5. juuni 2008

28. sept. 2009

Et siis, mida me küll tegime terve eelmise kuu…
Alustame vast sellest, et aprilli lõpus sain ühe kiire ussitellimuse hõbe-mustas kombinatsioonis, kuid mustriks sama, mis viimati esitletud kuldmustal komplektil. Kribinal-krabinal, näppudel nobedail sai soov teostatud, kuid enne veel rahustasin oma uudishimu ja rahutut hinge ühe uue must-valge kombinatsiooni proovimisega.

mustvalge2a mustvalge2b

musth6be1 musth6be2

Just parasjagu enne maalesõitu saabus Krissu kunstiringist oma värvikirju klaasvaagnaga, mille ta tahtis vanaemale-vanaisale pulma-aastapäevaks kinkida. Vat see oli jälle üks hetk, kui laps suutis mind täiesti õhku ahmima panna. Jube ilus ja vinge vidinas oli see. Pildiga selle edasiandmine on muidugi juba teine asi. Vaadake neid hädiseid võtteid ja arendage teemat fantaasiaga edasi, siis saate alles aimu asja tõelisest powerist.

 

 Maal sai ära lõpetatud üks mu lilla märtsispektritöö. Häbi-häbi jorutajale, kes lasi asjal nii viimasele minutile jääda, et “vahelehüppajad projektid” suutsid selle õigest ajagraafikust üldse välja puksida. Valmis sai topeltspiraaliga käekee ja kõrvarõngaste komplekt:

lillatopeltspiraalk6rv

Lisaks katsetasin õe rõõmuks helesiniste rõngastega trizantini:

helesininetrizantinekomplekt

Tagasi koju naastes aga korjasin arvutiekraani kõrvalt kokku oma valmisnokitud helelillad orhideedetailid, tegin mõned lisaks ja panin kokku sellise õie:

Mul on selle õiega veel tegelikult üks edasiarendamismõte olemas (vajab sobilikku lisastaffi), seega saate te kunagi seda siin teemas veel näha.
Ja siis tuli emadepäev 😀 ja laste kaardid ja lilled ja kingitused….

 

ja vanaemale saadeti ka postiga kaart

 

Minu poolt vahepalaks pisut heegeldamist: poja sellesuvine nokats sai sinine ja lennukiga…

 

 

…mille peale avaldas Kristella ka soovi omale nokatsit saada. Eks näis, miskit punast on juba teoksil ja Karmen on meil veel puhta mütsitu. Vaja ikka neid vahepalu tihedamini teha 😀

 
Põhitegemine aga oli sel kuul jälle rõngamaailmas. No sai mokaotsast lubatud ka miskit natuke sinna Valga laadale teha ja vat kui tegemiseks läks, siis tundus, et äkki see ongi see koht, mille järgi enda jaoks teha otsust – pusida vahel hobikorras ja enda tarbeks (kingitusteks noh, ma ju ise väike ehetekandja) või oleks ikka laiemalt ka asja vastu huvi ning ostjaskonda. Igatahes püüdsin kasutada oma koduste rõngavarude võimalusi ja kombineerisin kokku mõned keed, komplektid ja paraja hunniku värvilisi mobiiliripatseid. Eks siis näis, kuda läheb ja mis see kogemus mulle ütleb.

amberbyzantinekomplekt kuldnemobiusflowerkomplekt

mustpunanebyzantine mustpunaneolivinebyzantine

mustrohelinevenivzigzag moblacelticstar 

moblajapdaisy

Lõpuks üks kee ka kingituseks. Need edenevad ja valmivad kuidagi palju lihtsamalt 🙂

eriabarrel

Nüüd aga, mil olen kätte saanud oma kauaoodatud beebiroosa ja otsalõppenud hõbedase traadi, hakkan pisut jälle lilletama.


13. november 2007

24. sept. 2009

Pole ammu näidanud miskit Krissu tegemistest. Täna parandan vea ja näitan teile mõned tema klaasitööd, mis ta kunstiringis on valmis nikerdanud. Pildid pole praegusel pimedal ajal kõige paremad, aga mingi ülevaate peaks ikka saama. Kõige esimene näpuharjutus ja minu totaalne lemmik on selline väike juhuslik kokkusulatus:

Pean plaani seda omale nuruda ja kuidagi kaelakeeripatsina kasutada.

Järgmiseks on miski selline tehnika, kus klaasist on sulatatud raam, selle sisse paigutatud klaasikillud ja siis viimased miski möksiga fikseeritud:

Kolmas töö on selline mummuline – aluspinnaklaasile on pandud tillukesed klaasitükid, mis on siis mõnusalt mummuliseks pinnaks sulanud:

Ja siis veel üks värviliste klaasitükkidega mängimine:

Miskit on tal veel aga mulle ei näidatud, ju äkki saan miskit sünnipäevakingiks 🙂
Ise aga olen pusinud päris mitme asja kallal, milledest üks pojekt vedeleb siiani oma aega oodates riiulil. Lisaks poja sokkide kudumisele ja  IT-lapiteki lappide heegeldamisele on teostatud kaks suuremat projekti.
Esimene neist võiks mahtuda peakirja “lapse sünnipäev” alla. See sai alguse sellest, et Kristellal oli sel aastal plaanis pidada sünnipäeva ka oma sõbrannadega. Kutsete kaunistamiseks oli Krissul idee kasutada pärleid ja liimipüstolit. Mina püüdsin ideed pisut konkreetsemaks muuta ja pakkusin välja pärlimotiivid. Esimese neist tegi Krissu ise valmis, teised nokkisin aja kokkuhoiu mõttes ise:

Et plikad olevat minu pärlinikerdustest koolis vaimustuses, siis otsustasin auhindadeks sünnipäevamängudes rõhuda ka nendele (ikka kindla peale minek siis ju ;)). Alustasin lihtsast tamiiliga punutud kalakesest (1). Siis aga langesin vahepeal juba masendusse, sest planeeritud patsikummid ei tahtnud kuidagi välja tulla.
Järgmisel hommikul lappasin ideede otsingul jälle raamatuid ja miskil hetkel avaldas Krissu arvamust, et käevõrud pidavat ka vägagi IN olema. Mul kohe hea meel ning võtsin nõuks ühe lillekestega käevõru (2) punuda. Selle valmimine aga sütitas Kristellatki tegutsema ja õhinaga joosti riiulilt oma aastatagust poolikut põimimistööd otsima. Korraks leidiski aga siis suutis selle nii käest ära panna, et kohe oli ära pandud :P. Seega alustati otsast päris uut ja 1-2-3 oli punakuldne käevõru (sellest teen pilti niipea, kui Krissu selle oma toasegadikust üles leiab :P) valmis. Mina püüdsin samal ajal ühele pärliussi proovijupile koralle külge nikerdada, et valmiks veel üks ripats (4) kas siis mobiilile või jopeluku külge või kuskile veel kolmandasse kohta. Krissu hoog polnud veel raugenud, seega soovitasin tal auhinnaks ka üks käevõru punuda. Mängides rohelise ja sinisega kuid sama skeemiga valmiski veel üks käevõru (5). Lisasin omalt poolt kolmandagi (6), sellise õrna ja tagasihoidliku.
Kuna seltskonnaga oli liitumas ka üks poiss, siis nikerdasin ühel öösel näpuga järge ajades miskit neutraalset – tamiiliga punutud konnakese (7). Oi, mulle on need tamiilipunutised hullult meeldima hakanud. Arvutisse on nüüd posu selleteemalist materjali ka salvestatud, seega tulevikus võib mu katsetusi sel alal veelgi näha.
Katsetamata olid veel mõned uued liblikamustrid, mida oli plaan kinnitada klambritele. Siiski leidsid nad oma koha hoopis patsikummil (8 ) ja prossinõelal (9).
Sellise valikuga siis piirdusimegi. Igaüks sai endale auhinna valida ja kõik olid õnnelikud 😀

Lisaks veel sama projektinime alla oma üritamise Krissule müts tema õigeks sünnipäeva päevaks valmis saada. Pisuke hilinemine siiski oli, kuid reedeks oli müts valmis:


Teine projekt, mis siis vahepeal teiste tegemistega hakitud sai, oli praegu [url=http://www.isetegija.net/phpBB2/viewtopic.php?t=6754]pakutaval oksjonil[/url] olev jõulupärg. Registreerides omale aega oksjoniteks oli mul kindlalt üks idee olemas, pealegi veel väga jõululine. Teostus muidugi nii kindel polnud, seega sai ikka päris palju variante enne ära proovitud, kui leidsin kompositsiooni, millega võis rahule jääda. Nüüd on vaja vaid loomingujääkidele rakendus leida.


15.september 2007

24. sept. 2009

Projekt “lapse mobiil”

Eesmärgiks: vaja teha mobiilikott, mis oleks edev (no sai kunagi ikka lubatud oma lapsele ka pärlitest mobiilikotti), aga mitte liialt karjuv (seetõttu sai pärliteks valitud hõbedase läikega seemned, mis päevavalguses on sellised hallikad aga lambivalguses saavad suurepärase sära ja kuma) ja peamine, et tal oleks piisav kaitsefunktsioon ning kindlalt kaelas (suve jooksul õnnestus lapsel mobiil kolm korda asfaldi peale kukutada tavalise mobiilikaelapaela otsast, see tõi kaasa klaasipurunemise. Sel korral saime mobiilikesta vahetusest abi, kuid järgmisel korral võib puruneda ka juba ekraan).
Minu isiklikud soovid siit kõrvalt oli selgeks teha pärlitega heegeldamine – pärliuss tundus piisavalt tõhus mobiilikoti paelaks ja tamiiliga kotipunumisel mul ei meeldinud see ohjeldamatu otste peitmine. Samuti tahtsin ära proovida korallid ning mobiiliripatsina mõlkus meeles miski lapsepärane tamiiliga punutud loom.
Vat sellistest asjadest sai siis idee genereerimisel lähtutud. Tegutsemisind käis üles-alla mööda kivisid ja kändusid, sest nii paljude uute asjade katsetamisel tuleb ikka vastulööke ja laiskus nende ületamisel venitab projekti valmimist. Aga nii ta tavaliselt ju ongi, et kui lõpuks asjast siiber saab, siis võtad kätte ja teed asja lihtsalt ära, et uut projekti saaks alata.
Tulemus sai selline (esimene pilt lambivalguses, teine päevavalguses):

Pärliussi tegemisel sai katsetatud hulgim erinevaid mustri ja värvikombinatsioone (nendest juppidest oleks nii mõnegi käevõru, kõrvarõnga või võtmehoidja saanud), kuid kuna mul oli punaseid seemneid ainult üks pakk ja pelgasin materjalipuudusesse jääda, siis harutasin kõik ülesse. Vaja oli sisse tuua teine värv ja vat seda tasakaalu ma siis otsisingi, et asjad ikka kokku sobiks. Esialgu oli ikka plaan kasutada lillemustrit, kuid kuna ma ise alles mustrite tegemisel koba, siis vajalikku värvitasakaalu oli lõpuks lihtsam saavutada diagonaalse triibuna. Linkidest võiks antud teema puhul soovitada järgmiseid:

 http://www.beadpatterncentral.com/tubewelcome.html

http://www.perlenhaekeln.de/index.php?id=4

http://www.beaddust.com/haekeln/haekeln.html

Kotti proovisin samuti heegeldada nn aassilmustega nagu pärliussi, kuid see oli pisut kange värk sellise suurema asja jaoks ja välja ei tulnud miskit. Seega sai proovitud ja tehtud kinnissilmustega hoopis. Nii jäi ka kena ja otse mobiili vastas heegelniidine pehme pind tundus ka hea olevat.

Koti kinniselapakas sai siiski tamiiliga punutud, sest edasi-tagasi heegeldamist ma ilusa pärlipinnaga siduda ei mõistnud. Kasutasin punumiseks nn ruutpistet (square stitch) ja mustriks ikka sedasama ussidiagonaali.

Kinniseklapi otsa meisterdasin korallikesi. Minu eeskujuks oli siin Varvara õpetused.

Järgmine väljakutse oli muidugi ripatsi tegemine. Alustuseks muidugi see, et kodus polnud selleks otstarbeks praktiliselt mitte mingit materjalivalikut. Seega võtsin lihtsalt ette Tiimari valged plastpärlid, mille kunagi lumehelvestele mõeldes muretsenud olin, miskit leidsin ka silmadeks ja alustasin joonise peal näpuga järje ajamist. No tuli ju välja küll teatud maani, kuigi tundsin puudust arusaadavas keeles olevatest vihjetest (kasutasin õpetust miskite hieroglüüfidega raamatust). Takistused tekkisid siis, kui oli vaja keha nikerdama hakata ja joonis na udune oli, et mitte ei saanud aru, kunas ma kutsikale jalgu alla ühendama hakkan. See võttis isu kohe mitmeks õhtuks ära aga nagu ma juba mainisin, kui uus projekt juba terendab ajusopis, siis tekib tahtmine asi lihtsalt asi kätte võtta ja lihtsalt kaela pealt ära saada. Nii valmis ka lõpuks minu pisike kutsikas:

Kuna kutsa sai esiti nii valge-valge, siis nikerdasin talle ühe punase lipsu ka kaela. See siis näha viimasel pildil.

Mis siin ikka lõpetuseks öelda – püstitatud eesmärgid said täidetud, enesel juba seetõttu rahulolu projekti valmimisest ja eks laps oli ka ikka tulemusest üpris sillas.
Täna on meil küll õunapäev (mees ja lapsed läksid ämma-äia juurde õunamahla tegema, mina korjasin kotitäie puu otsast ja hakkan kompotti tegema) aga õhtul saab juba uut projekti ajatada 😀

Ahjaa, peaaegu oleksin unustanud oma vana võla. Mäletate, suvel kunagi nn laulupeo postituses sai mainitud suvemütsi, mille pilti lubasin hiljem näidata. Siin see siis on:

Pea peal alustuseks jälle ühe linikumustrisüdamik, siis pisut hõredat võrku ja äärde minulikult päikese eest kaitsev äär ning lõpuks Krissu soovi järgi natuke vallatut lokitamist.


17. juuli 2007

24. sept. 2009

Et siis katsuks jälle järje peale saada omadega.
Kõiksepealt sai tehtud pojale nokats. Eelmisel suvel tehtu ju kadus teadmata suunas kuskile (kahtlustan, et ta poetas selle suvilas põranda soojustamisel kuskile laudade alla andes asjale oma panuse 😛 .

Paar tüdrukute kübarat sai ka linikumustrist algatatud aga neid näitan mõnel teisel korral.

Minu laps käis ka sel aastal tantsupeol ja et nad seal üksteisel proovides ikka silma peal saaksid hoida, tehti tüdrukutele ühesugused seelikud. Meie oma koos väikeste lisavidinatega (pean siin silmas siksakpaela nii allääres kui vöökohas) sai selline:

Üks vana riiuliprojekt sai ka kätte võetud ja ära lõpetatud. Või õigupoolest, kui aus olla, siis oli see mul kunagi taskuprojekt (kui poissi potile harjutasin, siis oli seal kõrval istudes hea see kleiditaskust välja võtta ja rida või kaks nokkida). Tegemist on Kristella kaelaskantava rahakotiga. Heegeldatud on see iirisest, kinnissilmustega ja nr 1 või 1,25-se heegelnõelaga. Nüüd vist saate aru, miks nii väike asi jääb riiulisse seisma. Aga jah, kuna eelmine rahakott katki läks, siis oli vaja nüüd see valmis teha, seda enam, et tantsupeole oli just kaelaskantava rahakotiga mugav minna.

Kui kiired tegemised enne tantsupidu lõpetatud, siis sai natuke jälle lillekesi katsetatud. Uueks valikuks olid tumedaõielised võõrasemad, sest just sellise sooviga tuli kolleeg mu juurde. Mustreid oli mul olemas selle kohta kaks. Esimesena sai katsetatud Nancy Lee Binkley õpetust. Temal oli see õis muidugi nelja erineva tooniga tehtud, minul sellist valikut siniseid paraku polnud. Seega kombineerisin kahe värviga. Õppisin paar uut nippi ka juurde ja tulemuseks sai selline kahe õiega varreke:

Tellija jäi väga rahule ja nagu mokaotsast poetas, et ei tea, kas mul neid seemneid seal kodus veel jagub. No miskit mul ju ikka veel on :). Seega sain kohe uue tellimuse. Sooviks oli miskit roosat tooni, lillesort jäeti konkretiseerimata. See mulle just sobis, sest sain siis jälle katsetada miskit sellist, mis hinges kripeldamas, aga pole jõudnud veel proovida. Valikuks olid sellise õhulisema olekuga väikeseõielised roosid. Kuna ma ei suutnud otsustada, milline roosa selleks kõige paremini sobib, siis tegin olemasolevatest toonidest igaühest ühe. Nikerdamise tulemuseks sai selline kimbuke:

Paralleelselt roosikimbuga püüdsin aretada värvipaki isetegemise osa. Selleks puhuks kummitas mul ajusopis kaks ideed. Esiteks ei andnud mulle rahu see, et jäi katsetamata võõrasemade teine õpetus ja teiseks tundis Tintsik puudust mobiilikotist. Alustasin esimesest, kui aeganõudvamast ja konkreetsemast ideest. Värviks oli sedakorda kollane. Teise varre puhul tõin siiski sisse pisut rohkem ka sinist lootes, et saaja ei pahanda sellise omavolitsemise pärast. Kasutasin siis seekord õpetust raamatust “Tsvetõ is bisera” (Maria Fedotova, Galina Valjuh) ja sain tulemuseks väikesesse vaasi pisut lilleilu.

Projekti lõpptähtaeg hakkas lähenema aga ma ei tahtnud ikka loobuda teisest isetegemise ideest. Pärlitest ma seda niiväga enam teha ei plaaninudki (esimese hooga oli plaan katsetada miskit sarnast nagu õelapsele tegin aga teiste mustritega) aga esiplaanile oli kerkinud üleeelmisel suvel tekkinud idee, kui toimetasin aias ja tundsin puudust lahendusest, kuidas saaks mobiili mugavalt enda ligi hoida, isegi siis kui mul puuduvad taskud ja seljas on võib-olla ainult päevitusriided. Kaelas tolknev pael ei tundunud eriti praktiline lahendus, küll aga hakkas mõte arenema miski vöölahenduse poole. Suvi möödus ja nagu elu näitab ka teine ja peaaegu kolmaski… :D. Idee aga polnud kuskile kadunud ja ootas ajusopis kükitades oma aega. See aeg saabus…küll mitte minu jaoks aga Tintsiku jaoks küll. Loodan, et talle see lahendus ka kasutuskõlbulik tundub. Materjaliks kasutasin puuvillast lõnga, millega heegeldasin üle võtmerõngad ja mõningad südamed (Tiimarist pärit kaup). Kinnituseks lihtsad heegeketist paelad (no vingemaks lahenduseks ei jagunud enam materjali, sest tõesti viimse mm-ni sai antud lõngajääk ära kasutatud). Vöö külge heegeldasin sidrunimustrit (pärit raamatust “200 heegeldatud ruutu”) kasutades mobiilikotikese, mille kaunistasin pisut seemnepärlitega. Kinnituseks sai ka kasutatud ühte suuremat pärlit.

Tintsiku poolt veel lisaks üks lähivõte:

moblakott

Krissu on aga viimasel ajal suhteliselt laisk olnud. Värvipakigi pärast jagelesime siin, sest idee panime pärast tantsupidu kohe paika aga teostust hakkasime ikka aretama alles viimasel päeval. Sirtsu pakki sai siis Hama nuppudest tehtud üks tuhkatriinu kinga kujuline võtmehoidja ja väikese linnukese kujuline pross (algselt oli mõeldud see külmkapimagnetiks aga viimasel hetkel ei suutnud ma kuidagi oma selleks mõeldud magneteid üles leida), lisaks tegime valgele süstikule pisut salvrätitehnikas lillekesi (paki värv oli ju helesinine aga sinist süstikut polnud kuskilt võtta). Lisaks panime paki sisse minu poolt kootud helesinise nn Kreysy lillekese. Minul jäi see tookord oma aega ootama, sest valik osutus kinnastel tumesinise kasuks, kuid usun et sinisefännist Sirts leiab sellele oma hea koha. (siinkohal kommentaar talle: need lõngasabad õielehtede otsas polnud mitte laiskusest sinna jäänud vaid nendega saad lille paika kinnitada, täiesti piisab kui kinnitad selle keskelt ja siis iga õielehe otsast). Piltidega on siinkohal aga kehvasti, sest saatsin oma fotoka õega reisile. Jään lootma Sirtsule, ehk õnnestub tal siiski see pisku näputöö pildile püüda, siis saame seda siinkohal visuaalselt ka esitleda.


13. november 2006

23. sept. 2009

Meie issi sai eile Kristellalt järgmised kingitused:
1) kaart – koolis üheskoos meisterdatud, see pluus on volditud ja siis kaardile liimitud

2) pilt isast – joonistatud koolis

3) lilled – kodus nikerdatud, õpetuse leidis ta miskist vanast Puhhi ajakirjast

Mina püüdsin ajastada isadepäevaks mehele uut talvekomplekti: mütsi ja salli. Vana oli tal ikka täitsa ajast ja arust (ostis mütsi vist siis kui Kristella sündis s.o. 7 aastat tagasi). Aga nagu ikka nende planeerimistega on –  kõik läheb teisiti. Kuna talv saabus na üleöö, siis mütsiga patseeritakse juba pea kaks nädalat ringi aga sall sai valmis alles eile hilisõhtuks.

Mütsil on kasutatud palmiksoonikut 2:1 rütmiga, palmikukeeramised üle rea. Kuna soov oli saada ikka paks ja tuult mitteläbilaskev müts, siis sissepoole sai kootud pool numbrit peenema vardaga 1:1 soonikvooder. Sall on 16cm lai, 142 cm pikk, kootud 2:2 rütmiga palmiksoonikuga, keeramised igal real.

Ja kui ma laupäeva õhtul olin sellest sallikudumisest tüdinenud, siis võtsin ette ja teostasin hoopis ühe jupike aega peas mõlkunud idee – meisterdasin “vaese mehe” pärlisorteri – maksumus hetkel 14 eeku. No tegelikult tuleb kiiremas korras veel üks teha, sest 6-7 sorti jäi veel välja ja nädalalõpus toob õde mulle hunniku Helmehaldja seemneid juurde. Piltidest viimane on na udune seepärast, et unustasin selle võtte esiti ära ja pärast siis üritasin aknalaualt viimast loomulikku valgust püüda.

Idee sai alguse sellest, et tikutopsist oli hästi mugav ja mõnus seemneid nõelale/traadile lükkida. Muudkui aga toksid teatud nurga all (see võib-olla isegi sarnaneb nõelviltimisele kuigi vist teine kaldenurk nõelal) ja pärlid ronivad ise üles. Teisalt aga oli vastik otsida õiget tooni, sest tikutopsid ju ei paista läbi. Nii siis saigi soovid/vajadused kokku pandud. Kleepisin kokku tikutopsid 20 kaupa. Nii on ta mugav pihku võtta kui teinekord on vaja miskit transportida, ka raskus on optimaalne. Karbi külgedele sai kirjutatud pärlite koodid (colibryl, tsehhikatel) ja teistel lihtsalt päritolu, kust ostsin (Tiimari, Kangadzhungel).

Eile öösel aga võtsin ette ühe kilbiku proovimise. Kuna kasutasin colibry seemnehelmeid (nr 11), siis sai ta küll selline eriti miniatuurne aga ikkagi niiiii nunnu. Mõtlen nüüd, et kas hakkan seda võtmehoidja külge aretama või jätan niisama kuskil arvutinurgal hoidmiseks/imetlemiseks.


8. november 2006

23. sept. 2009

Täna oli Kristella sünnipäev ja nagu lubatud, esitlen ma nüüd oma salaprojekti tulemusi.
Siin ta siis on:

Leidsime nukuvoodi suvel eelmise omaniku träna seest, kui suvilat koristasime. Nüüd mees värvis selle ära ja mina tegin sisse madratsi, padja ja teki.

Teki näol on tegemist minu esimese lapitekiga. Hea oli ära proovida kõik vajalikud nüansid, mis ehk kunagi ka suuremate tööde puhul vaja peaks minema. Eks ta veel harjutamist taha muidugi. Kasutasin raamatut Oro, Saarso “Lapitööd” ja soovitan soojalt seda igale algajale. Minu arust väga väärt raamat.

Lisaks sai veel tehtud soojad riided nukule – nagu päris, kuid kuna tegin need ühekordse lõnga ja peenikeste sukavarrastega, siis on nad parasjagu 38 cm nuku mõõtu. Sellel nukul polnudki varem ühtegi muud riiet kui ainult kombekas, mis tal seljas oli, kui see paari aasta eest lapsele koos nukukäruga kingiti.

Kindad mõtlesin küll esiti teha ilma pöialdeta nagu beebidele tavaks, kuid nuku pöidlad olid na imelikult püsti, et ei jäänud muud üle.
Sokkidel katsetasin lühikeste ridadega kanda. Ei jäänud sellega rahule. Tulevikus vist jätkan ikka kannalaka süsteemiga sokkide kudumist.

Sellise mütsi kudusin kunagi ka Kristellale, kui ta pisike oli. Temal oli tuti otsas pisike kelluke, nagu neid jõuluaegsetes heategevuskampaaniates müüakse. Igatahes lapsele hullult meeldis see. Praegu siis tahtsin lihtsalt tegemise meelde tuletada, kohendada ja kirja panna, sest plaanis üks sedasorti müts ka poisile kududa.

Kampsunil panin jooksma sama palmiku, mis kinnastel-sokkidelgi on kasutatud ja kaunistuseks katsetasin Epsteini raamatust imelihtsat kootud lillekest. Väga armas jäi see igatahes ja tulevikus raudselt kasutan kaunistuselemendina veel.
Pükste kohta võib öelda, et omad vitsad peksavad – kuna kampsiku äärde sai tehtud palmiksoonik, siis pükstele nagu muu sinna kõrvale ei sobinudki. Aga soonikus oli vaja need teha, sest nuku keha on selliste imelike üleminekutega (keha ju kuskile maale pehme ja paksuke) ja seetõttu võttis päris palju aega. Aga ilusad said ja tasusid vaeva ära, ma arvan. Ja veelgi enam – mulle hakkas see meeldima ja nüüd on samas soonikus juba valminud ka mehe ja lapse müts. Aga neid näitan mõni teinekord.

Lisaks sai siis veel õmmeldud fliisist jakike.

Kasutasin kevadise “Käsitöö” lõikeid. Kuna sealsed lõiked on mõeldud nukkudele pikkusega u 43, siis otsustasin oma 38 cm päkapiku jaoks tükid lõigata ilma õmblusvarudeta. See oli viga, sest jakike sai pisut kitsas. Palja kõhu peale oleks sobiv kuid kampsi peale pannes võiks varrukad laiemad olla.

Ja siinjuures on võib-olla sobiv rääkida ka minu eilsest ehete tegemise õhtust. Nimelt koolis olevat ebamugav mässata tordi- ja koogisöömisega. Seega tuleb kommi pakkuda. Aga see poleks ju meie (jajah, olen ka Krissu oma haigusesse nakatanud) moodi, kui me miskit tavaliselt teeme. Seega tegime hoopis igale lapsele ja õpetajale ka muidugi kommikee. Seda ideed sai ka eelmisel aastal lasteaias kasutatud aga siis oli meil kees vähem ja suuremaid komme ja kee otsas veel nuputatud raamiga südamed, millele oli kirjutatud “Krissu sünna 08.11.2005” Sel aastal sai siis aga sedamoodi:


15. juuli 2006

23. sept. 2009

Nüüd siis uued toimetused!

Kristella tegi nodsu juurde Puhhi teemalise kaardi ka. Minu arust tuli see väga vahva välja.

Ja siis tuli tal ükspäev suvilas mängides selline idee:

Et siis haarati koju kaasa peotäis pisikesi kive ja hommikul ärgates esimese asjana asuti triibutama üht wc-paberirulli. Järgmisena tegi ühele poole põhja alla, pani kivid sisse ja teise poole liimis niisama kinni (nagu kreemituub, nagu ta ise kirjeldas oma ideed või kujutlust asjast).
Minu jaoks oli aga kõige üllatavam asja juures see, et väikevennale see vidinas hullult meeldib. Muudkui käib ja kõristab. Ei oleks sellist vaimustust oodanudki.

Ja ise sain lõpuks ette võetud nokatsi oma lapsele. See on siis kombineeritud ja edendatud mitmest ideest: mütsiosa Aeti õpetusest, tagakinnis Elsa juhistest viimases Pere ja Kodus (ma lihtsalt suures laiskuses mõtlesin, et siis äkki järgmisel aastal pole uut mütsi veel vaja teha) ning noka aretasin ise (panin tuleviku tarbeks selle endale kirja ka, kui huvilisi on, siis võin ka siia lisada). Müts siis ise selline:

Olin kaval ja kasutasin juhust, kui poiss aknast väljastoimuvat uudistas. Siis ta püsis enamvähem paigal. Viimasel pildil on müts juba viltu sakitud aga poiss ise oli nii ägeda näoga, et ma kohe pidin selle pildi ka kollaazhi lisama.

 

Kuna noka heegeldusskeemi järgi oli siiski piisav huvi, siis sai see hiljem lisatud:

…aga nüüd siis minu tehtud noka juhend:

Reakõrguseks on kinnisilma puhul 1 õhksilmus, seda pole mul iga rea juures märgitud.

1. 37 ks ainult esimesse aasa
2. 2 kokku, 10 ks, 2 ks järgmisesse, 11 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 kokku: 37 s
3. 2kokku, 5 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 ks järgmisse, 5 ks, 2 kokku: 38 s
4. 2 kokku, ks rea lõpuni, lõpus kaks viimast jälle kokku: 36 s
5. 2 kokku, 10 ks, 2 ks järgmisesse, 10 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 kokku: 36 s
6. 2kokku, 5 ks, 2 ks järgmisse, 9 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 ks järgmisse, 5 ks, 2 kokku: 37 s
7. 2 kokku, ks rea lõpuni, lõpus kaks viimast jälle kokku: 35 s
8. 2 kokku, 10 ks, 2 ks järgmisesse, 9 ks, 2 ks järgmisse, 10 ks, 2 kokku: 35 s
9. 2kokku, 5 ks, 2 ks järgmisse, 9 ks, 2 ks järgmisse, 9 ks, 2 ks järgmisse, 5 ks, 2 kokku: 36 s
10. 2 kokku, ks rea lõpuni, lõpus kaks viimast jälle kokku: 34 s
11. aassilmus, 2 kokku, 28 ks, 2 kokku: 30 s
12. aassilmus, 2 kokku, 24 ks, 2 kokku: 26 s
13. aassilmus, 2 kokku, 20 ks, 2 kokku: 22 s
katkesta lõng ja peida ots.

Keera müts teistpidi ja hakka sama mustri järgi otsast peale. Enne heegeldamata jäänud (tagumised aasad) on nüüd jälle esimesed. Heegeldatud pind hakkab tahestahtmata ühest ääres ühtepidi ja teisest äärest teistpidi rulli tõmbama, siis see nn poolevahetamine tasakaalustab.
Kui nn teine kiht nokka on heegeldatud, siis tegin tervele mütsile tiiru kinnissilmadega peale. Nendega sai nokakihid omavahel äärtpidi kinni heegeldatud.

Minul oli kasutada miski G-B Color nr 2 lõng ja nr 3 heegelnõel. Seega selline topeltnokk hoidis piisavalt kuju minu soovide rahuldamiseks. Aga kui on tegemiste peenema materjaliga, eks siis tuleb mustrit kohandada ja kahe kihi vahele võib lõigata plastikust kaantest tugevduse.


19. juuni 2006

22. sept. 2009

Tegin õe tuttavale tellimise peale paar mütsi.
Tüdrukule tegin sellise roosa ja edeva:

  

Sooviks oli, et see oleks pealt õhuline. Võtsin siis ette ühe linikumustri ja üritasin asja edendada. Tahtsin tegelikult kogu mütsi na hõreda teha, aga see muster ei hakanud mul sobival ajal kausiks tõmbama, seega tegin vägisi ja siis kui mulle sobis 😛
Ääre panin sel korral meelega lokitama ja minu arust selline korrapärane lokitamine kukkus täitsa kena välja.
Kaunistuseks sai tehtud minu esimene nn pärliloom. Ei olnudki see mässamine väga keeruline. Kristella oli ka kohe elevil ja tahtis samasugust nikerdada. Tema liblikas on siiski veel pooleli, seega esitlen seda hiljem kunagi. Tal oli esiti plaan see seinale panna, kuid hiljem juba tekkis praktilisem plaan juukseklambri näol. Eks näis, kas ta siis sellega ükskord valmis ka saab. Liblika punumise õpetuse leiad siit.

Poisile sai aga nokats:

Alustades võtsin ette Aet’i õpetuse ja otsustasin selle ära proovida. Minul sama jämedat lõnga polnud, seega tuli juba jooksvalt kohandusi teha. Kui noka tehtud sain, ei jäänud rahule ma selle hoidvusega ja nii tuli hakata ise “jalgratast leiutama”. Tulemus sai selle võrra parem, et jäin ise rahule ja Krissu, kes mul pildistamisel ja mõõtmisel modelliks oli, ka mütsi heaks kiitis.

Veel sai õele sünnipäevaks nikerdatud üks kaelakee tema oranzhi topi juurde:

Selle juurde ütleks vaid nii palju, et kogemused tulevad proovides ja harjutades. Kui selle töö lõpetanud olin, tuli mitu teist mõtet, kuidas tulemus ehk parem ja efektsem oleks olnud. Lammutama siiski ajapuudusel ei hakanud ja õele meeldis ka selline versioon.


25. juuni 2006

22. sept. 2009

Inspireerituna karikakra linikukust valmis sel nädalal kingituseks üks kübar või müts, kuidas keegi tahab nimetada.

Krissule on see pisut lai, seepärast pea pealt ei hoia nii hästi kui võiks, aga peas tehtud piltidel oleks nagu elu sees sestap ka modellipildid.

—–

Pikiks siia vahele ühe hilisema postituse, milles kirjutasin kübara ääre heegeldamise skeemist:

Kübar ise tegelikult ei hoia. Esimesel pildi peal on ta mul kausi peale pandud. Aga äär hoiab küll ise, ei ole tärgeldatud. Ma jäin tegelikult selle äärega ise väga rahule : lõpuks ometi tabasin õiget kasvatamise rütmi, et ta mitte lainetama ei hakanud, vaid ilusti ühtlaselt ja sirgelt jäi. Aga pool nr  peenema heegelnõela võtsin küll ja äär sai siis nii tehtud, et

1. rida: kinnissilmused
2. rida: 1kordsed sambad, iga kümnendasse kasvatasin 11. samba juurde.
3. rida: 1 kordsed sambad, kasvatamist algasin 5st silmast ja sealt edasi siis jälle iga kymnenda juurde kasvatasin 11. lisaks.
4. rida: lihtsalt ring 1kordseid sambaid
5. rida: 1kordsed sambad, kasvatamine iga kümnenda juurde
6 rida: lihtsalt ring 1kordseid sambaid
7. rida: 1kordsed sambad, kasvatamine iga kümnenda juurde
8. rida: lihtsalt ring 1kordseid sambaid
9. rida: kinnissilmused

Iseenesest muidugi laiust annab timmida vastavalt soovile. Mul siinkohal tuli arvestada lillekeste suurusega, kuid muidu tundus ka see laius täitsa ok.

—–

Veel sai pildistatud mõningaid Krissu meisterdamisi. Lahe on tegelikult vaadata (ja vahel tüütu ka), kuidas laps internetist ideid haarab ja kohe järgi teha tahab. Nimelt haaras ta idee siit ja nii valmisid tema pulganukud, millega mulle mitu etendust anti

  

Ja siis nikerdati oma barbidele väikseks jäänud sukapükstest triibulised kleidid:

Miskit laevukest püüdis ta ka nikerdada aga sellest ei saanud asja st masti pikkust peab veel timmima, et laevuke ujudes püsti püsiks.
Aga on ka mitu poolikut asja: pärlitest liblikas, pärlikee, nuppudest karussell ja üks tikkimisetöö. Valdavalt jääbki asi nurka seepärast, et tegutsemisaega piirab väikevend ja järgmisel korral on juba miski uus ja huvitav idee peas. Aga eks üritan teda utsitada ka neid poolikuid asju lõpetama.


4.mai 2006

22. sept. 2009

Siin postituses lubasin, et teen mütsist ka pilti. Nüüd jäi see näppu st laps pani jälle pähe. Tegin siis pildid ära. Pealt on see siis kootud ja äär heegeldatud. Praegune kevadsuvi saab sel mütsil olema kolmas hooaeg, seega natuke on värvid juba pleekinud. Äär pisut lokitab seetõttu, et paari aasta eest tundus müts nagu pisut ebakindel peas ja ma panin heegeldatud ääre algusesse pisikese kummi.

mytsik

Ja siis veel see eelmise postituse võlg – lapse volbriürituse riietus.

n6id

Konna kohta siis veel hiljem kommentaariks niipalju:

Pildilt nüüd ei ole väga hästi näha, aga tegin selle kahest erinevat värvi roheliseset vildist. Lõikasin välja kaks ühesuurust konnakuju. Tumerohelise panin alla ja siis helerohelist hakkasin selle külge õmblema jättes ääre miski poole cm laiuselt vabaks. Nii tekib mõnusalt raamiv tumeroheline serv ja helerohelise vildi alla saab täidet toppida, Ja nii ta siis valmiski. Silmad kah pärast peale ja voilaa… 🙂 Tegelikult oleks veel vingem olnud, kui oleks pinnast eenduvad silmad aga aeg rõhus kuklale ja ei hakanud nikerdama. Igatahes mulle endale ka hullult see elukas meeldib – lihtne teha, kuid tulemus väga efektne, vilt ikka tänuväärne materjal.