Kollane müts – vana ja uus ühekorraga…

Vana seetõttu, et aastal 2010a kudusin seda lõnga esimest korda. Õde soovis omale sellist kevadist lotumütsi. Poest sai koos valitud kevadiselt kollane ja mõnusalt pehme lõng ning mul mõlkus meeles värskes “Käsitöös” (sügis 2010) olnud muster, mida katsetada. Blogis jäi tookord see tegemine kajastamata aga müts nägi välja selline:

 

 

Kuniks ühel väikestest õelastest õnnestus sellele näpud taha ajada ja müts hakkas hargnema. Lõng on väga pehme ja habras ning seetõttu tegelikult oli mütsiäär ka pisut liiga avaraks veninud. Nii pidasin parandamise asemel hoopis paremaks kududa uue mütsi, pisut teistsuguse. Õde andis märksõnaks, et mütsil võiks olla pisut palmikuid ja mõned aplikatsioonid. Nii sai alguse uus müts ja lõpptulemus nägi välja selline:

  

Põikipidi kootud palmikuäär peaks nüüd hoidma pehmet lõnga piisavalt väljavenimise eest.

Kalli mehe uus müts…

Asjade kaotamiseks ei pea olema laps, seda juhtub vahetevahel ka täiskasvanutel. Nii kadus aasta alguses teadmata kohta mõned aastad tagasi mehele tehtud talvekomplekti kuuluv müts ja muidugi nõuti selle asemele uut.

Mis seals ikka, tore väljakutse 😛 

Mul oli juba ammu silma jäänud Eveli Kauri  raamatust “Käsitööpäevik” üks õpetus, kuid kuna nokamütsi ideed ei suutnud ma oma mehele kuidagi maha müüa, siis tuli seda kohandada vastavalt enda lõngale ja härra soovidele. Päris kena sai teine:

Kasutasin Novita Jussi (100g=200m) lõnga ja nr 3 varrast. Soovitan seda mustrit soojalt kõigile, sest selline kõrgendatud pinnal palmik jääb mõnusalt kohev ja samas hoiab hästi vormi.

Talvised aksessuaarid…

Eelmine aasta jäigi nende tegemisega kuidagi vahele, talv sai mööda ja vajadused lükkusid edasi. Seda enam olin kindel, et sel aastal lihtsalt võtan juba varakult ette ja hakkan otsast pihta. Mis te arvate, kas esimese lume ajaks olin siis valmistunud? Loomulikult mitte. Aga see ehmatas mind tegudele küll. Esimene lumi sulab ju alati.

Krissu igatses endale pisut sellise lotuolemisega mütsi ja mul oli selle tarbeks mõnus õpetuski valmis vaadatud, mida tahtsin proovida. Puudus vaid õige tooni ja jämedusega lõng. Puhas juhus juhatas meile kätte Maxima sooduskampaanias pakutava Filati Ricci (20% villa, 30% alpakat, 50% akrüüli). See oli nii mõnus pehme ja just õiget värvi. Eveli Kaur oma raamatus “Käsitööpäevik” kasutab selle mütsi jaoks varrast 10-12, mina võtsin oma lõnga 3 kordselt ja piirdusin siiski 6-8-ga. Sellest sõltuvalt kohandasin veidi ka õpetussõnu ja valmis ta saigi. Pisut pärleid kaunistuseks ja müts osutus piisavalt igatsetu vääriliseks:

 

 

Kristoferi jaoks sai meelde tuletatud mõne aasta taguse hiti – triibumütsi – tehnika. Võtsin Isetegija Õpitoast ette Aiaiai vaba tõlgenduse ja leiutasin selle endale sobivaks. Põhivärviks must nagu tema talveriietelgi ning efekti pärast pisut juurde elektrisinist. Siinkohal kasutuses Katia Peru (40%villa, 40%akrüüli, 20% alpaka). Ma ei ole tegelikult eriti jämedate lõngade austaja, aga see on küll väga mõnus ja pehme.

 

 

Salli jaoks sai siinkohal kohandatud (materjal oli liiga paks) Susan Lawrence õpetust “Tuesday Night Cowl”. Neid kaelussalle tegin eelmisel aastal kohe mitu tükki. Kõige suurem pluss on selle juures palmikuline muster, mis ei lase sallil liialt välja venida ega ka lihtsalt paelaks kokku langeda. Lihtsalt parim idee, mida aja jooksul olen netist leidnud.

Kevadine punamütsike…

Pole siiani väga vaja olnud kududa kevad-sügiseseid mütse. Ikka on kuskil tagavaraks mõni teistelt “päritud” peakate. Sel aastal aga tundus, et Karmenile peaks miskit leiutama. Lõnga leidmine ja värvi valimine oli see lihtsam osa aga mustri osas, mida katsetada, ei suutnud kohe kuidagi otsusele jõuda. Juhuslikult aga olin ühel päeval lappamas oma vanu märkmeid ja nende hulgast leidsin kunagi Kristellale kootud ja selle järgi kirja pandud mütsiõpetuse. Ka mäletate veel seda mütsi.

Nii mõnus ja piisavalt efektne tundus see tegemine. Lisasin tookordsele lahendusele lisaks veel kahekordse sooniku, et vajadusel (no kui puuvillane niit hakkab välja venima) saaks sinna ajada ka kummi. Müts sai mõnusalt punamütsilik ja meeldis/sobis lapsele väga.

 

Materjaliks HP Garn’i Kick (50%puuvill, 50%akrüül), vardad nr. 4 ja 2

Nokatsid on moes…

Karmen sai juba eelmisel aastal õelapselt päranduseks ühe heleroosa nokamütsi. Kui eelmisel aastal pandi seda vahel kübara kõrvalt pähegi, siis sel aastal on see kohe kuum hitt. Aga et müts on na hele, siis võite arvata, milline see nägi välja pärast üht korralikku lasteaiapäeva. Võin teie elavat kujutlusvõimet tunnustada ja kinnitada, et hommikul pähe pandud ilus ja roosa nokats oli õhtuks kui mitte halli karva, siis oli selle nokal vahvad tumedad sõrmejäljed. Ühesõnaga väikese neiu kiindumus nokamütsi ja minu püüdlus vähendada ohjeldamatuid pesukordi tingis plaani heegeldada talle uus kirju ja värviküllane asemik. Minu heameeleks sai sellest uus trendikas lemmik.

  

Ühe soojaga sai uuendatud ka Kristoferi mütsivalikut. Üle-eelmise aasta punasele nokatsile lisandus nüüd natuke kirjum variant:

  

Lõngaks Katia Jamaica. Peab ütlema, et antud lõng tundus keras palju ahvatlevam. Heegeldamise käigus kuidagi pettumus tulemusest iga reaga süvenes, sest üleminekud olid kuidagi harjumatult järsud. Aga kui lõpuks müts täitsa valmis sai, siis vaatasin, et pole väga vigagi ja hakkas juba uuesti meeldima.

Suvemütsikesed…

Olen nüüd piisavalt blogimisega pidurdanud. Aeg on tehtud asjad jälle ritta panna. Seda võin juba ette öelda, et vahepealne aeg on peamiselt möödunud heegeldades ja praegu on veel samal teemal mõned asjad pooleli, kuid alati leidub sekka ka mõni päris uus avastus.

Alustuseks sai siis nii oma kui õe piigale heegeldatud suvemütsikesed.

  

  

Mustriks võtsin sel korral ette My Little CityGirl’i Garden Party Hat’i. Esiti muidugi oli plaan mütsidele kaunistuseks miskeid motiive ka peale heegeldada, aga teadagi, kui viimasel minutil (suvi tuleb ju alati kole äkitselt) nikerdad ja kohe pole aega nendega tegeleda, siis paraku ideetasemele need jäävadki 😀 Aga nunnud said need mütsid niisamagi. Kasutasin materjaliks Capri Ombre puuvillast lõnga ja nr 3 heegelnõela. Mustrit täiendasin enda poolt na palju, et heegeldasin mõned read sügavuse jaoks juurde. Samas võib äärest ühe rea ära jätta, sest muidu kipub see kukla pealt keerduma.

Kristella mütsi uus tulemine…

Laps nurises juba ammu, et mütsi peab liiga palju sättima. No ju see mustriosa oli siis na palju kitsam, et tõstis mütsi ülesse. Egas miskit, teeme siis uuesti. Aga et avastamisrõõm mulle alles jääks, siis ei teinud enam samasugust vaid võtsin miski muud ette. Proovisin lihtsat ja efektset triibumütsi, kuid antud juhul tekitas triibuefekti lõng ise. Värvimängu  paremaks esiletulemiseks ja rõhutamiseks heegeldasin sinise jupiga ääre üle ja tegin sinna väikesed sakid. Lõngaks ikka Novita Puro, värviks Revontuli.

Ühe soojaga sai tehtud ka sall. Selleks leidsin Krentu blogist hea vihje  Strikkelise Baktusele, mis on kaelas tõesti nii mugav kui räägitakse.

 

Nüüd siis said kõik kolm ostetud lõngatokki uue elu – 1 tokk sõrmikuteks, 1 tokk mütsiks ja 1 tokk salliks.

Valmistume talvekülmadeks…

No ma ei saa aru, miks minul alati talvekülmad üle öö saabuvad. Sel aastal jälle. Nii ma siis olengi nüüd kolm päeva mütse kudunud.

Kõigepealt müts abikaasale. Kolm aastat tagasi sai mehele kootud müts ja sall. Nüüdseks oli müts nii välja veninud, et suisa keerles peas. Nii siis võtsin kätte ja harutasin mõlemad ülesse, et lõngale uus elu anda. Uut mütsi alustades võtsin ette sellise õpetuse, kuid kuna minu lõng ja vardad olid peenemad, siis tuli seda omaloominguliselt kohandada. Kui müts valmis, soovis mees sellele tagasikeeratavat äärt lisaks. Egas miskit, korjasin äärest silmad ülesse, tegin ühe pahempidise rea keeramisekoha paremaks hoidmiseks ja kudusin siis paraja jupi soonikut lisaks. Lõpuks sai omanikku ja mind rahuldavaks tulemuseks selline müts:

 

 

Järgmisena sai ette võetud müts Kristellale. Sel aastal sai talle ostetud uued talveriided ja needki on eelmistele sarnaselt lillat värvi, kuid pisut teist tooni. Mütsile olid lapsel järgmine nõudmine: “ma tahan kõige tavalisemat mütsi ilma tuttide ja kõrvadeta, no sellist normaalset”. No ma siis üritasin :P… kavalusega endale ka põnevust tekitada :D. Nimelt jäi mul Tallinnas käies Veimevaka poes silma sellistes mõnusates erksates toonides Novita Puro lõng, aga kuna jämedamad lõngad kipuvad hiljem pisut rohkem venima, siis mustriks proovisin põimitud soonikut. See hoiab mütsi mõnusalt paksuna ja Krissule meeldisid need tekkinud “sitikad”  ka. Lõpptulemusena siis mõlemad rahul – Krissu sai oma lihtsa mütsi ja mina sain jälle miskit uut proovida.

 

 

Viimasena ootas sooja mütsi poja Kristofer. Juba eelmisel aastal oli plaan talle kududa nokaga talvemüts. Ikka selleks, et lumehelbed taevast alla liueldes silma ei potsataks. Kaelussalli Maasikmari õpetuse järgi jõudsin tol korral valmis kududa, kuid müts jäigi tegemata. Ju siis oli liiga soe talv, et karjuvat vajadust ei tekkinud 😛 Eelmise aasta kombekas jäi kevadeks küll juba väikeseks, kuid sel aastal ostsin uue just nimme samade värvidega, et mütsiplaan siiski teoks saaks ja ka sall kasutusse jõuaks. Siin need siis nüüd ongi:

  

Materjaliks on kunagi õele kootud kampsunist üle jäänud Susanna lõng, noka monteerimisel on snitti võetud Mannu õpetusest. Mu meelest sobib kombeka juurde täitsa hästi ja mis peamine – lapsele meeldis.

Tänaseks on kõik, kuid lumi võiks veel oodata, sest mees ja Kristella ootavad endale veel salle ja sõrmikuid, Karmenile peaks kindad kuduma ja ehk ka ühe kaelussalli ning Kristoferile võiks ühed sokid kududa.

9. august 2009

Aeg jälle üks kokkuvõte vahepeal toimunud tegemistest kirja panna.

Kui eelmises postituses näitasin ära juba ühe lapse suvise peakatte, Kristoferi nokatsi, siis järgmisena sai ette võetud kübarake Karmenile:

 

Vanemale tüdrukule sai sel aastal pearätik tehtud. Ma pole siiani eriti miskit motiividest heegeldanud, sestap kasutasin võimalust ja katsetasin ära. Omalt poolt sai mustrisse lisatud suuri seemnepärleid.

 

Kunagi oli plaan sellest üksikust suurest orhideeõiest teha pisike kimbuke, milles ikka nn roheline ka pärlitest, kuid siis oli järsku kiiresti-kiiresti vaja väikest meelespidamise kingitust ning nii pidin leppima ka lihtsama lahendusega.

Järgi sai proovitud uues värvikombinatsioonis roos. Põhivärviks selline tumetumepunane ja äärerant on seesama tumepunane hõbedaläikelise viimistlusega. Tegelikkuses jäi õis rahumeelsem, pildi peal kuidagi äär liiga plingib.

Juunikuusse jäid veel ka mõned kõrvarõngapaarid. Teile on näitamata vast sellised värvikatsetused:

 

Siis aga sai ette võetud veel üks mütsike õe kahekuusele tirtsule. Selle ma kudusin, sest na pisikesed ju peamiselt lamavad ja kude tundub mulle pehmem kui heegeldis. Võtsin ette ühe klaasialuse mustri kunagisest Ilutegijast ja hakkasin sealt sobivalt edasi aretama. Esimene müts sai selline:

Justnimelt esimene, sest ma tegin teise veel. Kaugjuhtimise teel on ju kole raske miskit leiutada ja tuli välja, et etteantud mõõtude järgi müts kippus ikka tiba väike olema. Eks siis tegin uue 🙂
Pea peal on sama lilleke, lille ümbritsevad rombikesed on nüüd juba pisut korrektsemalt kujundatud ja lisaks tegin allapoole ka veel mõned üksikud rombid. Nii sain ilusti ja sujuvalt igale vardale veel ühe vajaliku silmuse juurde aretada ning ehk andsid rombid kasvamiseks venivust ka juurde.

Ja lõppenud on ka järjekordne koolikursus. Sel korral oli teemaks Victoria tehnika ehk paralleelsete ridade tehnika, kuidas keegi parasjagu armastab seda kutsuda. Et tegemist on minu lemmiktehnikaga lillede tegemisel, siis ootused kursusele olid hoopis teised, kui puukooli puhul. Olen ju ise palju enda jaoks vajalikke töövõtteid leiutanud ning avastanud seejuures erinevaid nippe ja knihve. Suur oli äratundmisrõõm, kui avastasin, et  olen täitsa õigel teel – ka meid õpetav oluliselt kogenum tegija kasutab täpselt samasid töövõtteid. Juurde sain ka mõned uued nipid, mida lihtsalt siiani polnud veel vaja avastada olnud, kuid peamine, mis hea enesetunde sellest kursusest andis, oli õhkkond. Mõnus oli arutleda erinevate ideede või mõtete üle inimesega, kes on minuga ühel lainel ja ka minust kogenum.  Sellest kursusest siis sündis samuti kaks tööd. Esimene töö oli erinevate töövõtete harjutamine ja valminud detailidest panin mina kokku sellise oksakese:

ning teiseks siis eksamitöö – liilia

11. juuni 2009

Sel korral siis pisut pikem postitus, et tehtud asjadega jälle järje peale saaks ja hing ning mõtted oleks valla uutele tegemistele.
 

Viimases postituses mainisin äratundmisrõõmu Tintsiku rõngameisterdusi nähes. Seejärel peetud vestlused MSN-is ja jagatud elevus pani mul hirmsat moodi sõrmed sügelema ja ajusoppidest tulid välja mõttes mõlkunud ideed, mida olin juba varem tahtnud proovida. Eks kui sügeleb, siis kõikse parem rohi selle vastu on sügamine. Esmalt proovisin ära sellise asja nagu Danish Knot – mõnusad pisikesed sõlmekesed, mille tegemisest ja õnnestumisest oli hea tunne terveks õhtuks. Lõppviimistlusena panin nad kõrvarõnga konksude otsa.

 

 

Teine asi, mida katsetada tahtsin oli mustade rõngastega Shaggy Loops’i. Olen seda tehnikat varem kasutanud hõbedaste rõngastega kombineerides neid erivärvi seemnetega (hõbe-punane, hõbe-oranž, hõbe-helesinine ja tegelikult ka hõbe-fuksiaroosa, kuid sellest pole esinduslikku pilti, sest kadus liiga kiiresti käest). Sel korral tahtsin siis proovida musti rõngaid kombineerides neid kuldsete ja hõbedaste metallikseemnetega. No selline klassika 🙂 Tulemus sai just nii mõnus, kui arvasin välja tulevat:

  

   
                   

Laadal pusisin veel paar keed, kuid neist pole täispikkuses pilte veel, kuna andsin oma asjad mõneks ajaks Pärnusse õe hoole alla. Lähivõtted on neist sellised:

 

 

Küll aga sai kodus lõpetatud üks teine laadal alguse saanud kee. See sai selline:

   

 

Eelmisel kevadel kargas õele Lea1-le pähe idee, et mis oleks kui läheks ka oma lilledega Türile lillelaadale. See oli selline vahva uitmõte. Hoopis reaalsemaks sai see aga jaanuaris, kui otsustasime selle hullu idee teoks teha. Eks siis sai vaikselt muude toimetuste kõrvalt nokitsetud pisut lilledetaile teha. Kindel tahtmine oli teha rukkililli, viljapäid, moone ja karikakraid, lisaks lemmikuid hiliseid nartsisse ning aasta alguses lisandus veel ideedesse lumikellukesed, kevadesse just parasjagu sobivad. Või no tegelikult oleks veel tahtnud palju erinevaid asju teha, aga aeg on see, mis piiranguid teeb. Lisaks sai veel laadakaubasse ussikaelakeesid ja –patsikumme, rõngastest ehteid ja lipsupatsikumme. Algaja laadataja, nagu ma olin, stressasin palju selle pärast, et kaupa vähe. Tegelikkus aga näitas, et olin üle pingutanud. Eelmises postituses on mõned pildid laadakaubast ja nn soojenduslaadast Paides, kuid siinkohal veel üks pilt Türi letist (minu, Lea1 ja Drexi) ja paar ilusat võtet Tintsiku fotokast. Tal on kindlasti seal veel ilusaid klõpse, aga ta ei raatsi neid näidata veel 😛 

 

Lisaks laadalillede nikerdamisele sai täidetud üks tellimus:

 

Pärast suurt laadavärki sai üle terve igaviku kätte võetud heegelnõel ja heegeldatud selle sõna otseses mõttes (mitte ussitatud noh :P). Tegin seda päris suure mõnuga. Valmis veel üks tiigrike. Loodan, et selle saanud laps, tundis sest rõõmu.

Ühe soojaga sai ka poisile sellesuvine nokats heegeldatud. Oli teine na õnnelik, et käis terve õhtu toaski mütsiga ringi.

 

Ja nüüd miskit päris uut minu jaoks. Kui Tsunaami käib pärlikoolis ja üllatab meid tihtipeale uute ilusate kaelakeedega, siis minul on ka netiavarustes üks salapaik, kus ma käisin koolis – puukoolis. Siin on minu eksamitööd:

  

 

Kasel on kõrgust 45 cm, laiust 22 cm; bonsail on kõrgust 19 cm ja laiust 29 cm maksimaalselt.
Tean, et need pole ideaalsed ja on palju, mida järgmisel korral oskan paremini teha ja kavandada ning milliseid vigu vältida. Kooliskäimine käis kohati ajapuudusel üle kivide ja kändude, kuid ma olen rahul, et selle ette võtsin ja see kogemus, mis sain, on lihtsalt hindamatu. Nüüd oleks lihtsalt vaja leida puukestele oma koht ja uus kodu, siis võiks vast ka uusi katsetusi selles vallas ette võtta.