikalt sa ikka aega raiskad otsimisega, selle asemel tuleb lihtsalt proovida ise meeles mõlkuvat ideed realiseerida. Meie võtsime ilusa liblika kujutise, timmisime pikkuse-kõrguse parajaks ja printisime kartongile nn toorikud. Karmen sai ise igale liblikale tiivamustrit joonistada ja mina siis sättisin pulgakommi liblikale kehaks ja peaks.

Täitsa ägedad said mu meelest!


Ka prügis võib miskit ilusat olla…

12. aug. 2017

Aasta oli, ma arvan, 2015…

…kui alustasin pärast eelmisi katsetusi kööki prügisorterite punumist. Täieliku valmimiseni läks pikalt, sest pidin ise vahepeal mõtteid mõlgutama ja arenema. Protsessist mul jooksvalt pilte pole, kuid mäletan, et rullisin jämedamaid pulki, võtsin ühe tomatikasti Säästumarketist vormiks ning hakkasin aga pihta. Jooksvalt sai siis vormi pisut ülespoole nihutatud ning esimene kast valmis täitsa tavalise punupinnaga.

Pärast selle kasti valmimist sai teda ilusti töödeldud nii pva kui värviga ja jäetud siis ootama paremate mõtetega aegu, sest polnud veel lõppviimistlust oma peas lõpuni kujundanud.

Selle asemel punusid näpud usinalt kaks järgmist kasti. Teisel kastil üritasin harjutada nn kalasaba mustrit (tänane teadmine ütleb, et püstpulgad peaksid olema tihedamalt)

ja kolmandal kastil juba sellist vingemat palmikulist punupinda.

Kastide mõõtudeks sai 30*40*61 (pikkus*laius*kõrgus) ja igal neist on oma missioon täita – esimesse kogume pabersodi, teise plastpakendeid ja kolmandasse taarat. Julgen öelda, et oma lõppviimistlust ootasid need kastid aastajagu vast enne kui saabus selgus lõpliku värvi ja kujunduse osas. Kasutasin neist kahe viimase peitsimiseks Herdinsi kirsivärvi pulberpeitsi ning mustririba sai peale päevalillelistelt salvrätikutelt.

 

Üks kastidest on valge seepärast (pane tarkus kõrva taha), et PVA ja värviga töödeldud pinnale peits enam ei hakka. Eks näis, kas hakkan timmima sarnast tooni värvidest või jääbki ta teistest erinevalt valge.

Igatahes olen oma kastidega väga rahul ja need toimivad imehästi. Ka prügikastid võivad olla ilusad ja pilkupüüdvad!

 

 

 


Tütre käsul ja enda soovil…

19. apr. 2017

… et mida ja miks siis, eks ole?

“Sa no lihtsalt pead oma blogi jälle täiendama, sest me käisime ekstra sõbrannaga metsas Su kootud kindaid pildile püüdmas… ” ütles Krissu mulle juba vähemalt kuu aega tagasi ja ma ise kinnitasin pühalikult, et jajah, ma võtan ühel päeval asja jälle käsile.

Aga milleks ja kellele? Pean tunnistama, et olen viimase aasta jooksul korranud ja taasavastanud uuesti teemasid, mida olen blogis kajastanud ca 10 aastat tagasi. Ega ei usugi, et nii palju aega sellest möödas on, kui kirja pandud ajalugu seda ei kinnitaks. Aga lisaks nostalgilistele meeleoludele hindan veelgi rohkem mu enda blogisse pandud linke ja viiteid kasutatud materjalide ning õpitud kogemuslike nippide kohta. See on väärtus minu enda jaoks (loodan et ka Teie jaoks) ja selle nimel tasub pingutada, et ka järgmise 10a pärast oleks, millest tuge leida.

Ma kahjuks ei saa enam läheneda kronoloogilises järjestusest, vähemalt seni kuni on pildimaterjali ja mõtteid vahepealsest ajast, kuid üritan siiski siia edaspidi regulaarselt postitusi lisada.

Täna aga lisan paar meeleolukat pilti möödunud pühadest. Meie pere vanim laps ei saanud kodus viibida, eks siis saatsin pisut meeleolu talle pakiga 🙂

 

Kukekeste-kanade tegemine on imelihtne – lõika munakarbist välja sobiv tükk, lõika vildist hari ja nokk ning kinnita need liimipüstoliga õigesse kohta. Silmadeks liimisin ma väiksed pipraterad.  Algne idee võetud aprilli “Nipiraamatust”