Tütre käsul ja enda soovil…

19. apr. 2017

… et mida ja miks siis, eks ole?

“Sa no lihtsalt pead oma blogi jälle täiendama, sest me käisime ekstra sõbrannaga metsas Su kootud kindaid pildile püüdmas… ” ütles Krissu mulle juba vähemalt kuu aega tagasi ja ma ise kinnitasin pühalikult, et jajah, ma võtan ühel päeval asja jälle käsile.

Aga milleks ja kellele? Pean tunnistama, et olen viimase aasta jooksul korranud ja taasavastanud uuesti teemasid, mida olen blogis kajastanud ca 10 aastat tagasi. Ega ei usugi, et nii palju aega sellest möödas on, kui kirja pandud ajalugu seda ei kinnitaks. Aga lisaks nostalgilistele meeleoludele hindan veelgi rohkem mu enda blogisse pandud linke ja viiteid kasutatud materjalide ning õpitud kogemuslike nippide kohta. See on väärtus minu enda jaoks (loodan et ka Teie jaoks) ja selle nimel tasub pingutada, et ka järgmise 10a pärast oleks, millest tuge leida.

Ma kahjuks ei saa enam läheneda kronoloogilises järjestusest, vähemalt seni kuni on pildimaterjali ja mõtteid vahepealsest ajast, kuid üritan siiski siia edaspidi regulaarselt postitusi lisada.

Täna aga lisan paar meeleolukat pilti möödunud pühadest. Meie pere vanim laps ei saanud kodus viibida, eks siis saatsin pisut meeleolu talle pakiga 🙂

 

Kukekeste-kanade tegemine on imelihtne – lõika munakarbist välja sobiv tükk, lõika vildist hari ja nokk ning kinnita need liimipüstoliga õigesse kohta. Silmadeks liimisin ma väiksed pipraterad.  Algne idee võetud aprilli “Nipiraamatust”

 

 

Advertisements