Kollane müts – vana ja uus ühekorraga…

Vana seetõttu, et aastal 2010a kudusin seda lõnga esimest korda. Õde soovis omale sellist kevadist lotumütsi. Poest sai koos valitud kevadiselt kollane ja mõnusalt pehme lõng ning mul mõlkus meeles värskes “Käsitöös” (sügis 2010) olnud muster, mida katsetada. Blogis jäi tookord see tegemine kajastamata aga müts nägi välja selline:

 

 

Kuniks ühel väikestest õelastest õnnestus sellele näpud taha ajada ja müts hakkas hargnema. Lõng on väga pehme ja habras ning seetõttu tegelikult oli mütsiäär ka pisut liiga avaraks veninud. Nii pidasin parandamise asemel hoopis paremaks kududa uue mütsi, pisut teistsuguse. Õde andis märksõnaks, et mütsil võiks olla pisut palmikuid ja mõned aplikatsioonid. Nii sai alguse uus müts ja lõpptulemus nägi välja selline:

  

Põikipidi kootud palmikuäär peaks nüüd hoidma pehmet lõnga piisavalt väljavenimise eest.

Kalli mehe uus müts…

Asjade kaotamiseks ei pea olema laps, seda juhtub vahetevahel ka täiskasvanutel. Nii kadus aasta alguses teadmata kohta mõned aastad tagasi mehele tehtud talvekomplekti kuuluv müts ja muidugi nõuti selle asemele uut.

Mis seals ikka, tore väljakutse 😛 

Mul oli juba ammu silma jäänud Eveli Kauri  raamatust “Käsitööpäevik” üks õpetus, kuid kuna nokamütsi ideed ei suutnud ma oma mehele kuidagi maha müüa, siis tuli seda kohandada vastavalt enda lõngale ja härra soovidele. Päris kena sai teine:

Kasutasin Novita Jussi (100g=200m) lõnga ja nr 3 varrast. Soovitan seda mustrit soojalt kõigile, sest selline kõrgendatud pinnal palmik jääb mõnusalt kohev ja samas hoiab hästi vormi.

Talvised aksessuaarid…

Eelmine aasta jäigi nende tegemisega kuidagi vahele, talv sai mööda ja vajadused lükkusid edasi. Seda enam olin kindel, et sel aastal lihtsalt võtan juba varakult ette ja hakkan otsast pihta. Mis te arvate, kas esimese lume ajaks olin siis valmistunud? Loomulikult mitte. Aga see ehmatas mind tegudele küll. Esimene lumi sulab ju alati.

Krissu igatses endale pisut sellise lotuolemisega mütsi ja mul oli selle tarbeks mõnus õpetuski valmis vaadatud, mida tahtsin proovida. Puudus vaid õige tooni ja jämedusega lõng. Puhas juhus juhatas meile kätte Maxima sooduskampaanias pakutava Filati Ricci (20% villa, 30% alpakat, 50% akrüüli). See oli nii mõnus pehme ja just õiget värvi. Eveli Kaur oma raamatus “Käsitööpäevik” kasutab selle mütsi jaoks varrast 10-12, mina võtsin oma lõnga 3 kordselt ja piirdusin siiski 6-8-ga. Sellest sõltuvalt kohandasin veidi ka õpetussõnu ja valmis ta saigi. Pisut pärleid kaunistuseks ja müts osutus piisavalt igatsetu vääriliseks:

 

 

Kristoferi jaoks sai meelde tuletatud mõne aasta taguse hiti – triibumütsi – tehnika. Võtsin Isetegija Õpitoast ette Aiaiai vaba tõlgenduse ja leiutasin selle endale sobivaks. Põhivärviks must nagu tema talveriietelgi ning efekti pärast pisut juurde elektrisinist. Siinkohal kasutuses Katia Peru (40%villa, 40%akrüüli, 20% alpaka). Ma ei ole tegelikult eriti jämedate lõngade austaja, aga see on küll väga mõnus ja pehme.

 

 

Salli jaoks sai siinkohal kohandatud (materjal oli liiga paks) Susan Lawrence õpetust “Tuesday Night Cowl”. Neid kaelussalle tegin eelmisel aastal kohe mitu tükki. Kõige suurem pluss on selle juures palmikuline muster, mis ei lase sallil liialt välja venida ega ka lihtsalt paelaks kokku langeda. Lihtsalt parim idee, mida aja jooksul olen netist leidnud.

Kevadine punamütsike…

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2

Nokatsid on moes…

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

  

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

  

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.

Suvemütsikesed…

Olen nüüd piisavalt blogimisega pidurdanud. Aeg on tehtud asjad jälle ritta panna. Seda võin juba ette öelda, et vahepealne aeg on peamiselt möödunud heegeldades ja praegu on veel samal teemal mõned asjad pooleli, kuid alati leidub sekka ka mõni päris uus avastus.

Alustuseks sai siis nii oma kui õe piigale heegeldatud suvemütsikesed.

  

  

Mustriks võtsin sel korral ette My Little CityGirl’i Garden Party Hat’i. Esiti muidugi oli plaan mütsidele kaunistuseks miskeid motiive ka peale heegeldada, aga teadagi, kui viimasel minutil (suvi tuleb ju alati kole äkitselt) nikerdad ja kohe pole aega nendega tegeleda, siis paraku ideetasemele need jäävadki 😀 Aga nunnud said need mütsid niisamagi. Kasutasin materjaliks Capri Ombre puuvillast lõnga ja nr 3 heegelnõela. Mustrit täiendasin enda poolt na palju, et heegeldasin mõned read sügavuse jaoks juurde. Samas võib äärest ühe rea ära jätta, sest muidu kipub see kukla pealt keerduma.

Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.